Meie kursus oli parim
Tänavu 20. augustil, taasiseseisvumispäeval kohtusid kunagise Tartu pedagoogilise kooli D-kursuse lõpetanud. Meid oli kohale tulnud 12: Ilse, Sirje S., Aimi, Marje, Hedvi, Urve, Mare T., Elma, Ene, Meeri, Aino ja Sirje K. Kõik lihtsalt ei saanud tulla ja seda ei pandud neile pahaks. Meie eas võib põhjusi olla juba väga mitmesuguseid. Aga me kiitsime iseendid: kõigist meist on saanud lisaks erialale korralikud pere- ja tööinimesed. Ametivahetustki on ette tulnud, aga ka see on mõnikord paratamatus.
Meil oli jälle koos nii hea olla, tervitades kallistada, üksteist niisama vaadata ja tunda end jälle nii nagu 46 aastat tagasi. Neli koos oldud aastat on ikka sügava jälje jätnud. Rääkisime ka sellest, mis ajendil meist igaüks just selle ameti valis, ja selle kooli. Variante oli seinast seina: vanavanemate soovitustest isikliku soovini.
Enamus meist oli tulnud väikese maakoha põhikoolist (tollal nn 8-klassilisest koolist). Olime täis igatsust eelnevate koolikaaslaste, sõprade ja oma kodu järele ikka erineval moel (ka kodu võis olla erinev, mitte alati nii väga soe ja turvaline pesake äsja välja lennanud ja iseseisvumisjärgus oleva inimhakatise jaoks). Enda meenutustest võin lisada, et ega mind nii väga koju oodatudki, sest hiljem oli jälle vaja sõiduraha Tartusse jõudmiseks. Ema pidi kunagi ise tulema mind ja minu elamist ühiselamus vaatama. Mäletan, et olin augusti lõpus suviste kingadega Tartusse tulnud. Ema tuli alles siis, kui Tartu tänavatel oli juba lumi maas. Loomulikult said toiduotsingutel (poes käies) jalad külma tunda ja hingeski polnud palju soojem.
Kui meenutada oma klassijuhatajat, siis on siingi väga erinevaid arvamusi. Eks ta ikka üks kõva käega pedagoog oli. Pidi ta ju erinevatest oludest tulnud murdeeas (puberteedis) tüdrukuid kollektiiviks liitma. Kuna ta iseka pereinimene ei olnud, hoolitses ta meie eest haiguse ajal kuuma puljongiga. Ka valvas õpetajanna ontlikult tüdrukute kombelisuse üle.
Enese meenutustest võin lisada, et jäin oma peolkäimise ja läbi akna sissehiilimisega vahele üsna (klassijuhataja korter oli ühiselamus) enne kooli lõppu. Eelnevatele kogemustele tuginedes võis karta halvimat – koolist lahkumist. Aga ta vaikis, ja nii on minulgi Tartu pedagoogilise kooli diplom sahtlis.
Hinnates endid ka pisut kriitiliselt, avaldasime kahetsust endi rumaluse üle lõpupeole ilmuda tingimata korraliku soenguga. Praegune arvamus oleks olnud, et pole ju vaja noorte tüdrukute loomulikult hoidvaid juukseid rikkuda tupeerimisega, lastes kõik lõpuks lakiga üle piserdada.
Meenub lugu üle kursusekaaslase koolijärgsest elust. Saime kõik oma suunamised – kes kuhu – ja tutvusime oma elu esimese töökohaga. Peavarjuks sobis kas nurk õppevahendite ruumis, pioneeritoas, aulas või paremal juhul lihtsalt ühes tühjas ruumis. Üks meist suunati tööle Kagu-Eestisse, ja tema paigutus esimesteks päevadeks-öödeks lähimasse heinaküüni. Ta pidi valmistama ette heinakantsi otsas oma järgmise päeva tunnid, ta magas seal ja ilmus kooli küllaltki heinalõhnalisena. Aga mis teha, aega oli niisugune, tööle tuli hakata 1. septembril, korter tuli pikkamööda (september saabus ootamatult!). Minu elamistingimused olid tolle vaese koolipreili kõrval head: omaette ruum koolimajas koos voodi ja lauaga.
Oleme tänulikud neile, kes on keskmisest aktiivsemad ja meid ikka kokku kutsuvad. Alati on meil olnud koosolemiseks mõni mugav istumiskoht koos sooja toidu ja kohviga. Aga küll meil on ikka tore kursus olnud. Kõik need tüdrukud on rohkem omad, kui (keski) üldse olla saab. Võin olla õnnelik, et olen saanud olla üks nende hulgast.