Mare Rossmann: Moskva ikkagi usub pisaraid
Foto õpetaja Mare Rossmannist on tehtud 1980. aastatel õpetajate nõupidamisel.
Meie seas elavad veel inimesed, kes on kogenud elu Nõukogude Liidu koosseisus. Põlgame Vene aega, aga see on osa Eesti loost. Ehk leiavad minu põlvkonna inimesed sellest meenutusest äratundmismomendi ja noorematel aitab see mõista, et oma sünniaastat ei saa ise valida ning sõltumata riigikorrast on inimesed alati püüelnud eneseteostuse ja parema elu poole.
Rakvere 1. keskkooli legendaarsel direktoril Ervin Kukel oli selline hobi, et ta uuris koolielu eri tahke, pani oma mõtted nende kohta kirja ja saatis konkurssidele. 1980-ndatel hakati rääkima, et koolis võiks komsomolikomitee kõrval olla ka õpilaskomitee. Direktor haaras mõttest kinni ja kirjutas töö, kuidas oleks mõistlik kahe õpilasomavalitsuse organi vahel ülesanded jaotada. Kord tuli ta minu juurde ja ütles, et tema töö õpilaste omavalitsusest koolis on tunnistatud vabariigis parimaks ja saadetud Moskvasse rahvamajanduse saavutuste näitusele. Kuna haridusministeerium oli jäänud töö edasisaatmisega hiljaks, poleks see postiga enam kohale jõudnud. „Sul tuleb minna,” teatas direktor. „Mina vene keelt ei oska, aga teised ei tea töö sisust midagi.”
Mul on tänini meeles, kuidas abikaasa pani mind Rakvere jaamas öisele Moskva rongile. Sedamööda, kuidas kodulinna tuled kaugenesid, kasvas mu hirm. Ma ei olnud enne Moskvas käinud ja mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Ka kupeekaaslased ei äratanud turvatunnet – kaks räsitud välimusega vene meest võtsid kogu aeg pudelist julgust juurde. Õnneks kolisid nad varsti ülemisele polka’le ja sealt hakkas kostma sellist norinat, justkui oleks koeri kotti aetud. Mina istusin terve öö tikksirgelt ja hoidsin kramplikult kinni kotist, milles oli konkursitöö ja kohustuslik kingitus, milleta polnud mõtet Moskvasse asju ajama minna. Ma ei tea, mida see pakike sisaldas, aga enamasti oli seal Vana Tallinn ja Kalevi šokolaadikarp, Tallinna kilud või kang suitsuvorsti.
Aga kohale ma jõudsin ja mind juhatati ühte kabinetti. Laua taga istus suure krunniga vanem naisterahvas. Rääkisin talle oma tuleku põhjuse ära ja tema ütles selle peale, et olen hiljaks jäänud. Näitus olevat juba komplekteeritud ja sinna töid juurde panna ei saavat. Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli, et kuidas ma lähen tagasi ja ütlen, et tööd ei võetudki vastu. Ma ei osanud muud midagi teha, kui hakkasin suure häälega nutma. Ametnik tegi oma tööd edasi, aga mina muudkui nutsin.
Sättisin ennast juba minekule, kui meenus kingitus. Võtsin selle kotist välja, asetasin lauanurgale ja ütlesin: „Tõin teile Eestist ka natuke meelehead.” Esimest korda tõstis ametnik pilgu oma paberitelt ja vaatas mulle otsa. Tundus, et ta pilk ei olnud enam nii kitsi: „Pange see töö ka siia lauanurgale. Ma ei luba midagi, aga eks ma vaatan, mida annab teha.”
Kuu aja pärast tuli direktor jälle minu juurde ja ütles, et mul tuleb taas hakata kohvrit pakkima. Tema töö oli Moskvas tunnistatud kuldmedali vääriliseks ja saadetud Sverdlovskisse üleliidulistele pedagoogilistele lugemistele. Olgu öeldud, et ka seal sai ära käidud ja preemia koju toodud. Aga see on juba hoopis teine ja tunduvalt lõbusam lugu.