Laste ristiretk armastuse nimel

10. okt. 2014 Loone Ots kultuuriloolane - Kommenteeri artiklit

Teatud teemad kaasavad inimesi. Sõna „laps” üldine publikumõju on mitu korda plahvatuslikum kui sõnade „naine” või „elatanu” puhul. Kannatav laps, laps hädas on kindla peale minek. Seda tõendavad nii esimene Eesti lastekodufilm, Leida Laiuse ja Arvo Iho „Naerata ometi”, mis sundis ümber hindama toonaste lastekodude filosoofiat, kui ka Ilmar Raagi „Klassist” alanud pikk ja sisukas ühiskondlik diskussioon.

Raagi vastne teos „Ma ei tule tagasi” annab tugeva pinge ja karmi, kuid püsiva laengu. Lapsega seotud emotsioonid lubavad unustada üsna loogikavaba käsikirja (Jaroslava Pulinovitš), igas Vene filmis kohustuslikud stereotüübid, nagu tellisseinad, ülemäärane hulk trelle-võresid ja raudteel kuhugi paremasse paika veerevad rongid. Lapse nimel neelab vaataja alla ka tegevuse üsna etteaimatavad pöörded. Lavastaja rõhutab tee kui kujundi sümboolsust ja sümbolismiajastu kirjandusele iseloomulikke tupikuid – pole lahendust, pole ka ummikust välja kulgevat teed. Lastekodulapsed elavad üsna normaalsetes tubades, magavad puhastes voodites ja evivad hilpe-meiki, aga nende katkiste hingede probleeme ei suuda lahendada keegi peale nende endi.

Lastekodu võib kasvatada nii kirjandusteadlase kui ka narkodiileri. Nende nimesidki eristab vaid üks tilluke täht – a nagu „algus”. Halb algus viib türmi, hea algus võib saatuse tahtel sama suuna võtta. Saatus on Raagi filmi kolmas peategelane. On hullemaid urkaid kui lastekodu. Õõvastava varjupaiga (äraspidine kuvand Eesti turvakodust) prijut’lik viletsus tingib õõvastavad inimsuhted, mis paraku sõlmuvad nii ühiskondlikult kui ka tundeliselt kaitsetute laste vahele. Varjupaik on ajutine, trauma igavene. Saatus.

Õpetajad-kasvatajad ei ole selle filmi teema. Niisiis poleks meil vaja öelda, mida nemad võinuks noori eluks ette valmistades paremini teha. Aga öelgem siiski, sest probleem tundub olevat mitte ainult Venemaa oma. Kuldmedaliga keskkooli lõpetanud Anna (Polina Puškaruk) on täiesti eluvõõras. Lastekodu pitskardinad on umbteid tema eest varjanud. Ta usub romantilisse armastusse, kujundab ideaaliks kirjandusprofessori ja saab tema armukeseks. Tahtmatult või teadmatult on ta sooritanud alatu teo, sest professoril on pere ja peres ka laps. Lastekodusõpruse mälestuseks nõustub Anna varjama narkokurjategijat, õigemini tema kaupa. Vale valik seegi. Politsei haardest pagedes muundab endine aspirant end päti­plikaks, leiutab uue eluloo ja on esialgu varjupaigas vangla eest kaitstud (taas stereotüüpselt on varjupaik muidugi arestimajast hullem). Küsitav otsus. Kogemuse puudus igal juhul. Ehk oleks õpetajad pidanud lastele elu eelkursusi ja õigete valikute õppepäevi korraldama. Ilma irooniata – mängides läbi võimalikud tüüpolukorrad ja suunates noori näiteks sotsiaalteatri laadis lahendusi otsima. Nojah, aga see mõte ulatub väljapoole käsikirja, mille esmane eesmärk on siiski kunst ja alles siis moraal.

