Mis suunas liigub keeleõpe laias maailmas?

24. okt. 2014 Raivo Juurak - Mis suunas liigub keeleõpe laias maailmas? kommenteerimine on välja lülitatud

Tänapäeval õpetatakse eri keelt kõnelevaid lapsi valdavalt koos ja võõrkeeleõpe algab üha nooremas eas.

Irina Kurg märgib oma artiklis „Eesti keel vene koolis − tõde ja õigus”, et eesti ja vene lapsed on oma käitumismustri ja ka emakeele poolest sedavõrd erinevad, et neid tuleb õpetada eraldi. Teiseks väidab ta, et eesti keelt peaksid vene lapsed hakkama tõsisemalt õppima alles alates 8. klassist. SA Innove keelekümbluskeskuse töötajad Svetlana Belova, Natalja Mjalitsina, Kai Võlli ja Ave Härsing märgivad, et maailm liigub keelte õpetamisel just vastupidises suunas.

Kas eesti ja vene lapsi tuleks õpetada koos või eraldi?

Ave Härsing: Eesti ja vene laps pole nii erinevad, et neid ei saaks koos õpetada. UNESCO analüüsis* konfliktipiirkondade (nt Bosnia, Põhja-Iirimaa) hariduskorraldusest väidetakse, et eraldatud koolisüsteemid on üheks konfliktide säilimise ja taastootmise allikaks.

Kai Võlli: Ilmselt lähtub Irina Kurg üsna levinud mõttest, et kõigepealt peab laps saama vene keele täiesti selgeks ja alles seejärel võib ta ka eesti keelt ja kultuuri tundma õppida. Aga kas vene laps, kes eesti keelt ei oska, tunneb end Eesti ühiskonnas hästi? Kas tal ei ole palju kindlam tunne, kui ta saab juba väiksena eestlasest aru ja tunneb ka tema käitumismustrit?

Natalja Mjalitsina: Võib-olla kardab Irina Kurg, et vene laps kaotab eesti laste hulgas õppides oma kultuuri ja käitumismustri? Kuid käitumismustri kujundab ikkagi kodu. Kui lapse kodus on tähtsal kohal vene muinasjutud, vene kirjandus, kui lapsega arutatakse kodus kõiki teemasid vene keeles, siis omandab ta väga hea vene keele ja ka kultuurimustri. Lasteaia keelekümblusrühmas ja koolis tutvub ta eesti kultuuriga, harjub suhtlema mõlemas kultuuriruumis ja nii on tal empaatiat mõlema keele ja kultuuri jaoks.

Svetlana Belova: Keele­kümblus­programmis on lasteaedu, kus pool päeva õpetatakse vene ja teine pool eesti keeles. Venekeelse poole päeva õpetajat kõnetatakse ees- ja isanimega, näiteks Jelena Ivanovna, aga eestikeelse poolpäeva õpetajat eesnimega: Tatjana. Lapsed omandavad mõlema rahva kultuuriga seotud käitumismustrid. USA koolides on harrastatud juba üle 50 aasta kahesuunalist keelekümblust, kus klassis on pooled lapsed inglise ja pooled näiteks hispaania kodukeelega. Pool päeva õpib see klass inglise, teise poole hispaania keeles. Minnesota ülikooli uurimused näitavad, et sellise segaklassi lapsed on nii inglise kui ka hispaania keeles tugevamad kui ükskeelse kooli lapsed oma emakeeles. Meiegi lasteaedades saaksid vene lapsed aidata eesti lastel vene keelt õppida ja eesti lapsed vene lastel jälle eesti keelt. Isegi erivajadustega lastel on sellises segarühmas kergem õppida.

KV: Meil on ilus loosung „Erinevus rikastab”, aga me ei oska sellele sisu anda. Eri tasemega lapsed klassis on meile suur probleem. Minnesota ülikooli koolitajad näitasid meie õpetajatele piltlikult, kuidas õpivad ühes klassis koos inglise ja hispaania kodukeelega lapsed. Kui teemaarenduse juhatas sisse ingliskeelne päevaosa, siis said vaheldumisi sõna hispaania ja inglise kodukeelega lapsed. Ei korratud sama sisu, tagasihoidlikuma keeleoskusega hispaaniakeelse lapse juttu laiendas inglise kodukeelega laps. Päeva hispaaniakeelses osas oli keelelise rikastaja roll hispaania kodukeelega lastel. Me võiksime ka Eestis eri tasemega õpilasi just niimoodi koos õpetada.

NM: Eestis on lasteaedu, kus ühes rühmas on koos eesti ja vene kodukeelega lapsed. Seda peetakse probleemiks. Kuid need rühmad sobivad ideaalselt kahesuunalise keelekümbluse rakendamiseks – pool päeva saab õppida eesti, teise poole vene keeles. Eesti laste keelekümblusest kõrvale jätmine ahendab nende võimalusi: vene laps lõpetab lasteaia või kooli, osates kaht keelt, eesti laps aga ainult üht. On aeg, et iga Eesti laps saaks juba lasteaias esmased oskused kahes keeles, ja selles suunas me ka liigume. 2015. a septembris käivitab keelekümbluskeskus Eesti viies kohalikus omavalitsuses kahesuunalise keelekümbluse lasteaiaprogrammi, kus eesti ja vene lapsed tegutsevad ühise rühmana.

