Õppus võib õpetamise asemel hoopis traumeerida

3. okt. 2014 Karmen Maikalu Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige - Õppus võib õpetamise asemel hoopis traumeerida kommenteerimine on välja lülitatud

Millised ohud on seotud koolide evakuatsiooni­õppusega? Kuidas neid vältida? Kuidas teha nii, et õppus täidaks oma eesmärki?

Soovime, et uus õppeaasta mööduks rõõmsalt ja turvaliselt. Üks turvalisuse tagamise viise on evakuatsiooni ja tulekahju korral tegutsemise õppus, mille korraldamine vähemalt kord aastas on kõikidele asutustele, sealhulgas koolidele, kohustuslik. Paljudes koolides toimub see kooliaasta alguses, seega on praegu paras aeg rääkida mõnest olulisest nüansist õppuse korraldamisel.

Evakuatsiooniõppust võib läbi viia mitmeti. On teatud nõuded, mis sätestatud seaduses, ja mõned kirjutamata reeglid, mida võiks järgida ka seaduseta. Üks neist on näiteks see, et õppusel osalejaid (õpilasi, õpetajaid jm koolitöötajaid) peab eelnevalt teavitama, et tegemist on õppusega ning tegelikult pole nad ohus. Ma pole kuulnud, et näiteks lennujaamas, kaitseväes või mujal viidaks õppuseid läbi olukorras, kus osalejad ei tea, kas ohtu simuleeritakse või on see reaalne. Küll aga on koole, kus õppus toimub nii, et selles osalejad saavad alles pärast teada, et tegemist oli harjutusega. Psühholoogina näen siin mitut tõsist ohumärki.

Traumeerimise oht

Evakuatsioon võib tekitada tugevaid emotsioone – mõni hakkab nutma, teine satub paanikasse, kolmas tardub hirmust jmt. On oht, et see, kes kunagi mõne trauma (nt tulekahju) üle on elanud, võib saada taas trauma.

Paraku ei paista kõik emotsioonid ja psüühilised traumad kõrvalseisjale alati välja, posttraumaatilise stressihäire puhul võivad sümptomid tekkida ka hiljem, kui traumaatiline situatsioon juba möödas. Seetõttu ei saa esialgse vaatluse käigus – „meil nuttu ega paanikat polnud!” − adekvaatselt hinnata, kas keegi sai trauma või mitte.

On arusaadav, et (taas)traumeerimise oht on suurem olukorras, mida tõlgendatakse ehedana, ning väiksem olukorras, kus teatakse, et tegemist on õppusega. Kool peab tegema kõik, et viia traumeerimise oht miinimumini, vastupidine olukord on ebaeetiline ja ebaseaduslik.

Ohuolukorras ei õpi

Mis on evakuatsiooniõppuse eesmärk? Tuleohutuse seaduse alusel kehtestatud määrus sätestab, et vaja on „tagada teadmised ja oskused evakuatsiooni ja tulekahju korral” ehk nii keha kui ka mõistuse tasandil õppida ja jätta meelde, kuidas ohuolukorras käituda.

Teadlased on aju-uuringutega tõestanud, et efektiivselt saab õppida ainult turvalises ja positiivses keskkonnas. Kui evakuatsiooniõppuse käigus tekivad inimesel hirm või muud negatiivsed emotsioonid, siis ta ei õpi – organism keskendub õppimise ja info meeldejätmise asemel negatiivsete emotsioonidega toimetulemisele ning õppus kaotab oma tähenduse.

Nagu mainitud, on oht negatiivsete emotsioonide tekkeks suurem olukorras, mida tõlgendatakse reaalsena, ning väiksem siis, kui teatakse, et tegemist on õppusega.

Nagu hunt ja karjapoiss

Kui viia evakuatsiooniõppust korduvalt läbi nii, et inimene ei tea, et tegemist on simulatsiooniga, võib tal olla hilisemat reaalset ohusituatsiooni raske adekvaatselt hinnata.

Näide 1. (Jüri Pino sõnadega.) Teate küll seda vana lugu karjapoisist, kel oli kohutavalt igav.

Kaua sa neid vilepille meisterdad, mättal mängid, lojuste mõttelagedaid koonusid vahid. Mõelnud siis tüüp, et teeb natuke nalja. Mis pahatihti on ohtlik mõte. Ei ole Issand kõigile naljameelt ühtlaselt jaganud, tollele siis väga näpuotsaga ja enne käsi pesemata. Hüüdnud karjapoiss: „Hunt! Hunt!” Jooksnud kokku külarahvas, aga sutt ei kuskil. Tõrelnud vähe karjast, et mis sa lollitad. Tol aga tulnud sama mõte teinegi päev. Läinud samamoodi. Siis tulnudki hunt – aga külarahvas enam karjase hüüdeid ei uskunud ja nõnda viidud nii mullikad kui ka muud tõuloomad metsa.

Näide 2. Häirekell heliseb. Õpetaja ütleb: „Meil on tulekahju, evakueerume!” Lapsed jõuavad välja ja selgub, et tegu on õppusega. Teine kord läheb samamoodi. Kolmandal korral heliseb häire tõelise tulekahju tõttu. Õpetaja ütleb jälle: „Meil on tulekahju, evakueerume!” Kas lapsed usuvad õpetajat?

Näide 3. Norras 2011. a toimunud tulistamises ellujäänud lastelt küsiti, miks nad tulistamist nähes kiirelt peitu ei pugenud. Mõni neist tunnistas, et arvas esialgu tegu olevat järjekordse õppusega …

Panen kõikidele evakuatsiooniõppuse korraldajatele südamele, et hiljemalt vahetult pärast häirekella helinat peab kõikidele õppusel osalejatele (NB! vanusest sõltumata) teada andma, et tegu ei ole päris ohuolukorraga, vaid harjutusega (paljudes riikides on kohustuslik ka lapsevanemaid eelnevalt teavitada). Vaid nii täidab õppus oma eesmärgi, viiakse miinimumini traumeerimisoht ning suurem on tõenäosus, et ehedas kriisisituatsioonis oskab õppuse läbinu olukorda adekvaatselt hinnata ning käituda nii, nagu ta harjutuse käigus turvaliselt õppis.