Last kasvatab terve küla

31. okt. 2014 Raivo Juurak Õpetajate Leht - 6 kommentaari

Viljandi koolitulistamise järel on paljud koolijuhid ja pedagoogid tõdenud, et teame liiga vähe oma õpilastest ja võib-olla ka kolleegidest. Selle mõttega jääb üle ainult nõustuda. Kuid see tähendab, et midagi tuleb ette võtta, et teaksime ümbritsevatest inimestest rohkem.

Paraku kipub jääma mulje, et oleme liikunud juba pikka aega pigem varjamise kui suurema avalikkuse suunas. Kui koolides hakati üles panema turvakaameraid, mis on ju avalikustajad, tekkis vaidlus, kas ka garderoobi tohib ühe üles panna. Paika, kus kõige rohkem pahandust tehakse ja vahel mõnele koolikaaslasele isegi kolki antakse. Oli neid, kes väitsid, et garderoob on privaatsfäär, kus lapsed riietuvad, ja seda jälgida ei tohi.

Suletuse suunas on liigutud ka fotomaailmas. Mäletan veel aegu, kui õpilased ja nende vanemad olid õnnelikud, kui neid pildistati ja pilt läks lehte. Nüüd peab enne pildistamist lapsevanematelt luba küsima, kusjuures iga kord seda ei saa. Siis jääb üle pildistada lapsi selja tagant ja nii, et ei oleks näha, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, jne. Juba on ka juhtumeid, et mõni õpilane ei lähe klassipildile jne. Mõne kooli kodulehele minnes märkad, et fotoalbumit vaatama pääseb ainult parooliga.

Kas me ei lähe siin liiale? Kõnekäänd ütleb, et last kasvatab kogu küla. Kuidas ta siis kasvatab, kui ei näe lapse nägugi? Pole ju välistatud, et just klassifoto võib anda väga vajalikku infot mingi olulise meeleolu või ohu kohta.

Kuidas on avalikkuse ja läbipaistvusega klassitundides? Pal­ju­des maades õpivad lapsed väikeste rühmadena – neli-viis õpilast rühmas. Õpetaja ei anna ülesandeid üksikutele õpilastele, vaid rühmadele. Rühmas panevad õpilased siis pead kokku ja lahendavad ülesanded ära. Heino Liimets nimetas seda kasvatavaks õppeks. Õpetaja ei jõua suures klassis ju iga õpilaseni, et temaga lähemalt tegelda ja tema mõtteid uurida, seevastu väikses rühmas tuntakse iga liiget, arutatakse omavahel, aidatakse ja toetatakse üksteist. See on väike küla, mis julgustab ja kasvatab.

Õpilaste klassivälised ettevõtmised – klassiõhtud, matkad, sünnipäevad jm – on üks koht, kus õpilased saavad ennast avada ja õpetaja nende kohta uut olulist infot. Aga need pole enam moes. Klassi ühisüritused olevat nõukogulik kollektivism, eestlane aga olevat loomult individualist. Olen kuulnud niisugust ütlemist isegi kasvatusteadlase suust. Mis on selle individualismi tagajärg? Lapsed lähevad internetti ja otsivad sealt endale salajase küla ja kollektiivi, mis neid kasvatab, kusjuures meil pole aimugi, mis suunas.

Salastatud on ka paljud õpilaste terviseandmed, sest haigused olevat delikaatsed isikuandmed. Eks nad ongi, kuid mis piirini? Kui üks õpetaja läks oma õpilastega hobusetalli neid toredaid loomi lähemalt vaatama, märkas ta ehmatusega, et ühel lapsed hakkasid silmad vett jooksma ja teine hakkas kahinal hingama ning hinge vaakudes köhima. Seda poleks juhtunud, kui õpetaja oleks teadnud, mis allergia tema õpilasi vaevab. Jälle üks näide, et avatus ja avalikkus tuleb kasuks.