AH: Kahesuunalise keelekümblusprogrammi rakendamiseni on viinud meid eesti lapsevanemate ootused. Tänapäeva lapsevanemad on kogenud, et tööturul eelistatakse kakskeelseid vene noori.

Kui vanalt peaks vene laps hakkama eesti keelt õppima?

SB: Võimalikult vara, hea, kui lasteaias. Eestis toimib keelekümblus lasteaias juba üle kümne aasta. Kümblusprogrammis osalenud laste vanemad on väga rahul.

NM: Keelekümblus on üks enim uuritud programme Eestis. Näiteks Tallinna ülikool on uurinud, kuidas keelekümblusega õppekava eesmärke saavutatakse, kuidas jõuavad kümbluslasteaia lapsed edasi koolis. Selgus, et keelekümbluslapsed ei jää ükskeelsete lasteaedade lastele alla ja ületavad neid sotsiaalsetes oskustes. Kooliuurimused näitavad, et keelekümbluslapsed on ka matemaatikas ükskeelsete koolide lastest paremad ja teevad põhikooli lõpueksamidki kõrgemale punktisummale. Varane teise keele õppimine tuleb kindlasti kasuks, mitte kahjuks.

KV: Kui käisime Walesis keelekümbluskoolitusel, tõdeti seal, et mida noorem on laps, seda rohkem suudab ta vastu võtta. Aju-uuringud on näidanud, et pärast lapse sündi hakkavad need ajurakud, mis ei leia kasutust, tasapisi surema. Nõukogude ajal kaitses Malle Nilson kandidaadiväitekirja sellest, kuidas mõjub lootele muusika kuulamine. Kui laps õpib juba enne sündi, siis miks peame lükkama teise keele intensiivse õppimise alles 8. klassi? Euroopa Liidu paljud programmid tegelevad just varase keeleõppe juurutamisega. Varases lapsepõlves soovitatakse ka nn keeledušši, mille puhul tutvustatakse mingit keelt vaid kümmekond minutit päevas. Eesmärk ei ole, et laps selle keele ära õpiks, vaid et ta keeletaju areneks, et ta häälepaelad ei kivistuks üheainsa keele hääldusmalli järgima. Teatavasti liiguvad inimese häälepaelad ka tundmatut keelt kuulates kaasa.

Miks vene lapsele ei meeldi eesti keelt õppida?

SB: Ilmselt ei meeldi vene õpilastele see, et eesti keelt õpetatakse praegu veel enamikus klassides tõlkimismeetodil. Lapsed tahavad omandada keelt suheldes. Minu tuttavad lapsed, kes said eesti keele selgeks kümmeldes, hakkasid õppima saksa keelt tõlkides ja see meetod ei meeldinud neile absoluutselt. Nad pidasid seda ajaraiskamiseks. Irina Kurg märgib, et vastumeelsust on tekitanud keelenõuete pidev muutumine. Tegelikult ei puuduta keelenõuete muutused ainult venelasi. 1990. aastatel olid kõikides keeltes kasutusel kategooriaeksamid, seejärel tulid tasemeeksamid, aluseks Euroopa keeleõppe raamdokument. 1999. aastast juhindume keeleoskustasemete kirjeldustest, kõige viimaste muudatustega on meil aega olnud harjuda üle viie aasta.

KV: Üks probleem on segaklassid, kus vene laps jääb tihti omapead. Aaro Toomela, keda Irina Kurg mainib, uuris just nende laste toimetulekut. Keelekümbluspõhimõtteid järgivas klassis ei tohi laps kunagi jääda keeletoeta.

AH: Näiteks Tallinna Lilleküla gümnaasiumis, kus on aastaid õpetatud uusimmigrantidest õpilasi, on hakatud pöörama tähelepanu sellele, et vene lapski vajab eesti õppekeelega klassis õppides tuge. Tema keele arengu heaks tuleb samuti süstemaatiliselt tegutseda ka ainetundides, kontrollida, kas ta sai aru jne. Paljudes koolides pole see lähenemine veel tavaks kujunenud ja seda Toomela oma uuringus täheldabki.

Keeleõpe keeletehnoloogia abil?

KV: Siin olen Irina Kurega nõus – eesti keele intensiivõpet, sh arvuti vahendusel, on hädasti vaja, sest meil on küllalt õpilasi, kes 8. klassis eesti keelt veel hästi ei oska. Sakala erakoolis õpitakse inglise keelt arvutiga dialoogi pidades (küll juba esimesest klassist alates) ja tulemused on väga head. Meie usk keelekümblusse ei tähenda, et me teisi lähenemisi eitame.

AH: Irina Kurg võiks keeletehnoloogilise keeleõppe rakendamiseks partnerid leida ja näidata, kuidas tema soovitatud keeletehnoloogia töötab.

* http://unesdoc.unesco.org/images/0019/001913/191341e.pdf