Moraal on täiesti olemas. Heaoluaeg lõpeb, tulevikku ei paista, aga ausust ja õiglust tuleb juurde. Hing puhastub, kuigi kannatuste hinnaga. Uus Anna leiab lapseliku tiineri Kristina (Viktoria Lobatševa) ja asub teele tõotatud maa Kasahstani suunas. Last toitnud, päästnud, piinanud ja kaitsnud Anna saaks soovi korral ustava sõbra. Aga tema süda pole valmis. „Ma ei tohi armastada,” on ta mehe-naise suhte kogemusest juba õppinud. Üsna ootuspäraselt lasevad filmi loojad Kristinal hukkuda ja siis sama ootuspäraselt üles tõusta, et tüdrukute side viimse pitseri saaks. Kui see on sündinud, pole autoreil Kristinat enam tarvis ja filmi üldtonaalsusest oodatav traagika jätab publiku „Forrest Gumpi” stiilis katarsisest ilma. Tuleb teistmoodi katarsis. Anna võtab Kristina identiteedi ja alustab uut elu.

Kas Anna tragöödiaid saanuks kuidagi ennetada? Kas või taandades professor Andreiga seotu? Õpetajad ja kasvatajad on andnud Annale õppekavapõhised teadmised. Aga elu kuldmedalist ei hooli. Ka Eestis on asjatundjate tähelepanekute järgi endiste lastekodutüdrukute suur probleem naiivsus, heauskne kiindumine esimesse, kes nende suhtes headust üles näitab, ja kibe pettumus, kui selgub, et armastatu lihtsalt kasutas neiut ära. Muidugi on igal asjal kaks otsa. Pere eeskuju puudumine mõjutab kindlasti lastekodust pärit noorte võimet ja julgust armastatud olla. Aga Anna klammerdumine tema külge ka pärast reetmist näitab, kui sügavalt ta armastusse usub. Jah, ta teeb seda endakeskselt. „Armastan!” kratsib ta meeleheitliku jõuga armsama head marki autole. Jah, tema kirg on seotud puuduva isakujuga. „Andrejeva,” valetab ta Andrei järgi oma uueks perekonnanimeks. Ent täiskasvanu, mehe, humanitaarteadlase, kultuuritegelase ja lugupeetud ühiskonnaliikme vastutus eeldaks, et niisugust vahekorda abielumehel ja lapse isal ei tekigi.

Andrei petab oma peret ja leiab sujuvalt üha uusi valesid. Vaataja aina ootab, millal vaene Liisa, vabandust, Anna saab aru, et iidol valetab ka talle. Tõeline moraalisant on just endaga rahul olev ja väljast tipp-topp positiivne paistev haritlane, keskklassi ehe, Šurik kakskümmend aastat hiljem. Ja me õhkame kergendatult, kui Anna filmi nimilausega ühenduse lõplikult katkestab.

Kindlasti jääb teda painama tõik, et käitunuks ta mehe soovituse järgi ja viinuks Kristina politseisse, jäänuks tüdruk vähemalt esialgu ellu. Kuid „päästa” laps, et ta jõuaks taas varjupaika? Armastuse käsk on tugevam. Andrei soovituse on eeldamisi ajendanud lihtne põhimõte „pole inimest, pole ka probleemi”. Ta ei vasta appikutsele, ei tunne huvi ei Kristina ega isegi Anna vastu. Anna peab naasma tema turvalise elu orbiidile, tiirlema määratud kauguses ja alles siis on „armastus”, „igatsus” ja „sinuta ma ei saa”. Kuidas niisugune isa oma last kasvatab? Kindlasti areneb sellest perest järgmine põlvkond ettevaatlikke egoiste.

Vaat see suurte inimeste silmakirjalikkus on kahtlemata omane ka Eestile ja sunnib sõnumit omaks võtma ka meid. Võime toonitada, et meie turvakodud on viisakamad, meie lapsed rohkem kaitstud, nende kadumine Schengeni viisaruumi sadul­autodes enam-vähem välistatud, nende aastapikkune tänavaelu võimatu. Aga kaksikmoraal oma pere ja võõra lapsega käitudes, lapse (või kogenematu noore) allutamine isiklikule hüvele, lapse ohverdamine iseenda näo säilimise nimel ja muud nõrgema hüvesid riivavad ebateod on kahtlemata meiegi tegelikkus.

Film jääks lahjaks, kui Raag poleks suutnud avardada melodraama ühiskondlikule pinnalaotusele. Ja kui poleks Raagi päris huviga jälgitavat mängu semiootilises metsas. Ent eeskätt – kui Raag ei oleks nii võimas casting’umeister, et tema valitud noored näitlejannad ei sooritaks oma rolle nii hiilgavalt, kui nad seda teevad. Mõlemad tütarlapsed on suurepärased nii üld- kui ka ülisuurplaanides. Kõik täiskasvanud kahanevad nende taustal liliputtideks ka seetõttu, et nende osad ongi episoodilised.

