Nutulaulud õlitünnil
Hoolimata poliitmürsikute reipast suhtedraamast, on mitu sündmust tõuganud riigielu valgusvihku ka Eesti energiamajanduse probleemid. Kõigepealt alustas keemiatööstuse lobi hirmu ja õuduse kampaaniaga rünnakut riigivõimu kavatsusele kasvatada saastava põlevkivitöötlemise keskkonnatasusid.
Ja siis tuli korraga kaks olulist sõnumit Brüsselist. Näiline võit ja näiline kaotus. Meie diplomaatia suurvõiduna Euroopa ülemkogul teatati Ida-Virumaa õlitöösturitele, et oluline oht nende äri tulevikule on kõrvaldatud: kütusekvaliteedi direktiivi rakendusaktides otsesõnu midagi põlvkiviõli keelustavat ei mainita. Mokaotsast kaotusena aga pudenes peaministrilt teade, et regionaalne vedelgaasi terminal ehitatakse ühisraha toel ikkagi Soome.
Ses puntras on segamini põhimõttelised julgeoleku- ning tavaliste tururiskidena arvesse tulevad majandusküsimused. Esimesed võivad heidutada, aga tagumised ei tapa. Omaette teema on, kas valitsuse võitlused energiapoliitikas on ka mingil moel ühisele alusele taandatavad või käib kõik pelgalt tuule suuna ning võtmeministrite portfelli erakondliku värvi järgi. Või plaani polegi.
Ka nüansse mitte valdava inimese kõrva peaks kriipima ebakõla põlevkivil baseeruva tööstuse püsikommunikatsiooni ja nüüdse maailmalõpukisa vahel. Ida-Virumaa suurettevõtted on end aastaid reklaaminud kui aina innovaatilisemaid, lausa kõrgtehnoloogilisi. Viru Keemia Grupp kuulub ettevõtete avalike konkurentsivõime edetabelite tippu, Eesti Energia on aga olnud valitsuse hiidlüpsilehm. Hoobelda üle ilma oma „unikaalse enefit-tehnoloogiaga” oli Sandor Liive lemmiktegevusi ka ajal, mil ametlikud majandustulemused juba selgelt näitasid, et soovitud viisil uus vabrik õli ei tilguta ning seisab visalt ettevõtte kulu-, mitte tulupoolel. Rääkimata siis Buratino rahapeenra arendustöödest Jordaanias ja Utah’s.
Keegi peab kuskil valetama, kui tõele vastab väide, et mõni protsent muutust maksukeskkonnas lööb põlevkiviõli tootmisel jalad alt. Võrdluseks, palju suurema muutusega peavad praegu toime tulema toidutootajd ja -töötlejad, kuid ulatuslik näljasurm pole sektori inimesi tabanud. Kas ikka on mõistlik pidada oma rahvusliku tööstuse uhkuseks saastavat, valitsuse pidevat eestkostet vajavat ning väliskeskkonna (turud, maksustamine ja EL-i reeglid) muutustes hõlpsasti surmahaavu saavaid ettevõtteid? Kas välispoliitilise krediidi kulutamine nende peale saab end kuidagi ära tasuda?
Nagu õigesti osutas tööstuse itkumeestele peaminister Rõivas: kõige olulisem põlevkivisektori tuleviku määraja on naftahind maailmaturul. Selle mõjutamisel, erinevalt EL-i reeglitest, pole Eestil ei läbirääkimise võimalust ega vetoõigust. Arvestades aastateks ennustatavat naftahinna madallendu, on põlevkivi energeetika viimne tunnike lähedal. See kibe tõde tuleneb entsüklopeedilistest faktidest. Põlevkivi on miljoneid aastaid olnud kehvema kütteväärtusega materjal kui kivisüsi, nafta ja maagaas ning nii see jääbki. Seega ei saa temast toodetavad energiatooted (elekter, kütteõli jne) vabaturu konkurentsis elujõulised olla, kui puudub mõni muu konkurentsieelis (tasuta orjatööjõud või piirideta subsiidiumid). Meie tööstus arendati välja suletud turu, odava tööjõu ning kuludeta reostamise koosmõjus. Kõik need eelised on kadunud ja valitsusest on moraalitu mitte öelda tulevikku projekteeritud kasumikõverast pimestatud ettevõtjatele, et nende äri on perspektiivitu. See on sotsiaalhoolekanne, mitte majandustegevus.
Lihtloogika ütleks, et teades kõiki maagaasi kui fossiilkütuse eeliseid põlevkivi ees, pidanuks valitsus tegema kõik pingutused vedelgaasi terminali saamiseks ka põlevkivi ohvri hinnaga. VKG-d aidati, Alexelat mitte, näeks tehnoloog siin lausa vandenõud. Kahju küll, aga kogu võimalus Paldiskisse terminali saada oligi vaid PR-mull ja unistus. Euroopa südamest vaadatuna on liidu kirdesuunaline lõppjaam ikka ja alati Soome. Seega, kui kuskile tugipunkti rajada, siis just sinna, mitte eelviimasesse teivasjaama enne seda.
Teiseks, arvestades gaasi liikumise kasvavat kahesuunalisust, on Soome Venemaa-suunalised ühendused regionaalse terminali ehitamist toetav argument. Pole mõtet välistada võimalust, et olemasolevaid torusid mööda on võimalik tulevikus Venemaale maagaasi ka müüa, mitte ainult sealt osta. Venemaale on alati saanud ka suuri nisukoguseid müüa, olgugi seal suur viljakas mustmullavöönd. Ja kolmandaks, nagu elektri alal, nii ka gaasimajanduses on oluline olla ühendatud, mitte kõike ise teha. Me ei taha ju Soome tuumaelektrijaamu Eestisse, vaid Estlink-kaableid, mille kaudu pääseda ligi suurtele ja soodsatele turgudele. Samamoodi pole meil tingimata vaja oma tarbest suuremat terminali, küll aga lisaühendusi, mis kindlustaks meid parima hinnaga poliitilisest ilmast sõltumata.
Ja lõpuks on muidugi õigus taastuvenergeetikutel: Eestil puuduvad energiapoliitikas muude valdkondadega võrreldavad ambitsioonid. Mängides põlevkiviks kutsutavate porikamakatega, oleme energiamajanduse arengus praegu umbes sama kaugel kui sides enne mobiiltelefonide saabumist.