Õpetajate palk trügib riigi keskmisele järele

10. okt. 2014 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - 6 Kommentaari

Riigi keskmisele palgale pole me tosina aasta jooksul veel nii lähedale jõudnud, arvab õpetajaile järgmiseks aastaks lubatud 880-eurosest miinimumpalgast Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimees Reemo Voltri.

Olukord ei paku veel rahuldust, aga see on siiski edasiminek, ütleb Voltri. „Rahul oleme siis, kui õpetaja palk algab riigi keskmisest. Tänavu moodustas õpetaja miinimumpalk riigi keskmisest 79%, järgmisel aastal 83%. Oleksime tänavail, kui protsent kaugeneks keskmisest.”

Miinimumpalk tõusis ka tänavu jõuliselt, aga keskmise palga tõus jäi lahjaks, vaid 4%. Seega saigi koolides tõsta vaid miinimumpalka, teistel töötasu ei suurenenud.

Haridus- ja teadusministeeriumi andmeil tõuseb järgmisel aastal palgatoetus 8%, mis lubab ainuüksi riigitoetusest maksta vähemalt 1050-eurost brutopalka. Täpsemad summad selguvad novembri lõpus − siis täpsustub õpilaste arv, mille alusel toetust jagatakse.

Voltri sõnul on edasiminek seegi, et konkreetsed summad saavad teatavaks novembris, aga mitte jaanuari lõpus, nagu varem. Tundub, et lubatud palgatõusuks on ka riigieelarves kate olemas.

Ametiühing on palgaläbirääkimistel alati jutuks võtnud ka lasteaiaõpetajate töötasu, ehkki selleks ei anna raha riik, vaid omavalitsused. Kuid kõigis omavalitsustes hoitakse pingsalt silma peal õpetajate palkadel. Kui need muutuvad, muudetakse ka lasteaiaõpetajate töötasu ega lasta õpetajate palkadel väga eest ära minna.

„Liidu kohapealsed organisatsioonid teevad seda otsesemalt, meie riigi organisatsioonina kaudsemalt,” nendib Voltri.

Et valimised on tulemas, on ametiühingul õige aeg õpetajate palgateema jõuliselt käsile võtta. Voltri lubab, et läbi räägitakse kõigi erakondadega − saamaks oma mõtted ja konkreetsed sammud valimis- ja edasi ka valitsemisprogrammi.

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski on tõdenud, et praegu puudub poliitiline kokkulepe, mis seaks õpetajate palgatõusu riiklikuks prioriteediks.

„Ei usu, et enne valimisi suudetaks nii kokku leppida, et igaüks ei tõmbaks tekki enda poole ja tehtaks ühiselt see asi ära,” arvab Voltri ja loodab, et edaspidi jõuavad erakonnad sõnadest kaugemale.

Hulk teadmatust

Eesti koolijuhtide ühenduse esimees, Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi ütleb, et 10% tõus on absoluutarvuna ju ilus ja kui palk tõuseb aasta jooksul 800 eurolt 880-le, on see tuntav. Kuid koolijuhil on hulk küsimusi, millele ta tahab vastuseid, et anda täpsem hinnang, kas lubatu on ikka tegelikult ka palgatõus.

„Esiteks, kas 10% sisse on arvutatud ka kurikuulsaks saanud teema − klassijuhataja tasu,” lausub Kruusimägi. Teada pole ka see, kuidas on ministeerium arvutanud välja vanemõpetajateks ja metoodikuteks atesteeritud õpetajate arvu kooli kohta.

„Minuni jõudnud andmete kohaselt on see Eestis väga erinev. Kuid kool ei peaks kannatama seepärast, et süsteem on vahepeal muutunud. Need on ju riigi omistatud ametijärgud ja kehtivad veel neli aastat. Kas koolid tulevad sellega ikka välja?” küsib Kruusimägi.

„Kolmas teema, mis oli ka Jaak Aaviksoo ajal üleval: õpetaja palk küll kasvab, aga suurenenud on ka töö maht. Kooli on tulnud avastusõpe, uurimistöö juhendamine, loovtöö juhendamine jmt. Veel üks kurikuulus teema on erivajadused. On õpetajate põlvkond, kelle ettevalmistus ei ole erivajadustega õpilastega töötamiseks kuigi hea. Ja kas suures klassis on see üldse võimalik? Kui kõigile neile küsimustele oleksid vastused, saaks ka kommenteerida, kas palgatõus on hea või heapoolne,” nendib Kruusimägi.

Koolijuhtide ühendus on teinud ettepaneku, et ülikooli lõpetanud õpetaja esimene palk ei tohi olla madalam kui ükskõik millisel teisel ülikoolilõpetajal ja tööteed alustaval spetsialistil.