Semiootika ja sümbolid algavad lastekodus, kus direktorit (?) võiks välimuselt pidada Anna emaks. Filmi lõpukaadrites on Kristina vanaema jälle mitu korda rohkem Anna kui Kristina moodi. Siit lähtub huvitav teemapüstitus, kas lapsed jätavad unarusse pigem verevanemad ja kas vanavanematel võiks armastust rohkem (alles) olla. Varjupaiga sanitar on ju kena ka hundilaps Kristina vastu. Igatahes on lapsed ausad, ka siis, kui nad on alatud või julmad. Laste minek läbi jäise Venemaa hallade ja lume on bertoldbrechtlik ristiretk inimlikkuse, täiskasvanult oodatava inimlikkuse suunas. Järjestikused stseenid tühjaks jäänud külades, külmas inimestevabas maailmas tekitavad ängi, mille kõrval Hitchcocki filmide kõhe atmosfäär tundub helge ja lootusrikas.

Brechti ristiretkelised hukkuvad talvemaastikul. Raagi käsituses on nii elu kui ka surm juhuslikud. Vahest ongi filmis liiga palju juhuslikke pöördeid ja liiga vähe plakatikeelest erinevat didaktikat. Kas 20. sajandi ummikteed peavad jätkuma 21. sajandi laste CV-des? Igaks juhuks annavad autorid filmile kvaasiõnneliku lõpu. Anna jõuab Kasahstani, kus on soe, värvirikas, toiduküllane, ketikoerad lakuvad võhivõõrastel käsi ja vanaemad kingivad äsja leitud lapselastele üllatusmunasid. Anname Annale andeks tema pettuse, sest Kristina kohale asudes teeb ta vanaema ju sama õnnelikuks, kui ta ise on. Munasümbol lubab uut algust, nagu ka pillavalt õites kirsi- ja muud puud.

Filmi „Ma ei tule tagasi” lõpp meenutab Tengiz Abuladze kuulsa „Patukahetsuse” finaali. „Kust pääseb kirikuni?” küsib rändaja seal. Kristina on leidnud madala nimetu haua (ka Abuladze kasutab stalinlikust puhastusest pääsemiseks inimeste mulla alla mineku sümbolit). Anna, kelle nimi tähendab heebrea keeli armastust, jätkab teed. Aga stopp! Siia on režissöör ja stsenarist koera matnud.

Näeme Annat Kasahstani rongis, akna taga lumine maastik. Ja äkki on kevad. Mis siis, kui kopsupõletikus Anna ei tervenenud sõiduks kuluva nelja päeva jooksul, vaid, vastupidi, suri? Või on kohtumine ideaalvanaemaga lihtsalt uni, sonimine? See on usutav. Kõik on liiga hea, et olla tõsi. Aga unistada võib ja unistama peab. Väiksemad lapsed on selles julgemad. Kristina tegelikkusse vangistatud vaim loob järjest uusi muinasjutte. Neis küll surrakse ja tapetakse, aga nende lugude usk headusesse, kas või enese ohverdamise hinnaga, pühitseb kurja.

Lõpukaadris istub Anna või ta unekuju vanaemalt saadud taskulambileluga puu all, ümber koiduvalguses helendavad mäetipud. Väga väike ja väga kunstlik valgus kahvatub peagi võimsa loodusjõu kiirte ees. Meile jääb lootus, et kuigi „jumal annab tiivad ainult ühe korra” ja täiskasvanud lõhuvad need tiivad „lihtsalt niisama” ära, läheb Annal ja temasugustel järjest paremini. Kas või ainult unes. Kas või ainult filmis. Elus …? Kui me ise neile headuses ja aususes eeskuju anname, ületarbimisest peenrahaks pudenenud sõna „armastus” tegeliku sisuga täidame. Loodan väga, et see on võimalik nii meil, Venemaal ja Kasahstanis kui ka Ukrainas ja Lähis-Idas. Aga eeskätt iga üksiku lapse tiivulises maailmas.

Kaader filmist.

Kaader filmist.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!