Päikeselaev läheb põhja

31. okt. 2014 Karl Kello Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Jaaniõhtul 2014 joonistas läti noorema põlve kunstnik ja kunstiõppejõud Reinis Liepa tunni-poolteise jooksul Saaremaal vihmahoogude vaheajal ja vahetult enne tule süütamist pildi omaaegsel mere kaldal asunud kivilaevast. Meri on sest paigast taandunud juba aastatuhandeid tagasi. Paadi- või laevakujulisi kivistruktuure leidub Ojamaal ja Lõuna-Skandinaavias, samuti Läänemere lõunarannikul, sh väga üksikuid ka Lätis ja Eestis. Peetakse neid laevkalmeteks (= surnute laevadeks), mis rajatud 9.–6. sajandil eKr ning hiljem viikingiajal. Kui peaks tunduma, et see konkreetne kivikogum ei anna ikka päris laeva kuju välja, siis tuleb tähendada, et ka Ojamaa kuulsate laevkalmete äärekivid asetsesid enne praegusesse asendisse seadmist vägagi korrapäratult.

Meri avanes selle kivilaeva vööri ees põhja poole. Põhjasuund oli tähistatud püstkividega, otsekui teetähistega. Võimaldades just nagu samm-sammult astuda täpselt põhja suunas – kui laeva puhul võib niisugust võrdlust kasutada. Kuid kivilaeva liikumisviis maismaal kannataks ehk selle võrdluse välja küll.

Ükssilma kivist pealuu

Kivilaeva eesotsas asuval kivipakul on selgesti äratuntavalt kujutatud silma ja kolmnurka. Silm on jumala sümbol ja kolmnurk on jumala märk. Silma kujund, kui täpsemalt vaadata, tuletab meelde egiptuse päikesejumala Horose silma. Horos oli pistrikuna kujutletud taeva- ja päikesejumal. Kolmnurk olnud väidetavalt üks soome sugu rahvaste iidsemaid sümboleid, kajastades elu, maad ja viljakust (maaviljeluseelselt ilmselt siis elu, taevast ja viljakust). Mis iseloomulik: päikesesilm ja kolmnurk, sh Jumala kõikenägev silm kolmnurga sees, on templirüütlite põhilisi sümboleid.

Nii silm kui ka kolmnurk on selle kivipaku sisse uuristatud, aidates järele looduslikku algupära olevaid vastavakujulisi moodustisi. Kummagi märgi piirjooni on seega selgesti äratuntavalt töödeldud, et kujundid eristuksid selgemini kivi pinnast. Teatud asjaolud annavad põhjust oletada, et seda kivi pole toksinud/koksinud keegi suvaline karjapoiss oma lõbuks sada aastat tagasi, vaid ametis on siin oldud võimalik, et isegi aastatuhandeid tagasi. Näib, et loodus ise on töötlemisjälgi edasi töödelnud. Niipea kui siinkirjutajal õnnestub meelitada lõpuks kohale asjatundlik petroloog, peaks pilt selginema. Võib juhtuda, et need on kõige vanemad Eestis jäädvustatud sümbolid üldse.

Kui kivil on silm peas, peaks olema tegemist kivi hingestamisega. Carl Gustav Jungi sõnul üritati kivile äratuntava kuju andmisega väljendada seda, mida mõisteti kivi vaimu või hinge all. Kreutzwaldi teatel olnud vanadel eestlastel ohvrikivide kõrval veel teised, mida jumalate nähtavate kujutustena austati, kivimal nimeks. Neid pikergusi kivipakke peetud igal pool suures aus. Ristiusu päevil tekkinud arvamus, et need olnud enne jumalad, aga muutunud mingisugusel juhtumisel kiviks.

Päikeselaev, ajalaev, surnute laev

Võimalik, et käsitletaval puhul on tegu ühesilmalise päikesejumaluse kehastusega, kes istub kivises laevas ja – vaadates oma kõikenägeva silmaga keskpäeva päikesele näkku – on võtnud ette teekonna põhja poole. Põhja pool asub surnute maa. Päikeselaev ongi ühtlasi surnute laev, ajalaev, mis viib kaasa lahkunute hingekesed. Ühesilmalise päikesehiiu (hilisemalt kohati piksehiiu) surm seostub taassünniga – ja NB! põhiliselt päikese taassünniga. Ühesilmalise pimestamistemaatika on põhjalikult läbi töötatud iiri keltide, muinasskandinaavia, läti ning eesti-soome müütides, aga samuti kreeka kunstmütoloogias (Odysseuse kokkupuude ükssilmaga). Ka muinasegiptuse päikesejumal Horos kaotab oma imelise silma (taevasilma, päikesesilma) võitluses pimedusejõududega, õnneks ajutiselt. Odysseus ei pruukinud asja mõtet päris täpselt ära tabada. Aga ega tal olnud aega selle üle juureldagi: tema võitles oma elu eest.

