Mida on meil Viljandis juhtunust õppida?

Ühte on koolitulistamine Viljandis meile juba õpetanud – peame oma õpilasi tähelepanelikumalt jälgima, nendega rohkem suhtlema, mitte jätma neid üksinda internetiavarustesse anonüümseid sõpru otsima. Meil tuleb olla valmis, et selline asi võib juhtuda teinegi kord, ehkki kogu hingest soovime, et seda ei juhtuks. Kriisiolukorras peame oskama kiiresti ja õigesti tegutseda. Ja ilmselt tuleb meil uuesti läbi mõelda ka meie koolikorraldus – et see toetaks õpilaste häid suhteid ja positiivset hoiakut. Ent mida tõstavad esile meie koolijuhid ja kriisiabi töötajad? Sellest räägivad koolijuhid Tartust, Tallinnast, Jõhvist.

Õppigem märkama ka kriisi väikseid märke

Teisipäeva hommikuks olid Tartu koolijuhid kutsutud linnapea juurde kriisinõupidamisele.

„Otsustasime, et paneme Tartus pead ja jõud kokku, et koolijuhid tunnetaksid: nad pole üksi,” lausub Tartu Herbert Masingu kooli direktor Tiina Kallavus. „Valmisolek ja tegutsemisoskus peaks olema muidugi igas koolis, aga tunne, et oleme koos lahendusi otsimas, olgu esmane.”

Nõupidamisel leiti, et tuleb korraldada aktuaalseid ja tõsiselt võetavaid koolitusi, mis kajastavad tänast päeva, mitte eelmisi aegu. Tänane noor on muutunud, tema suhtlus- ja tegutsemisvõrgustik kolinud internetti ja see on ääretult suur ohumärk.

Masingu koolis oli koolivaheajal kriisiks valmistumise ja sekkumise koolitus.

„Võtame kriisi palju laiema mõistena kui koolitulistamine,” ütleb Kallavus. „Kriis on ka see, kui õpilane kooli hiljaks jääb, pahameelselt kedagi sõnade või jalgadega ründab. Kriisidega peab tõsiselt tegelema ja vaatama, kust need asjad alguse saavad, väikeste märkide kaudu.”

Kuna Masingus õpivad tundeelu ja käitumishäiretega lapsed, tegeldaksegi seal päevast päeva kriitiliste momentidega.

„Pisikesest asjast suureks saamine on ohtlik protsess, mida alati ei hinnata piisava tõsidusega,” ütleb Kallavus. „Märkame, kui midagi drastilist on juba juhtunud, ja hakkame siis otsima sellele eelnenud märke. Kas oskame neid aga juba varem tähele panna ja kas meil on jõudu nendega tegelda?”

Kallavus märgib kahetsusega, et korra, distsipliini ja kokkulepete foon on koolides läinud hägusaks. Kuuleme kogu aeg, et noored ei taha kodukorrast kinni pidada, on väga iseteadvad, allumatud.

„Õpetajail ei jätku meetmeid, millega tegutseda. See tekitab ärevust – kas ma saan olukorraga hakkama,” ütleb Kallavus ja leiab, et vaja on mõtestada, mis rollis me end näeme. On tore, kui õpetaja on nagu sõber, arutleb nendega kõike nagu võrdne võrdsega. Aga äärmusse minna ei tohi – laps vajab autoriteetset täiskasvanut, turvalist inimest, kellele toetuda. „Kui täiskasvanud on vaid suunavad ja sõbralikud, tekitab rollide konflikt lapses ärevust – tema kõrval pole täiskasvanut, kes oleks kutsutud ja seatud olukordi ennetama, vajadusel juhtima. Need küsimused on vaja läbi vaadata,” leiab Kallavus.

Me ei tohi unustada, et täiskasvanu eelis noore ees ongi elukogemus. Ta on pedagoogina õppinud pedagoogilist protsessi juhtima. Õpetaja ei tohi unustada oma juhirolli. Võime ju mänguliselt rolle ümber jagada, aga peame oma rolli alati tagasi võtma.

Masingu kooli kriisitöötajad saatsid esmaspäeva õhtul õpetajatele suuniseid, kuidas teisipäeval esimest tundi läbi viia, millisest tegevusest saavad õpetajad tuge. Ka lapsevanematele saadeti infot, millele toetuda.