„Kui inimene teeb teadliku otsuse minna õpetajaks, ei saa ta eeldada sama suurt palka kui edukal vandeadvokaadil. Aga miks ta ei võiks seda saada?” ütleb Kruusimägi. „Õpetajad pole ka üle maailma just väga kõrgelt makstud, aga minu seisukoht on, et kui tahame Eestis asjad väga heaks saada, peab fookus olema lapse kasvatamisel ja harimisel. Õpetaja rolli ei saa alahinnata. Et oleksid inimesed, kes märkavad, hoolivad, on võimelised korralikult oma tööd tegema, selleks on vaja tingimused luua.”

Rohkem tippusid kooli

Haridus muutub poliitikute suus prioriteediks alati enne valimisi. See käib loosunglikult, muigab Kruusimägi. Kui tuletada aga meelde aastatetagust lubadust viia Eesti viie rikkama riigi sekka, siis tuleks mõelda konkreetseid samme, mida teha selleks igas sektoris, kaasa arvatud hariduses.

Peame otsustama, millised peaksid olema õppekavad, koolijuhid, õpetajad ja kuidas saavutada parim tulemus.

„Keskpärane õpetaja tippusid ei loo,” ütleb Kruusimägi. „Ilmselgelt suudab seda teha tipp. Seega rohkem tippusid kooli, siis on meil igas valdkonnas tipud. Ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et me pole viienda ja kuuenda taseme õpilaste hulgalt kuigi eesrindlikud. Oleme tublid tegema tööd kõikidega, aga andekaid me ei toeta. Andekatega tegelemiseks on vaja palju aega ja entusiastidest õpetajaid.”

See on aga keeruline, kui kontakttundide arvuks loetakse arvestuslikult 21 tundi nädalas. Koolijuhtide ühenduse ettepanek on olnud vähendada tundide arvu järk-järgult: 19 ja siis 17 peale. Ideaal on 15 ja 17 vahel. Siis tekib õpetajal aega uurimistöid juhendada, avastusõpet teha, andekatega tegelda.

„Seda ei peaks tegema unetundide ja pere arvelt, selle energia arvelt, mis on noorele inimesele loomuomane, aga kolmekümne viiendaks või neljakümnendaks eluaastaks lihtsalt kustub,” nendib Kruusimägi.

Kiida, kiida, kiida

Äsja aasta koolijuhi tiitliga pärjatud Tallinna Rahumäe põhikooli direktor Matti Martinson ütleb õpetajate järgmise aasta palganumbrite kommentaariks, et nende koolis pole juba viis aastat nii madalaid palkasid olnud. Kuna koolis on õpilasi palju, on ka palgad suuremad.

„Usun, et riikliku miinimumi peale tuleb inimene tõesti ainult koolipingist. Kes juba lastega tööd teinud ja ennast õigustanud, sellise palgaga ei tööta. Ei tohi raha üle väärtustada, kuid rahata ei saa ka elada,” arvab Martinson.

Ta meenutab, et kui ta 1978. aastal kooli tööle läks, olid palgad veel väiksemad ja õpetaja maine veel madalam. Kui ta tantsupeol või restoranis tantsupartnerile ütles, et töötab õpetajana, temaga rohkem tantsima ei tuldud.

„Arvan, et praegu ei ole õpetaja prestiižil midagi häda. Võib julgelt tantsule paluda!” muheleb staažikas koolimees. „Tublid naisõpetajad teenivad meie koolis direktoristki rohkem, mõne palk on lausa üle 2000 euro. Nemad teevad muidugi väga palju väga head tööd. Tunnikoormusele lisaks saavad tasu klassi juhatamise, ringide juhendamise ja muude ülesannete täitmise eest.”

Õpetajate innustamiseks on Martinsonil lihtne retsept: kiida, kiida, kiida. Siis teevad inimesed veel rohkem. Kiitust on meie ühiskonnas liiga vähe. Martinson küsib inimeseõpetuse tunnis õpilastelt, kas neid ikka kiidetakse. Ei kiideta. Direktor soovitab siis ise ennast kiita. Kord palus ta lastel nimetada enda viis head omadust, ja kuulis paljudelt vastuseks, et polegi ühtegi …

„Ka õpetajailt küsin vahel sedasama. Kui mõni ütleb, et tal pole ühtegi head omadust, küsin vastu, miks ta siis Rahumäe põhikoolis töötab. Igas inimeses on midagi head, see tuleb üles leida,” on Martinson veendunud.

