Mäng on lapse töö ja õpilase unistus?
Küllap on igale lapsevanemale tuttav ja igapäevane palve: „Emme, mängi minuga!”. Mida väiksem laps, seda tõenäolisemalt peab ta silmas leludega rollimänge. Mida suuremaks laps kasvab, seda tõenäolisemalt kätkeb palve ühel hetkel endas lauamänge. Mis on ju üks igavesti kasulik, nutikas ja sümpaatne ühise ajaveetmise viis, olgu kodus või koolis.
Tänases lehes on lugu lauamängudest ja nende tegijatest, siitsamast meie keskelt. On märkimisväärne, et igaühel neist on kodus lapsed, kelle küllap samalaadsest lunimisest, aga ka lihtsalt tahtest nendega koos mängida on sündinud nii mõnigi lauamäng, mida tegijad väga meelsasti ka koolides tutvustamas käivad, tasub vaid kutsuda.
Sama tähelepanuväärne on, et kõik nende mängud on mitte lihtsalt meelelahutuslikud, vaid ühtlasi harivad: mõni kasvatab kannatlikkust, mõni arendab loogikat, mõni kiiret mõtlemist, lugemisest-arvutamisest, loodusest ja folkloorist rääkimata.
Mängu ja õppevahendi piir on tänapäeval mõnel juhul üsna habras. Mind (ja ka minu last) paeluvad näiteks eriti niinimetatud tegevus- ja lugemiskaardid, mille abil on võimalik õppida ja õpetada praktiliselt kõike ning mille puhul ei ole võitjaid ega kaotajaid. Istudes ühe kaartide loojaga artikli tarbeks koos, jõudis meie jutt fantaseerimiseni sellest, kuidas kord on koolis aabitsa asemel põnevad tähekaardid, lapsed istuvad ringis patjadel ja moodustavad neist sõnu. Klassis piisab kolmest komplektist, lastel oleksid kotid kergemad, tund põnevam, tekiks hasart ja tarkus poeks pähe täitsa tähelepandamatult. Tegelikult ei olegi see ühelt poolt hiiglama ulmelisena tunduv mõte vist kuigi innovaatiline ja on omal moel kasutuselgi. Aga elevust tekitas meis, väikelaste vanemates ikka.
Samas ja ühtlasi tõdesime selle loo ja teema puhul, et ootamatult oluline on mängu visuaalne pool – just nagu raamatuteski. Nii mõnigi hea ja tore mäng võib selle puudumise või nõrkuse tõttu jääda tähelepanuta ja mitte leida kasutamist, samas kui teine saab ilusa kujunduse abil andeks oma sisulise kohmakuse ja pälvib ikkagi tähelepanu. Tundub, et ilu ei nõua mitte ainult hing, vaid mõnikord ka mõistus.
Seda, kui palju lauamänge või nende metoodikaid olemas on, ei tea tänapäeval tõenäoliselt isegi need, kes vabal ajal Katani või Carcassonne’i mängivad – nende strateegiamängude puhul korraldatakse muide siinsamas Eestis isegi võistlusi. Vanasti oli lihtne jagada mänge nupu- ja kaardimängudeks, nüüd on kaardimängude juures eritäringuid ning kaardid käivad kaasa ka nuppude ja mängulauaga – piiri tõmmata ei saagi.
Omal moel võib praeguste lapsevanemate põlvkonda nimetadagi lauamängupõlvkonnaks, sest kui minu lapsepõlvemälestused kätkevad endas veel kümmekond aastat vanemate vendade poolt paksule kartongile joonistatud kodukootud „Monopoli” ja kommipaberitest tehtud hüppekonnasid, siis keskkooliaja lõpus / ülikooliaja alguses hakkasid poodidesse saabuma uhked värvilised karbid. Teisisõnu – meie jaoks on värvilised lauamängud veel erilised, me oskame hinnata nende väärtust, sest mäletame elu ilma nendeta.
Selle loo tegemine viis mind ennastki mõtetes tagasi kooliaega, tuletades meelde, kuidas emakeeleõpetaja tutvustas meid 15–20 aastat tagasi tundides eriti uuendusliku mänguga „Alias” ning saksa keele õpetaja premeeris-innustas meid tunnis tööd tegema Saksamaalt toodud ja ennenägematult imeilusate piltidega memoriiniga – kui tunni lõpus jäi 5–10 minutit vabaks, saime loa koguneda ühe laua juurde ning pilte imetledes seda mängida. Mõnikord veetsime saksa keele kabinetis terve vahetunni, lipates järgmisse tundi päris viimasel hetkel, kui uus klass juba sisse sadas.
Ma ei tea, kas on juhus, et needsamad kaks ainet on mänginud minu edasises elus otsesemal või kaudsemal moel kõige tähtsamat rolli. Kui eesti keel erialavalikuna ei tekitanud mingit kahtlust, siis saksa keele väärtust hakkan avastama alles ajas. Paari nädala eest asusin tõlkima oma lapsele üht norrakeelset lasteraamatut, tema suurt lemmikut, mida eesti keeles olemas ei ole, adudes äkki, et kuigi ma ei ole kunagi norra keelt õppinud, saan tänu tugevale saksa ja õrnale rootsi keele põhjale sellest aru paremini, kui oleksin arvanud.
Ma ei taha öelda, et mäng on aine õpetamiseks vältimatu, aga kindlasti on see midagi, millega saab selle huvitavaks teha või meeldejäävaks muuta. Huvi tekitamine on aga teadagi võti. Ja muide – mäng ei ole ainult laste töö. Tänane mängulugu tõestab, et see võib olla töö ka paljudele täiskasvanutele, kes julgevad müüte murda ja pisut riskida. Tulemus on tänuväärne. Olgem ausad, mängida meeldib ju meile kõigile.
Siit edasi tahaksin hakata juba rääkima lasteraamatutest, aga sellest mõni teine kord. Seniks mängigem, lastega ja isekeskis.