Presidendi neli ametivenda

31. okt. 2014 Aarne Ruben kirjanik - Kommenteeri artiklit

Justiitsminister Andres Anvelt sõnastas hiljaaegu demokraatia olulise põhitõe, mida saab klassikuid tundes oluliselt täiendada. Kõneldes joomisest avalikes kohtades, ütles Anvelt: „Üksikute inimeste tõttu tuleb piirata enamuse õigusi.”

Nii see on, Obama külaskäigu eel peeti kinni aktivist Meelis, et ta ei saaks minna USA presidenti kallistama. Tema oma tervise huvides, ühiskond päästis suurkannataja! On aga olulisi sündmusi, milles peame enamgi piirama üksikisikute õigusi. Kõnelen siin meie suurerakonna otsusest paigutada pudeli ja klaasiga silt presidendilossi külgaknast paistva muruplatsi juurde ja teine Toompea lossi ette.

Käekiri on siin selgelt näha, alg­idee autor on pealinna meer. Teenekas mees, kellele Eesti on tänu võlgu. Aga poliitilises kähmluses on ta unustanud mõne 1989., 1990., 1996. aasta tava. Kombe ajast, mil iseseisvus oli veel noor. Siis hoiti presidendi staatust pühana, olgu siis lossis Meri või Rüütel. Panna presidendi lossi ette märk „Siin juuakse”, tähendab semiootika keeles, et siin ei mõelda kainelt. Järelikult mõeldakse kainelt kusagil mujal, mõtlevad teised juhid. 1990. aastal käisid Kaitseliidu rühmad Venemaal Tartu rahu piiri maha märkimas. Needsamad patriootiliselt meelestatud rühmad oleksid presidendi joomamärgi veel kiiremini koristanud, kui seda tegid „huligaanid” nüüd.

President on sümbol, kes võtab institutsiooni purpurse ametimantli üle inimeselt, kes küüditati Venemaale ja hävitati seal. Pole oluline, et Ilves võttis saua üle Rüütlilt, nad mõlemad hoiavad Pätsi tuletungalt ja teevad seda ööpäeva kõik tunnid. Parlament on nagu meie kärajad ja president on nagu Paide vallimäe kuningas. Me ei tea Eesti kuningast enam kui seda, et ta oli valitud, läks läbirääkimistele ja tapeti seal. Tal oli kolm ametivenda.

Elust Kadriorus on kirjutatud huvitav raamat – Elmar Tambeki „Tõus ja mõõn”. 19. juunil 1940 jõudis Kadriorgu Vene emissar Ždanov, keda saatsid mehikesed täpselt samasuguses (ja isegi sama värvi) eraldusmärkideta mundris, nagu praegu on neil noortel, kes Pronkssõduri juures defileerivad. Nõnda-ütelda rohelised mehikesed. Garderoobile tähelepanu pööramata jooksis Ždanov pieteeditundetult, vormimüts peas, trepist üles, et presidendini jõuda. Teda peatas riigipea pikk ja soliidne käsundusohvitser Herbert Grabbi: „Vabandage, kuhu te tikute?” Need sõnad olid öeldud just nii karmilt, kui vaja, ja nii viisakalt, kui võimalik. Võõra hõimu pealetungiv agressiiv lihtsalt ei võinud läheneda koldele, kus hoiti ikka veel soojas vallimäe kuningate tule hõõguvat sütt. Siin peab president oma vahikorda, nagu Vesta neitsi kesk templit, siia ära tule, teekäija! Kus on su kodu, võõras mees?

Kui me aga nüüd paneme nende pühade leekide juurde sildi „Siin juuakse”, tähendab see, et rahva seas on juba „rohemehikesed”. Nad on tõesti päral ja tegutsevad kuskil. Ning inimesed, kes kollasinise sildikese ära koristasid, küsisid alles nüüd Grabbi küsimust: „Vabandage, kuhu te tikute?!”

Võib-olla on kusagil märgata väsimust oma riigist. Negatiivne tendents ilmnes juba 2009. aastal, kui lipulangetamise muusikat Toompeal muudeti. 1990. aastatel seostus muusikaline fraas „su hooleks end annan ja truuks sulle jään” just Toompea maastike ja ehitiste, selle võimsusega. Selles muusikas oli miski lubadus ja selle täitmine.

See muusika oli nagu Hiroshima aatomimaja, mis kogu aeg sümboliseeris, et rahval on kangelased kaduvas ajas. Need, kes jäidki truuks. Aga 2009. aastal sai lipu langetamise lauluks teine suurepärane laul, mis seostub hoopis laulukaare ja -kooridega. Toompeale Ernesaksa lugu üldse ei sobi, sest Kalevi kalm peaks sümboliseerima hoopis autoriteeti ja hegemooniat. Ja kui see hooleks andmise laul Toompealt kadus, siis ka riigiks olemise väsimus avaldus; kõigis oma märkides.

Oli algusest peale selge, et väikese riigina on eksisteerida keeruline. Tean isegi lugupeetud teaduseinimesi, suurte rahvaste liikmeid, kes meid ei mõista. Milleks väikesed keeled, küsivad nad. Milleks siia Läänemere äärde noolja tipuga saksa tüüpi kirikud, kas ei oleks otstarbekas rajada nii väikesele maalapile sibulakupleid kuni mereni?

See lugu on väga üldistest põhimõtetest, kuidas riiki hoida. See küsimus on ikka veel aktuaalne: „Vabandage, kuhu te tikute?” Me võime presidendiga mitte nõus olla, aga kui ta juba on selles ametis, hoidkem joomise silt temast küll kaugel.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!