Hiljuti peeti Balti filmi- ja meediakoolis konverentsi „Laps meedias”. Sealgi kalduti arvama, et lapse pilti ei tohi lehte panna. Üks konverentsil osalenu rääkis, et kui ta veel lastekodus elas, külastas neid Kristina Šmigun ja juhtus nii, et fotokaamerate ees kallistas Kristina just teda. Pilt läks suurelt ajalehte ja järgmisel päeval õnnitlesid poissi isegi need õpetajad, kellega ta hästi läbi ei saanud.

Kuid siis keeras asi viltu. Klassikaaslased lugesid suure foto alt, et poiss elab lastekodus, ja hakkasid teda pilkama: sul pole ju isa ega ema! Kui poiss hakkas kiusajatele vastu ütlema, sai ta veel peksa ka. Pärast palusid peksjad ja ka nende vanemad andeks ja lõpuks asi vaibus. Loomulikult toodi konverentsil see juhtum näiteks selle kohta, et fotograaf oleks pidanud lastekodu direktorilt pildistamiseks luba küsima ja direktor ei oleks tohtinud seda anda, siis ei oleks poiss peksa saanud.

Tundliku inimese kõrvadele kõlab mõnevõrra küüniliselt, aga kas see suur foto ei viinud klassi just suurema avalikkuse ja vähema salastatuse suunas? Õpilased said teada, et nende klassikaaslane elab lastekodus ja selle eest peksa ei anta. Klass muutus rohkem selleks külaks, mis iga oma liiget kasvatab.

Ma loodan küll, et me hakkame avalikkust taluma ja õpime tänu sellele üksteist paremini tundma.


6 kommentaari teemale “Last kasvatab terve küla”

  1. jüri ütleb:

    “Õpilaste klassivälised ettevõtmised – klassiõhtud, matkad, sünnipäevad jm – on üks koht, kus õpilased saavad ennast avada ja õpetaja nende kohta uut olulist infot. Aga need pole enam moes. ” Mina julgeks küll väita, et pigem on selliste ürituste : ekskursioonid, või kus õpilased peavad jääma kuhugi ööseks, mittekorraldamine õpetajatele enesekaitse. Kui korda( alkohol) ei suuda tagada, pole mõtet, end n.ö. “tule alla” seada.
    Teiseks: praegust olukorda, kus õpilasel on kõik õigused ja õpetaja, klassijuahtaja saab koolijuhi käest probleemide lahendamisel kaasaaitamise asemel loengu, mida kõike kool ei saa teha et nn. korrarikkumisi ohjata. See olukord on koolijutide enda tekitatud. Mitte kunagi ei ole nad olnud näoga õpetajate poole, vaid on heakskiitva mõmina saatel lasknud läbi muudatusi, mis praeguse olukorrani koole viinud on. Ma ei räägi siin nn. eliitkoolidest. Seal on õpikeskkond hoopis midagi muud ja seepärast sinna lapsevanemad oma lapsi ka tahavad kasvõi vägisi õppima panna. Suutmatus koolis õpikeskkonda luua ja hoida, on praeguste koolijuhtide peamine süü.

  2. Reet ütleb:

    Raivole 12 punkti! Seda teemat ei ole seni tihatud puudutada. Aga just nii äraspidine ongi meie nn laste kaitsmine. Kuidas kujuneb sotsiaalne kontroll ja avalik arvamus koolis, kui kõik osapooled on millegipärast ängistuses? Oleks aeg juba see politseipedagoogika ja väärtusõpetus ümber vaadata ja nimetada asju nende tõeliste nimedega. Ettekavatsetud mõrv ei ole koolitulistamine.Kuna kool on vabastatud kasvatuslikust tegevusest ja selle asemele on tulnud kõik müügiks ideoloogia (kas lollusest, et nüüd on uus aeg) või juhmusest (piirdume õpetamisega, kodu kasvatab) tuleb valmis olla ka tarbija uue lähenemisega: sina õpeta, mina hoian sind kirbul!

    Jürile ka 10 punkti! Valupunkti täpse määratluse eest. Ma olen kohanud vaid paari võimekat ning julget juhti, kes on suutnud vabariigi tasandil oma õpetajate (kasvatajate), täienduskoolituse sisu kujundada kuna nad märkavad probleeme ja hoolivad oma inimestest.

