Nagu kalad vees

24. okt. 2014 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kui tulevikus tagasivaatavalt küsitakse, kumb sündmus maailma ajalugu rohkem mõjutas, kas traagiline õnnetus Moskvas Vnukovo lennuväljal või seni teadmata isikute ja tehnika osalusel toimunud või veelgi jätkuv farss Rootsi rannikumeres, siis saab vastus olla vaid üks. Kui hukkub inimene, on sel alati mõju, tagajärjed. Kujutlustel tagajärgi olla ei pruugi.

Ehkki mastaabid on erinevad, võib siin võrdluseks tuua Poola riigi juhtkonna hukkumise lennukatastroofis Venemaa õhuruumis mõne aasta eest. Mida tahes venelased ise asjast ei räägiks, selge on, et katastroofi põhjused pole lõpuni selged ning Poola suhtumist Venemaal toimuvasse mõjutab sündmus tänapäevani. Kujuteldaval skaalal võib see mõju olla üldarvestuses väike, kuid kui see juhtumisi on just punase ja rohelise piiril, siis saatuslik. Poola riigis pole katastroofi mõjul kuidagi mõeldav, et riigijuhid võtaksid poliitiliseks kursiks midagi sarnast näiteks praeguse Ungariga.

Sama kehtib Hollandi kohta. Oli puhas juhus, et Venemaa varustatud kurjategijad tulistasid suvel Ida-Ukraina kohal alla just Malaisia lennuki, mis oli täis põhiliselt hollandlasi. Jällegi ei saa kindlalt väita, et sündmuse tagajärjel midagi kardinaalselt muutuks Hollandi valitsuse suhtumises Venemaasse, kuid niipea kui kohalikku poliitilisse agendasse tekiks Venemaaga palava armastuse võimalus, leiduks kindlasti sadu ja tuhandeid inimesi, kes tragöödiat meelde tuletaksid ning Vene sõpradel elu vähemasti hetkeks ebamugavaks muudaksid.

Prantsuse naftakompanii Total juhi hukkumine otsekui telesaates „Võimalik ainult Venemaal” ei pruugi otse mõjutada ettevõtte investeeringute plaani Venemaal. Me ei saa homme teada, et Total peataks kogu idasuunalise tegevuse. Kuid sama hästi on teada, et tegevjuhi vahetus mõjutab börsifirmade puhul sageli päris ulatuslikult ettevõtte aktsiate väärtust. Negatiivne uudis leiab küllap kõlapinda neis ringkondades Prantsusmaal, kes ei pea praegustes oludes Venemaale Mistrali sõjalaevade müüki heaks plaaniks. Aga võib-olla juhtub ka see, et Total uue juhi nägemuses ikkagi tõmbab välja allesjäänud raha Barentsi mere gaasi­maardlate arendusest. Mäletatavasti asjas osalenud Norra kompanii lahkus sellest üritusest suure kahjumiga juba mõne aja eest.

Niisiis, sündmustel, kus osalevad inimesed, on reaalsele elule oma mõju. Kas samasse ritta võiks kuuluda ka Rootsi rannikumeres väidetavalt toimunud „veealune tegevus”, mis samas ei pruugi olla allveelaev ega isegi mitte musta riietunud mees? Kuni pole laipa, ei saa rääkida mõrvast, arvatakse kriminaalromaanides. Sensatsioone igatsevas ajakirjanduses ei paista see reegel kehtivat.

Rootsi sõjajõud peavad kahtlemata kontrollima, kas sündmus X leidis aset või ei leidnud. Ja mõlemad vastused, kui nad on kindlad, on sama väärtusega. Umbes nagu teaduslik eksperiment laboratooriumiski toimub. Kuid antud sündmuses puuduvad ohvrid ja seetõttu pole mõeldav, et sündmusel (kui see üldse sündmus oligi) võiks olla samasugune pikaajaline emotsionaalne mõju nagu näiteks Estonia laevahukul, mida hiljuti ulatuslikult meenutati.

Sellel taustal on lausa koomiline, millise õhinaga on rutanud Eesti erusõjamehed (kel kõigil on ju avalikult poliitilised ambitsioonid) pakkuma olematule baasinfole rajatud „eksperthinnanguid” ja „analüüse”, mis sisaldavad üsna kaugeleulatuvaid järeldusi Põhjala julgeoleku olukorra muutumise kohta.

Ants Laaneots, Johannes Kert, Tarmo Kõuts … kõik nad on saanud arutult eetriaega, et rääkida oma visioonidest, tõlgendada Venemaa hüpoteetilist käitumist. Väljaannete ja kanalite poolt on muidugi moraalitu vahendada ekspertidena kõige tavalisemaid sündmuste pealtvaatajaid, kellel pole ega saagi olla rohkem infot kui igal tsiviilisikul.

Aga meeleolu, mis ühiskonnas nende endiste pagunikandjate juttude üledoosist võib tekkida, on hirmust väiksemate psühhotraumadeni. Asi on selles, et praegused jutud, kui tahes laest nad ka poleks võetud, paigutuvad pika ajaloo jooksul kujunenud taustsüsteemi. Me teame, mida Venemaa varem on teinud, ja seetõttu kaldume hõlpsasti uskuma, et ta teeb seda võimalusel jälle. Vähe sellest, et nad käisid salaja üle piiri ja viisid meie mehe Moskvasse vangikongi. Nüüd, nagu erusõjamehed meile järjest räägivad, võib Venemaa olla meid lausa allveelaevade ja tankeritega „sisse piiranud”. Nad lisavad küll, et karta ei tohi, ja nemad ise, nagu sõjamehed ikka, on ju väga vaprad. Aga keskmiselt kodanikult ei nõua isegi põhiseadus pidevat vaprust. Vaprusest rääkides sisendavad sõjamehed meisse asjatut hirmu ja kõigele lisaks on see veel ka põhjendamata. Mõtlema (ja rääkima) peaks sellest, et millegi nägemine ja avastamine on tugevus, mitte nõrkus. Ja küsida ka, et kui see Venemaa ikka nii vägev on, siis miks tema oma meredes ja õhus nii harva, kui üldse, mõnd vastast näeb. Kas Matthias Rust tänapäeval ei suudaks Moskvasse lennata?

Faktiks jääb, et meie erusõjamehed vee alla ei näe. Seetõttu võiks ka rääkimises võtta eeskuju veealustelt kolleegidelt. Või, veel parem, kaladelt. Sest kalad on päriselt olemas.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!