„Kõigil on õigus oma tundeid välja näidata, aga katsume seda raamistada, muidu jäämegi tunnete väljaelamise ja rääkimise faasi,” sõnab Kallavus. „Juhtunu on ääretult kurb. Nüüd on oluline vaadata, mis saab edasi, kuidas me taastume, millised jäljed toimunu jätab, kuidas lapsed ja õpetajad saavad turvalisel moel edasi minna. Üks kriis kipub ju tekitama teisi.”

Kallavus loodab, et negatiivne tähelepanu tõmbab koolidele positiivse ja ressursirikka tähelepanu. On lubamatu, et koolid on alarahastatud.

„Koolid on ju ainsad asutused, kus lapsed on dünaamiliselt ajas nähtavad. Õpetajalt oodatakse suhte loomist, hoidmist ja arendamist, peremurede ärakuulamist, märkamist. Õpetaja märkab, sest ta on suure osa ajast lapsega koos.

Koolijuhte tuleb väga toetada. Nemad peavad seisma silmitsi laste, vanemate, õpetajate, ühiskonna ja küsijatega, kes tahavad teada, kuidas seal koolis ka on,” mõtiskleb Kallavus.

Kas õpilane teab, kellele oma tähelepanekutest rääkida

„Meie õpetajatel on Viljandis juhtunut väga raske uskuda,” nendib Tallinna reaalkooli direktor Ene Saar. „Peale kurbuse ei saa praegu midagi tunda, kuni pole selgitatud välja, miks see juhtus. Aeg peab andma arutust. Teisipäeva hommikul oli meil enne tundide algust õpetajatega väike arutelu sel teemal. Rääkisime märkamisest. Me peame nägema, mis meie ümber toimub, ja oskama reageerida, kui midagi tundub olevat valesti. Kõige olulisem ongi teist inimest märgata – mida ta teeb, mis tema mõtetes toimub. Aga on veel teinegi oluline tahk: õpilastele tuleb selgitada, kuidas oma tähelepanekutest pinginaabrile, õpetajale või vanematele rääkida. Me peame tegelema just nende küsimustega, liikuma edasi, mitte jääma toimunut lõputult lahkama.”

Kes toetab klassijuhatajat?

Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults tõdeb, et Viljandis toimunu on kohutav tragöödia, kuid paraku mitte täiesti ootamatu. Ta lisab, et juba on tehtud ettepanek tuua tuhat turvameest kooli, metallidetektorid uste peale jne. „Sellest kõigest pole abi, kui riiklik hariduspoliitika ei muutu,” nendib ta.

Märt Sults: „Õpilasi peaks väga hästi tundma klassijuhataja, tema peaks olema usaldusisik, kes õpilasi ära kuulab, korraldab neile ühiseid ettevõtmisi, nii et nad omavahel suhtleksid ja üksteisega hästi läbi saaksid. Aga missugune on klassijuhataja lisatasu? Missugune on tema tunnikoormus? Nii suhtlevadki lapsed hoopis internetis mingite anonüümsete sõpradega, kes nende lollusi takka kiidavad. Õpilane ei saa enam suhelda ka psühholoogi, sotsiaalpedagoogi ega eripedagoogiga, sest nad kõik on viidud koolidest ära ühte kohta keset linna. Lasteorganisatsioone pole. Aga noorel on vaja kellegagi rääkida. Tal on võib oma peas lahendus olemas olla, kuid ta ei saa sellest kellelegi rääkida.

Koolil on muidugi oma ülesanded, kriisiplaanid, neid mängitakse läbi. Seda oleme teinud. Meie kooli õpilased on nüüd lõpuks aru saanud, miks peavad koolimaja uksed hommikupoolikul tundide ajal lukus olema. Õpilasesindus tuli isegi ütlema, et nii on õige. Samal ajal ei ole ajakirjandus veel aru saanud, et sellest poisist nii palju kirjutades teevad nad temast kuulsuse, mida noormees ilmselt tahtiski. Esimene koolitulistaja Eestis! Aga just seda kuulsust ei tohi ta saada ja seepärast tuleb kogu teema meediast mõneks ajaks maha võtta.”

Lahenduseks on sõbralikkus ja heatahtlikkus

„See juhtum tekitab nii õpetajates kui ka õpilastes ebakindlust,” ütleb Tallinna teeniduskooli direktor Meeli Kaldma. Koolimajas ringi liikudes on ta kuulnud, kuidas õpilased sellest räägivad, öeldes, et nad ei saa aru, kuidas niisugune asi on võimalik. Teeninduskoolis on kõigile üle korratud, et jõud ja vägivald ei ole lahendus.

