Pimedusemeistrite maal?

31. okt. 2014 Jürgen Rooste kirjanik - Pimedusemeistrite maal? kommenteerimine on välja lülitatud

Kurjus on pigem ikkagi headuse puudumine nii, nagu pimedus on valguse puudumine. Kurjus ja pimedus ei nõua pingutust, nad lihtsalt on. Headuse ja valguse tekitamiseks peab keegi või miski vaimlist või füüsilist tööd tegema, vaeva nägema, sisemiselt põlema. Nii kirjutas Karl Martin siinsamas nädal tagasi.

Vahepääl on pimedusetegijad kõvasti vaeva näinud – et saab ikka teha küll, saab teha veel hämaramaks, soisemaks, kõledamaks seda maailma.

Me elame kummaliste tõmmete ajas, me elame veidras-veidras ajas ja ruumis. Venemaal luhtusid püüdlused meie mõistes normaalse euroopaliku riigi poole nii kümmekonna aastaga.

Muidugi, ma ei ole üldse seda meelt, et me kultuuri- ja demokraatia- ja tarbimiseksport kõikjal maailmas peaks töötama-sobima. Ega eestlasedki ole säärase elukorralduse jaoks ideaalne materjal, aga noh, meile see enam-vähem istub.

Aga kas see olemisviis, mida maailmapolitsei USA, mida NATO, mida Euroopa Liit pakuvad, on ikka üldkehtiv ja parim väärtussüsteem? Või isegi halvimatest parim? Mida see tähendab nt me elukeskkonnale ja Maa tulevikule jne?

Aga muidugi ei saa Venemaa viimaste aegade arengut kuidagi positiivseks pidada, või siis sääraseks, et me ise sääl elada tahaks (tõsi, seoses homo- ja rahvuspuhtuse diskussiooniga on üllatavalt palju putinlikke mõttemõlgutusi ilmunud).

Eesti on alati tahtnud olla Väike-USA, isegi rohkem kui Väike-Soome, muidu võtnuks me palju rohkem malli säält, väiksema, mitte suurema lombi tagant. Nüüd on see USA, ta tumedamad varjud, kuidagi kummaliselt kohal, lähedal.

Viimane nädal avas mitu kahtlast kurja ust. Ühtpidi ilmnes, et päris suur osa ühiskonnast on valmis astuma säärase mehe selja taha, kes leiab, et „sisserännanu poeg” (antud juhul küll sattus näiteks pooleldi eestlane, lisaks reaalkooli poiss) peab meil siin oma suuvärgiga ettevaatlik olema. Mis siis valesti öeldi, oli üldlevinud reaktsioon.

Ja see on kurb, see on põhjani kurb, mul oli ikka hetkeks tunne, et ma läen lihtsalt ära siit. Sest sisserännanud ja nonde lapsed on tegelik, suur osa me ühiskonnast. Ja enim puudutas see lausejupats, see mõtte toores tärkamine vast noid, kes siin tõesti midagi püüavad ära, paremaks teha. Nüüd tegi avaliku arvamuse toetus neile selgeks: te olete juurtetud (isegi pooleldi eestlaste ja eestikeelsetena), te ei saa siin osaleda samadel alustel nagu meie, päriseestlased.

Noh, nood kaugemad, kes eesti keelt ei kõnele, said oma ajupesumeediast vaid kinnitust, et eestlased ongi väiksed vaprad fašistid (aga kui olemegi, mida ma siis siin teen? …).

Teise ukse tegid pimedusemeistrid koolitulistamise maailma, seni meil seda polnud, see oli vaid üks Ilma Raagi õudukastsenaarium. Tõsi, praegune lugu on teine. Aga üks võimatu asi on taas juhtunud, Eesti kool on teine – kas või peaministri sõnade tõttu, et peame kõigi koolide turvalisuse üle vaatama. Sest tegelikult ju ei pea, see juba loobki eriolukorra.

Ükski reegel ega turvameede ei suuda lõpuni ära hoida kõiki võimalikke vägivallajuhtumeid, koolivägivald ja kiusamine pole tänini kuskile kadunud, eks. Asi on me mõtlemises.

Ma ei räägi nüüd sellest erandlikust Viljandi juhtumist, vaid meist üldse: me ei tohi saata lapsi välja maailma teadmisega, et ongi olemas alamat sorti „poolinimesed” või „pooleestlased”, olgu homod või venelased või lihtsalt imelikud vaikse olemisega või teistsugused või …

Kui pintsakuga mees telekastist ei salli kedagi ja isa ja ema talle takka kiidavad, siis läeb see kõik kooli ja maailma kaasa, nagu tasku poetatud nutitelefon või joonlaud, millega kogu maailm parajaks mõõta.

Mati Soomre, mu lemmiktõlkija, on tõlkinud Lewis Carrolli „Snargijahi”:

 

Org kitsamaks muutus ja kitsamaks veel

ning õhtu läks mustaks ja viluks.

Laushirmust nad küljetsi kulgesid teel

(ei sõpruse loomise iluks).

 

Verd tarretav röögatus taevani kajas,

Nad mõistsid, et oht ootab ees.

Laipkaameks näost hännani Kopra see

ajas

Ja Köösneril keeras kõik sees.