Põhjamaade lastekirjanduse tegelastest ja tegemistest

24. okt. 2014 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Mitte kõik õpetajad ei veetnud vaheaega vaid puhates. Osa neist kasutas seda enese harimiseks Eesti lastekirjanduse keskuses, kus peeti teisipäeval, 21. oktoobril põhjamaade lastekirjandust tutvustavat seminari „Laps kirjanduses 2”.

Jaanika Palm tõdes seminari avaettekandes, et viimase paarikümne aasta jooksul on põhjamaade keeltest tõlgitud lastekirjandust tema suureks üllatuseks märksa enam kui ta oleks enne selle uurima asumist arvanud – enam kui pool tuhat teost, nende seas valdavalt ilukirjandus, aga ka aimeraamatuid, enim esindatud Rootsi toodang. „Üha rohkem valitakse tõlkimiseks asjalikke teosed, mida esimest korda kätte võttes on tunne, et just see on meie raamatulettidelt puudu,” ütles Jaanika Palm tõlkijaid, toimetajaid ja väljaandjaid tänades.

Mari Niitra kõneles seminaril psühholoogilist tuge pakkuvatest kujuteldavatest kaaslastest, tuues näiteks Väikevenna ja Karlssoni kui teineteist tasakaalustavad tegelased, Siimu ja Londiste kui vanema rolli katsetava lapse, Pätu loo kui näite ühtehoidvast perekonnast, kes mõistab, et isiklikku segadust täielikult kontrolli alla ei saa, ning Kai ja Kõhuussi kui steriilsuses elava lapse, kes saab tuge sellest, mis vanemate jaoks on õudus.

Mare Müürsepa ettekande teema käsitles Väikest Myd Tove Janssoni loomingus, nimetades teda nõuandjaks ja suhtekorraldajaks, keda tänapäeva kontekstis võidaks käsitada ka kui aktiivset last, kes suudab enda eest seista ja mõtleb kaasa. Mis juhtuks, kui võtta Väike My raamatust välja? Miks ei ole Mymla tütrel nime ja miks Väikest Myd ei nimetata Mymla tütreks, vaid Mymla tütre õeks? Selliseid küsimusi jättis Müürsepp kummitama õhku ja kuulajate alateadvusse.

Ave Mattheus analüüsis põhjamaade lasteraamatute särtsakaid kangelannasid, alustades Pipist (Astrid Lindgren, Rootsi) ja lõpetades Bibiga (Karin Michaelis, Taani), ning haakides nendega ka Pymi (Heidi Linde, Norra) ja Kaarina (Anni Swan, Soome). Pipist kõneles ka Mart Kuldkepp, kes võrdles teda sama kultuuri esindaja Bamsega, tõdedes, et 20-aastase vahega sündinud Rootsi lastekirjanduse tegelastes on paljugi ühist ning robinhoodlikus Bamses on elustunud pipilik jõud ja headus uuel klassiteadlikul tasandil, mis on pealtnäha sarnane näiteks Piilupart Donaldiga, aga ühiskondlikus mõttes selle vastand.

Elle-Mari Talivee kõrvutas oma ettekandes Nils Holgerssoni ja Väikese Illimari maailmaavastamist reisimise ja looduse kaudu, märkides, et kumbki neist polnud sel teel üksi, vaid mõlemal olid kaasas turvalised saatjad, olgu täiskasvanud mõisatööliste või metshanede näol. „Me ise saame valida oma ilma ja iga reis muudab meie oma ilma suuremaks. Tõsi, alati tuleb jälgida, kas me ei muuda sellega kellegi teise ilma väiksemaks,” sõnas ta, et maailma tajumiseks tuleb reisida ja ümbrust avastada ning ka laps peab saama oma maailma avastada.

Ilona Martsoni ettekanne käsitles huumorit, mis tema meelest on sageli lausa lasteraamatu aluseks, sest ikka oodatakse „et seal saaks nalja”. „Huumori alus omakorda on balansseerimine lubatu ja lubamatu piiril, mitte ainult lastekirjanduses, vaid ka mujal. Ainult, et piirid on sageli kultuuriti erinevad,” nentis ta. Lasteraamatu huumori põhitalad on tema sõnul arusaadavus, tõlgitavus, piiritunnetus ja läbimõeldud kompositsioon. Lasteraamatu humoorikuse jagas ta omakorda kolme gruppi: absurdihuumor (Pettson ja Findus, Mamma Muu, Risto Räppar, Ella), realistlikud lood laste elust (Ulf Starki teosed, Vilgukivi oru Tonje), grotesksed seiklused (doktor Proktor, Rööbelid).

Krista Kumbergi kõnest, mis lahkas vanainimesi lastekirjanduses jäi kõlama mõte: vahel võivad vanainimesed lastekirjanduses olla küll tõredad, aga enamasti on nad lastele nagu tugiisikud, kel on lapse jaoks aega, kes temaga tegelevad ja kõnelevad ning vahel koos lollusigi teevad. Kumberg avaldas samas arvamust, et vanavanemate kujutamine lastekirjanduses on pisut ajale jalgu jäänud ning muhedaid maavanaemasid ja tarmukaid taate enam palju valida pole.

Jahmatavad tuuled Taani lastekirjanduses

Selle seminari staar oli kahtlemata Taanist kohale tulnud eestlannast õpetaja Lea Reitel Høyer, kes on elanud seal 18 aastat ning osaleb riigi tasandil lastekirjanduse komisjonis. Tema ettekanne pani kõrvu kikitama kõiki saalisviibijaid, sest säärast eesti keeles peetud asjalikku ülevaadet taani lastekirjandusest naljalt kuulda ei õnnestu.