Meeli Kaldma: „Tuleb probleemiga õpilast märgata ja aidata. Sõbralikkus ja heatahtlikkus on esimesed asjad, mille poole tuleb koolis pöörduda. Õpiraskustes õpilasi tuleb samuti aidata, mitte nendega ainult pahandada. Kutsekooli spetsiifiline probleem on see, et teatud osa õpilasi puudub tihti koolist ja nendega ei saa siis üldse tegelda, ehkki just nemad vajavad kõige rohkem mõistmist. Meie koolis on selliste noorte kooli toomiseks ja koolis hoidmiseks eraldi inimesed tööl.” Teeninduskooli direktor märgib, et taolisi juhtumeid nagu Viljandis on väga raske ette näha, sest inimese mõte võib olla äraarvamatu. „Kuid paanikasse ei maksa ka sattuda. Elu läheb edasi ja teeme oma tööd kõige parema äranägemise järgi,” toonitab Kaldma.

Järeldustega ei tohi kiirustada

Sakala erakooli direktor Jekaterina Gridneva sõnul teeb praeguse olukorra mõistmise raskeks tõsiasi, et juhtunu põhjused pole teada. Need võivad olla aga väga ootamatud.

„Käisime sel sügisel Viljandis,” ütleb Gridneva, „sest meie kool asub Sakala tänaval ja otsustasime Sakalas ära käia. Viljandi jättis meile väga rahuliku, korras ja sõbraliku mulje. Ja nüüd kuulsime sellisest sündmusest! See oli meile väga suur ootamatus. Kui midagi niisugust oleks juhtunud näiteks Ida-Virumaal, kus on palju sotsiaalseid probleeme, oleks see olnud samuti šokeeriv, kuid võib-olla natukene arusaadavam. Õpilastega oleme rääkinud, et kõike võib ette tulla, aga elu peab alati austama, sest see on kõige suurem väärtus üldse. Arvan, et nüüd ei tohi kiirustades otsuseid teha. Eesti venekeelsetes kanalites on hakatud juba kõiges õpetajaid süüdistama, aga nad ei pruugi ju süüdi olla, tegemist võib olla väga individuaalse juhtumiga. Kõigepealt tuleb ikkagi selgitada välja põhjused. Hinnangutega ei tohi kiirustada.”

Treenime, kuid kõige tähtsam on ikka sõna

Jõhvi noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses elavad, õpivad ja saavad taastusabi noored, kes on jäänud kimpu alkoholi, tubaka ja narkootikumidega. Kasvandikel hoitakse silma peal ööpäev ringi. Ränga elupagasiga lapsi õpetatakse elama-tegutsema argipäevas, aga ka oma emotsioonidega toime tulema ja endas pulbitsevat viha juhtima.

Et tavatu lapsepõlvega lastega paremini toime tulla, selleks keskuse töötajaid koolitatakse ja treenitakse. Igal töötajal on täpne instruktsioon käitumiseks eriolukordade puhul.

„Kui laps ilmutab teise õpilase suhtes vägivalda või tal tekib teise lapsega kehaline konflikt, on kasvatajate kohus seda kõigi võimalike vahenditega takistada,” lausub keskuse koordinaator Boris Goldman. Töötajad teavad, et kõige tähtsam on iga olukorda lahendades ennast mitte ohtu seada. Vajadusel tuleb kutsuda politsei. Või vajutada häirenuppu, mis igal kasvatajal käepärast – et appi saabuksid turvatöötajad. Ööpäev ringi on tööl kolm kasvatajat.

Et oma nahka toorena hoida, harjutavad töötajad agressiivse käitumise ohjamise ehk Verge meetodi võtteid, mis ei tekita valu, kuid piiravad füüsilist aktiivsust.

„Püüame teatud võtete valdamist pideva treeninguga käe sees hoida,” sõnab Goldman. Õnneks pole neid oskusi seni vaja läinud. Ohtlikke olukordi püütakse ikka sõnaga lahendada ja ennetada.

Kuid sada protsenti pole ju kunagi kellelgi kindlust. Tüli võib tekkida pisiasjast. Iga laps on siin majas oma keerulise saatusega.