Kommentaar

Tüütu palgaküsimus

Triin Toomesaar, haridusaktivist ja „Noored kooli” vilistlane

Kui vestelda õpetajatega hariduselu ebakohtadest, kerkib aeg-ajalt pinnale ka palgateema. Enamasti vaid korraks. Vupsti! Mõnikord piisab vaid sõna „palk” mainimisest, kui kõik vestluskaaslased pööritavad üheaegselt silmi ja noogutavad ühises arusaamises pead, misjärel liigutakse kohe edasi järgmise probleemkoha ­juurde.

Midagi pole palgast enam rääkida, kõik on selge: palk on liiga väike, koormus liiga suur ja see olukord peab muutuma.

Aegamisi muutub ka. Kes tahab, et see muutuks kiiremini, kes on rahul sellegagi, mis ja kuidas toimub. Selge on see, et praegune olukord (endiselt veel) ei rahulda.

Samuti on selge, et ma poleks julgenud „Noored kooli” programmiga liituda ja õpetajaks minna, kui ma poleks eelnevalt poole suuremat palka saanud pangatöötajana kogunud aja jooksul teatavat puhverfondi, mis kindlustas, et saan ka koolmeistrina laenud makstud ning sinna kõrvale pisut süüagi osta.

Ma poleks julgenud õpetajaks minna, kui poleks eelnevalt teadnud, et vajadusel on mul võimalik teha juhuslikke lisatöid, et oma igakuist sissetulekut suurendada.

Ja ma oleks praegu suurema tõenäosusega õpetaja edasi, kui nende kahe aasta jooksul poleks pidanud nii sageli muretsema, kas julgen endale ikka lubada ühe või teise kultuuriürituse piletit või kas söandan osta värsket liha.

Olen varemgi rõhutanud, et praegu makstav õpetajapalk oleks minu jaoks aktsepteeritav, kui töökoormus oleks poole väiksem. Sest isegi kui julgus teatripileti või liha ostmiseks oli olemas, nappis sageli aega ja energiat, et teatrisse minna või selle lihaga kodus midagi ette võtta. Pärast tööpäeva koju jõudes tuli kas end kohe koguda, et järgmise päeva tunde ette valmistada ja kirjandeid parandada, või minna magama, et ärgata varavalges ja teha ära see, mis möödunud õhtul tegemata jäi, ehk tunde ette valmistada ning kirjandeid parandada.

Kirjeldatud raskustest hoolimata tunnen päev-päevalt aina tugevamat igatsust kooli järele. Pisikesed positiivsed muutused üldharidussektoris annavad lootust, et see soov tulevikus kord täitub.


6 arvamust teemale “Õpetajate palk trügib riigi keskmisele järele”

  1. Tiina ütleb:

    Ma ei ole tüüpiline kommenteerija- jah, ma aeg-ajalt loen kommentaare, kui teema on huvitav, aga ei kirjuta. Aga praegu lihtsalt ei saa. Meie kooli tuli sügisel noor õpetaja- ilus, tark ja teotahteline. Eile sai ta esimese palga. Ta olevat nutnud ja oli veel tänagi õnnetu: kui makstud sai üür, muud maksud, ajakirjandus jms jäi tal 640-eurosest netopalgast kätte natuke üle 300. Aga talv on tulekul, tal ei ole saapaid ja sooja jopet (mis põhjusel ta vanu ei kasuta, ma ei uurinudki), aga tõik, et need jäävad ilmselt ostmata, tegi mu meele nii kurvaks. Tema jaoks ei ole see lahendus, et varsti õpetaja palk on nii-nii kõrge. Tema oli sinisilmselt arvanud, et täiskoormusega töötades jõuab ta endale talvevarustuse osta selleks talveks, aga tegelikkus osutus teiseks. Nii kahju on temast, enda peale ei osakagi enam mõelda: olen olukorraga nii harjunud juba ja kaltsukates mind juba ammu sinatatakse.

  2. eim6ista ütleb:

    Oma palka pidi ta teadma juba töölepingule alla kirjutades. Selleks ei pea palgapäeva ootama ja yllatuma. Ei tea miks kruusimägi räägib 800eurostest palkadest aga Martinsoni koolis hoopis 2000eurosed palgad. Kas eliitkoolile antakse vähem raha kui nõmme koolidele.

  3. to Tiina ütleb:

    Ma saan ka sellest palgaprobleemist aru, aga inimesele üldiselt näidatakse töölepingut enne tööle asumist. Või vähemasti on palganumbrist juttu. Olen ise ka õpetaja ja kuidagi piinlik on lugeda neid arvamusi, et õpetajad pole võimelised netopalka arvutama.