  3. Virke Koppel ütleb:

    Ükski laps ei sünni halvana,kogu tema edasise käitumise,arusaamad,suhtumise teistesse inimestesse ja ühiskonda tervenisti, oleneb esmalt perekonna hoiakutest.Kool kujundab inimese käitumist alles alates 7 eluaastast. Kui perekonna suhtumine kaaskodanikesse ja kõigesse on negatiivne, siis pole sealt midagi head loota. Vanemate arvamused on igale lapsele esmatähtsad.Kui perekonnas tegeletakse eneseimetlusega,lapsele räägitakse,et tema perekond on kõige rikkam,laps ise kõige osavam ,targem,julgem jne,siis arvab laps,et nii ongi.Tean ühte perekonda,kus pereisa uhkustas sel ajal kui teistel olid materiaalsed raskused,et tema poistel olid siis kõige paremad mänguasjad,riided jne,sest ta ise oli siis välisreiside autojuht ja sai seda kõike oma lastele lubada. Sugulaste ja tuttavatega vesteldes kiitis ta neid viimaste juuresolekul,alati kulgesid vestlused teemal “Jagage meie röömu”, millele järgnes kiitlemine, mida,kui palju ja kui kallilt oli midagi ostetud,kui kallil ballil käidud jne.Ja nüüd kui poisid on täiskasvanud mehed,peavadki nad endid kõigist teistest paremaks,nõudes endale privileege.Kõiki,kes neid nõudmisi et jaga või ei täida,karistatakse karmilt.

  4. jüri ütleb:

    Mina olen alati seda öelnud, et kui naabrimehe aias on muru põlvini, ei tähenda see seda, et sina võid selle pärast oma aias muru niitmata jätta. Ma ei vaidlusta seda fakti, mida lp. Virke esile tõi. Aga seda juttu loenguna kuulsin ma ka oma koolijuhi(tide ) käest. Mida see mind õpetajana aitab. Aga julgen väita, et see on ka kooli probleem, mis kandub üle aineõpetajale klassi. Aga seda, et see kooli probleem on, ei taheta tunnistada, vaid delegeeritakse see õpetajale, klassijuhatajale.

  5. jüri ütleb:

    Mida väiksem kool ja kooliümbruse kogukond, seda suurem aga ka lihtsam on kõigi koolitöötajate, lapsevanemate roll kooliprobleemide kaasamisse. Sest kõik on palju nähtavamal n.ö. peopesal. Kui kooli minnes näed väikest last end sinu lähenedes kooliõue servas oleva prügikasti taha peitununa, või kooli trepikojas trepialusesse end peitmas, siis see on kooli probleem ja mida rutem põhjus on välja selgitatud, seda vähem ta muutub aineõpetaja probleemiks. Siit algabki ühine võitlus õpikeskkonna nimel. Märkaja alustab ja kõik on valmis olukorda sisenema. 1 klassist alates on probleeme kus on vaja kaasata lahenduste leidmiseks nii koolijuhid kui lapsevanemad. Ja see on tõsiasi. Mida väiksem laps, seda rohkem on lapsevanem aldis kooliprobleemidesse süvenema aga ka õppima arusaamist kuis tulla ka vanemaks saava lapsega toime. Ja see peaks käima tegelikus koolielus 24/7.

  6. kaarel ütleb:

    Austatud Virve!
    Kahjuks on nii.et laps sünnib väga sõjakalt enesekesksena ja egoistlikuna.
    kisab, kui süüa ei saa, hammustab kaaslast lemmikmänguasja saamiseks. Inimeseks kasvab ta ju ainult läbi kasvatuse.
    Vastupidisel juhul võib väita, et kasvatus rikub hea lapse ära. Seega peab kasvatuse, kooli ära keelama.
    Nõustun ajakirjanikuga. Klassil oli päris ehmatav kogemus näha epilepsiahoogu. Ka minul. Õnneks on mul kogemusi selle haigusega.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!