Põhimõtteliselt sama tähendusega päikeselaevad esinevad muinasegiptlastel ja Euraasia kaljujoonistel. Nende areaal ulatub Skandinaavia poolsaarelt Kesk-Aasiasse välja. Kaljudele joonistatud või kraabitud laevu leidub väidetavalt ka Ameerikas, Jaapanis, Hiinas, Indoneesias … Siinmail on see müütilis-müstiline laev lihtsalt kivist tehtud. Sest ega meil ju eriti olegi neid tasaseid kaljupindu, millesse ajatuid märke uuristada.

Kohaliku kivilaevaga seotu ei vasta kindlasti üks-üheselt ettekujutusele piki ajamerd idast läände ja öösel läänest tagasi itta allilma kaudu liikuvast ajalaevast nagu muinasegiptlastel, aga sisuliselt on kujutelmad võrreldavad. Pealegi pole veel teada, kumb algsem on, kas põhjala päikesemütoloogia või egiptimaised vastavad kujutelmad – tõenäoliselt on need tekkinud üsna üheaegselt. Ajalaeva, päikeselaeva, surnute laeva temaatika kuulub inimkonna ühtsesse vaimuvarasse. Tänapäeva inimese rännutee Aafrikast Euraasiasse käis Niiluse oru kaudu.

Ükssilm seilab põhjapoole

Kas ühesilmaline päikesehiid loovib navigatsioonihooaja lõpus oma sümboolses kivilaevas üle allilma surmavete, et kevadel, kui meri lahti läheb, tagasi tulla? Millegipärast tundub, et kui kohaliku ükssilma mingist ärasaatmisrituaalist üldse juttu võib teha, siis pidi see toimuma sügistalvel. Kuid mis päeval konkreetselt, nõuab veel põhjalikku juurdlemist. Esialgu võiks pakkuda mihklipäeva (29. september) või mardipäeva (10. november). Nii mihkli- kui ka mardipäeva on meil peetud talve alguspäevaks. Kummagi päeva juurde kuuluvad ohvrisöögid ja ohvrijoogid. Mihkli/mardiõllejoodud on seosesse viidavad jumaluste ja surnud esivanemate austamisega. Mihklipäeval algab hingedeaeg, mardipäeva aegu asutavad koju käima tulnud hingekesed tagasiteele. Mardikuu viitab surnutemaailmaga seostuvatele marrasele ja mardusele (vrd soome marraskuu).

Nõnda et muistne ükssilm võis uute aegade tulles väga kergesti seostuda/samastuda Mihkli või Mardiga. Sest vaevalt küll teda igal õhtul pidulikult teele saadeti, et lasta tal sümboolselt päikeselaevas egiptuse päikesejumala kombel üle allilma vete tagasi tõusupaika loovida. Pigem lähetati vanadusest nõdraks jäänud päikese võrdkuju teele üks kord aastas, sügise saabudes. Lootuses, et tuleb taas. Ümbersündinuna, hoopis noorema ja vägevamana, täis elujõudu. Kui läheb mihkli- või mardipäeval, siis tagasi peaks tulema jüripäeval. Jüripäevast algab suvi. Peaingel Miikael ja püha Jüri on muide lohetapjad mõlemad. Lohe aga pole teatud kontekstis keegi muu kui päikeseneelaja draakon.

Võimalik, et eesti rahvamälus on säilinud isegi mingi ähmane aimdus taoliste kivilaevade kohta. Sest mille muu kui mitte kivise laevaga üritas Vanapagan Saaremaad pooleks sõita, hakates põhja poolt purjetades tulema, kündes kivisesse pinda pika laia vao? Üles on tähendatud lugusid ka Kalevipoja kivilootsiku kohta. Teatakse sedagi, et kui kukk laulnud, läinud Vanakurja paat ümber ja kivistanud ära. Piksejumalal aga olnud kaugel kiviajal kasutada kivine vanker, millega ta pikse ajal kohutava mürinaga piki kivist taevalage ajanud …


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!