Lea Reitel Høyeri ettekandest ilmnes, kui erinev on taani lastekirjandus Eesti omaga võrreldes ning et kultuuriline erinevus võib olla üks põhjus, miks taani keelest tõlgitut isegi soome, rootsi ja norra omaga võrreldes Eesti lastekirjandusloos väga vähe leidub. Nimelt kajastub Taani vabameelsus ja tolerantsus ka sealses lastekirjanduses. „Ainus nii-öelda tabuteema, millega ma veel kokku pole puutunud, on inimeste ja loomade vaheline seksuaalsus,” nentis sealse kultuuriga harjuda jõudnud õpetajanna rõõmsameelselt, vastates end kogunud publikule, kes eri tabuteemasid välja pakkus, muudkui „jah, ka see on olnud”.

Uute Taani lasteraamatute seas, mille Reitel Høyer näideteks tõi, oli raamat abordilastest, kes elavad kusagil kaugel koos inetu koeraga, ja kelle suurim unistus on saada endale nimi; lugu tüdrukust, kes tuleb koolist ja leiab oma väikevenna trepist alla kukkunult surnuna; jutt lootest, kes ei taha ema kõhust välja tulla, et mitte sündida siia kurja ja saastatud maailma; lugu surnumatjast, kes tegeleb laste sängitamisega (ja lapsendab lõpuks ühe maetud tänavalapse õed-vennad); raamat surmast, kes tuleb öösel lapse juurde ja nõuab, et too peab valima, kas temaga läheb kaasa isa või ema.

„Kultuuriministeeriumi preemia sai lugu, mis algab kaksikenesetapuga,” lisas ta rahulikult ja loetles Anderseni-maa tänapäevase lastekirjanduse tavalisemaid teemasid: „Sõda, katastroofid, söömishäired, seksuaalsus, koolikiusamine.” Reitel Høyer nentis, et Eesti ühiskond ei ole nendeks raamatuteks tõenäoliselt praegu veel valmis, kuigi nii mõnigi neist on suurepäraselt kirjutatud ja/või kujundatud, ning et seda mõista, peaks neid lugema, mitte tegema järeldusi ennatlikult. „Kui neid kirjutatakse nii humoorikalt, ei mõju need sugugi nii masendavalt. Ja see on kunst, mida põhjamaade kirjanikud valdavad,” lisas ta.

Üldjoontes tõdeti koostöös Underi ja Tuglase kirjanduskeskusega korraldatud seminaril, et põhjamaade lastekirjanduse eesti keelde jõudmisega lähevad lood aina paremaks. ELK direktor Triin Soone märkis seminari sissejuhatuses, et maja raamatukogu viimastel andmetel on selle aasta jooksul enam kui 25 laenutust olnud 18 põhjamaa päritolu autoril, mida ei ole sugugi vähe.

Ettekanded leiab kogumikust

Seminaril esitleti ka kogumikku „ELK toimetised 5”, mis sisaldab lastekirjanduse keskuses aasta eest peetud seminari „Laps kirjanduses 1” ettekannete pikemaid käsitlusi teemadel „Laps muinasjutus – eesmärk, võimalus, vahend” (Krista Kumberg), „Emakirjandusest: oma laps inspiratsiooni allikana” (Mari Niitra), „Lapsikud onud-tädid eesti uuemas lastekirjanduses” (Jaanika Palm), „Laps kui nüüdisromaani peategelane” (Mare Müürsepp), „Lapsekuju Marie Underi luules” (Elle-Mari Talivee), „Andrus Kiviräha „Kaka ja kevad”. Kirjandusökoloogiline analüüs” (Kadri Tüür). Kogumikku saab lastekirjanduse keskusest. Seekordsed ettekanded leiab põhjalikumal kujul järgmisest kogumikust.

UUSI RAAMATUID

Heidi Linde

„Pym Pettersoni äpardunud perekond”

Egmont

norra keelest tõlkinud

Annika Kupits

11-aastase Victoria – vabandust Pymi – elu on hoopis igavam ja kaootilisem kui teistel. Vähemalt talle endale tundub nõnda. Nii et saanud koolis ülesande rääkida seik oma pere elust, hakkab ta järjest välja mõtlema ilusaid lugusid. Aga millegipärast õpetaja neid ei usu. See on hea näide raamatust, kus sõbraliku huumoriga saab käsitleda keerulisi teemasid nagu kiusamist ning meie ühiskonnas juba varakult tekkivat alateadlikku vajadust end teistega võrrelda, mis paneb selle tajuja sageli tundma end alaväärse ja ebahuvitavana.

 

v_żike-ja-tugevUlf Stark

„Väike ja tugev”

Draakon & Kuu

rootsi keelest tõlkinud

Allar Sooneste

ja Ülle Kiivet

Ulf Stark on paistnud alati silma oskusega käsitleda keerulisi teemasid nii, et huvitav on kõigil. Siinses üheksat lugu sisaldavas jutukogus käsitleb ta kooliminekuhirmu, vennaarmu ja -kiusamise õhkõrna piiri, ema kõhus surnud õe lähedust, vanaisa surma, aga ka seda, mis võib juhtuda, kui isa otsustab mängida lastega peitust või ema indiaanlasi. Rohkem pere- kui koolisuhetele keskenduva Starki puhul näivad isad ja vanaisad olevatki tema loomingu loomulik osa.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!