Mis asi see Eesti on?
Ma solvusin, kui mult ja kaasüliõpilastelt ülikoolis küsiti, kas me ikka teame, kes oli Jüri Üdi, Juhan Viiding. Täpsustuseks: me õpime kirjandusteadust, nii et see võiks olla baas-baas-baas-eeldus. Aga tuleb välja, et ka sääl, magistriõppes, ei ole meil ühist alust-lugemust, või on põhjust vähemasti kahtlustada, et seda pole.
Ühist koodi, toda eestlaseks olemise alust, jääbki aina vähemaks, igal pool. Või siis: me määratleme ennast pigem negatiivse ühisosa kaudu.
Mõni aasta tagasi, ühe laulupeo ajal, uurisid uudismehed kaameraga, kas inimesed teavad, kes oli Gustav Ernesaks. Paraku ka säälsamas Tallinna ülikooli ees tänaval. Ja … nii mõnelgi polnud õrna aimu või siis oli see aim väääääga ähmane. Ei tahaks uskuda, eks?
Samas meenub Urmas E. Liivi dokfilm „Palju õnne” (2004) – juba kümne aasta tagant. Sääl vaatles ta kolme noormehe 16. sünnipäeva. Rikkam eesti poiss, keskklassi eesti poiss ja vaesest perest veidi pätistunud vene poiss. Neist kolmest oskas küsimusele, mis see Nõukogude Liit õigupoolest siis oli, vastata ainult vene poiss. Ta teadis, et see oli koht, kus inimestel oli parem elada, kus neil oli tööd, kus keegi polnud tänaval ega näljas …
Nii, tõepoolest. Ernesaksa ja Viidingut me tõenäoliselt enam ei teagi varsti. Noortel on üsna hägune ettekujutus ajaloost, mis siis (või just seetõttu?), et Mart Laari, Lauri Vahtre jt üsna tendentslikud-patriootlikud õpikud üritavad me oma suurt narratiivi luua ja mingit eestluse klotsi kokku kopsida.
Muidugi võib optimistlikult õhata – noored (aga ka vanemaid on tabanud mingi ajupehkimine) teavad ju Google’it, teavad, kuidas ja kust kõike leida. Nad teavad, et see teadmine, see ühisosa on kuskile varutud. Noh, kuni keegi juhtme seinast tõmbab.
Mingil hetkel oli eestlase identiteediks, et me lugesime (vähemasti soetasime) pea enim raamatuid inimese kohta maailmas. Mäletan, et 1990-ndate alul oli meil tellitud enim ajalehti leibkonna kohta Euroopas, võib-olla maailmas. Me olime mingis mõttes lugev rahvas, raamaturahvas, kirjasõnarahvas.
Nüüd oleme üks internetistunumaid, facebookistunumaid rahvaid, kes pea kõik elulise arvutisse kolinud. Ja selle üle uhke! Siiski tuleb sulgeda väikseid koole, sest me ei suuda nt füüsikatundi organiseerida korraga kümmekonnale maakooliõpilasele üle Skype’i – säh sulle Tiigrihüpet! See tiiger on pigem siuke kõhn kiisu vist, kelle me rahvusvahelise üldsuse ees pantriks välja räägime …
Internetistumine on kosmopoliitne protsess, see on ühe rahvuse – kui me just kokku ei lepi, et rahvusekontseptsioon ongi vananenud asi ülepää – enesemääratluseks vähe. Mida meile veel pakutakse?
Venemaa-hirmu, see ikka ühendab, eks. Mõned mängivad ka homofoobia kaardile. Ühesõnaga, nagu näitavad ka erakondade reitingud: viha- ja hirmujutt ühendab inimesi. Mitte Viiding või Ernesaks. Mitte luule. Ja laulupidugi vaid hetkeks (toidualal nügelev hulk meenutas tavalist suvefestivalimelu).
Positiivseim, millele eestlased on suutnud lähiajaloos toetuda, on teatav mässuvaim – rahvuselitaarne hoiak. Et me identiteeditunne on tugev, teadlik, jah, isegi intelligentne jonn, trots. Bioloogiliselt, sotsiaalselt oleme me eksistentsiringis. Niidutaimed, -loomad on olemas selleks, et niit – veidi abstraktne moodustis – püsiks. Olulise lüli kadudes see lakkab, olendid liigina, ka indiviididena lakkavad.
Inimesed siin on olemas selleks, et oleks eestlane kui selline (mis on vajalik selleks, et oleks venelane kui selline jne). On mu nägemus natsistlik? Eestlane on eestlase materjal, mitte midagi muud: ta on selleks, et kanda seda kultuuri, see on tema inimeseks olemise mõõdupuu, eestlasena. Ja inimesena üldiselt vist ka.
Aga kuhu tõmmata piir? Et Viidingut ja Liivi peab teadma, olgu, aga Oksa või Isotamme? Aga tänase kunsti ärevamat-nooremat serva? Mida me siin elame-hingame? Mul on tunne, et küsimus pole eestlase erilises rumaluses-loiduses, me lihtsalt unustasime end (koos ülejäänd hääolumaailmaga) lebotama, unustasime end sõltlasteks universumi telekasti ja netiühenduse ette. Aga peab end liigutama hakkama. Peab ajusid ja keha treenima, ja seda peab tegema kohe, täna. Ei pea teadma just Viidingut, aga peab teadma, miks ja kuidas me oleme.
Ma võtan näppu Gottlob Frege „Aritmeetika alused” ja loen säält just lahkunud Madis Kõivu saatesõna – see on ka pisike panus eestlaseks olemisse täna. Irratsionaalarvud, nagu me oleme … Muidu on mul tunne, et varsti küsime, mis asi see Eesti on, ja keegi ei oska vastata.
Lp Rooste. Palun ärge kirjutage rohkem artikleid, Teil ei tule see eriti hästi välja.