  4. veel õpetaja ütleb:

    Tublid õpetajad!!!
    ..isegi kommenteerida ei viitsi nii haledat juttu!
    Aga noorele soovitus, otsi endale ruttu uus töökoht, sest kui veel lapsed peaksid tulema (ja küll nad ükskord ikka tulevad) , siis ei ole selle niru palgaga midagi peale hakata. Minge poodi ja vaadake mis maksavad laste riided, jalanõud ….endale ei osta juba aastaid midagi. JA kui ükskord pensionäridest õpetajad lahkuvad (kes praegu tasakesi oma tööd teevad ja kõigega rahul on, sest palk + pension võimaldab pisutki kergemalt ära elada, siis tuleb kriis……
    Palk on väike ja enamgi veel. 80 eur ei päästa kedagi. Küsimus ei ole mitte Eesti keskmisele järele jõudmises, vaid mida selle nn keskmise palga eest osta saab, minge poodi ja vaadake hindu!!!! Raha ostujõud on olematu!!!!
    Täna streikisid bussijuhid ehk astume ka sappa…..

  5. Mari ütleb:

    Ka mind, praegust õpetajat, ei lohuta sugugi, et palk iga aastaga natuke tõuseb. Kõik selle teeb tühiseks ja viib miinustesse nt lasteaia kohatasu tõus poole võrra, kasvavatele lastele vajaminevad vahendid, et koolis ja lasteaias käia. Samuti õppelaen, mis sai võetud ajal, kui veel riik lubas kõik tagasi maksta. No saab kuidagi hakkama. Kuid enim teeb nukraks siiski see, et töötingimused ja ülesanded ning palk kuidagi tasakaalus ei ole. Kogu see suur koolide rahapuudus on toonud kaasa ülerahvastatud klassid, tasustamata ületunnid, kõige lihtsamategi vahendite (paber, seinanäts, tunni rikastamiseks vajalikud vahendid) puudumise ja olukorra, kus õpetaja oma palga eest on sunnitud tunni läbiviimiseks vajalikke kunstitarbeid, muusikatunnis vajalikke plaate jne oma palga eest ise ostma. Oleme toonud erivajadustega lapsed tavaklassidesse, ilma tugiõpetajateta, see on meeletu koormus õpetajale, kes peab igas tunnis suutma anda individuaalset tähelepanu kahele erivajadusega õpilasele ja 24 ülejäänule, kes ka tähelepanu vajavad. Ka on see tinginud õpilaste väga erineva taseme klassis, üks tund tuleb valmistada ette kolmes variandis- andekad, keskmised ja erivajadused. Lisaks suhtlemine vanematega, arenguvestlused, ekskursioonid, tülide lahendamine õpilaste vahel ja ka vanemate vahel, koolikiusamisega võitlemine jne, jne, jne. Pärast mõnd sellist päeva on õpetajal täiesti savi tema palganumbrist, sest tühjaks pigistatud sidrunil, kelle pea lihtsalt kogu sellest pingest valutab, ei ole ju raha üldse vaja. Aga kas meile nii jääb veel mõni terve mõistusega, tasakaalukas ja terve õpetaja? Kas keegi on pööranud tähelepanu õpetaja tervisele, mida ta selle varsti keskmisele järele jõudva palgaga tegema hakkab? Ostab õppevahendeid ja ravimeid? Mõtlete, et üks kibestunud õpetaja valab siin oma masendust välja. Oh ei, mina olen see alati naeratav ja rõõmsameelne, keda lapsed kallistama jooksevad, see kes talvel lumesõjast osa võtab ja kes õpetaja kulul tehtud nalja üle veel naerab.

  6. liisa ütleb:

    Olen ka noor õpetaja ja äsja tulnud ilusast jutust (s.t. ülikoolist) reaalsusesse. See et palk on õpetajal väike oli juba ette teada, kuid see, et õpetaja õigused ja võimalused on viimaste aastatega nii ära nullitud, tuli mulle uudiseks. Õpilasi enam istuma jätta ei saa kui vanemad sellega nõus pole ja üldiselt tõsiselt nõrkade ja laiskade vanemad pole. Erikooli sa kedagi panna ei saa, kuigi vaimne alaareng või tõsine käitumisraskus on ilmsed. Jällegi on õigus vanematel, kes jätavad oma probleemse lapse õpetajale ja loodavad, et see teeb nad “korda” nagu töömees teleka. Samas õpetajatelt ainult nõutakse ja nõutakse, aga midagi vastu ei anta. Ise mõtlen juba pärast teist kuud, et vist peaks ikka elukutset vahetama.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!