Seks ja päkapikud päästavad Eesti
Lugu sellest, kuidas „Siku seadused” õpetavad TÜ ajakirjandustudengeid päkapikke uskuma
Provintsiajakirjaniku jaoks on see suisa uskumatu. Nii mõtlesin sügisel viiendat aastat oma autonina Kadrinast Tartu poole suunates. Aga tõesti – mul läheb viies aasta TÜ ajakirjandustudengeile reportaaži ja arvamusloo, nüüd ka portreelugude kirjutamist õpetades.
Naudin neid kahte tundi Kadrinast Tartu poole vuramist, sest just sel ajal jooksevad mõtted peas uskumatu kiirusega. Just seal, roolis, sünnivad teinekord suisa uskumatud ideed, kas või sellest, kuidas Mozarti ooperi „Võluflööt” Papageno aaria võiks õpetada ideaaliligidast reportaaži kompositsiooni.
Aga mis kõige huvitavam: alati olen sõitudel püüdnud magistritudengite tarvis lihtsalt ja löövalt sõnastada mõne ajakirjandusseaduse. Nüüd, viiendat aastat Tartusse sõites lasin kõik need peast läbi ja avastasin eneselegi üllatuseks, et olen nende „Siku seaduste” kaudu sõnastanud Eesti elu loo, hakkamasaamise võimalused. Ja suurema plaani, kuidas edasi minna. Vahendan neid seadusi nüüd meelsasti ka pedagoogilistele ametikaaslastele. Äkki on kasuks. Nii oma igapäevaste toimetuste mõtestamisel kui ka ajakirjanduse ja laiemalt meedia mõistmisel.
1. Varastatud viie minuti seadus
Kui lugeja kulutab su loole viis minutit oma väärtuslikust elust, saamata vastu midagi uut, huvitavat või emotsionaalset oled sa … lihtlabane ajavaras.
Seletus. Kui tihti röövime me nii-öelda midagi asjalikku tehes oma partnerite, kuulajate aega, sest meil polegi selget sõnumit! Sõnumi teeb sõnumiks just see, kui suudame pakkuda midagi uut, huvitavat või emotsionaalset. Vastasel korral tuleks pigem öelda: tühi jutt, suhu tagasi! Meil ei ole õigust röövida teistelt nende väärtuslikke minuteid, mida nad ealeski tagasi ei saa.
2. Ühe lause seadus
Kui sa ei suuda oma loo sisu ära öelda ühe lausega, siis pole see avaldamiseks küps.
Seletus. See on infoühiskonna paratamatus, millega peab arvestama nii koolis kui mujalgi. Konkreetsus ruulib. Reaalajas, kus meid ründavad infoga nii kaasvestlejad, nutitelefonid, feisbuukid ja tvitterid, kommertsteadetest rääkimata, on raske tähelepanu pälvida. Eriti siis, kui sa ei suuda olla ülimalt konkreetne, kui sa ei tea isegi täpselt, mida öelda. Ühe lausega kogu ideestikku sõnastada on paganama raske, aga seda tehes võidad alati.
3. Suur seksiseadus
Perfektne ajalehereportaaž peab olema nagu unelmate seks: algus õhkkonda loov, meelitav ja lubadusi andev, keskpaik kirge küttev ja aina tempot tõstev, lõpp aga plahvatav. Kõige lõpuks tehakse pai. Vilets reportaaž on aga nagu B-kategooria pornofilm, kus muudkui karjutakse ja nühitakse, aga kuhugi ei jõuta.
Seletus. Tasahiljukesi kulminatsiooni poole liikuv kompositsioon pole tähtis üksnes kirjatöödes, vaid ka koolitunde kavandades, avalikku esinemist ette valmistades. Ka oma idee tutvustamine ja realiseerimine algab ju tasahiljukesi pinna kompimisest, toonide ja pinge lisamisest kuni päris tulevärgini välja. Tõtt-öelda püüan ma oma loengud-seminarid ette valmistada just sestsamast seksiseadusest lähtudes.
4. Viimase öö seadus
Toimetajal on alati õigus, isegi siis, kui tal pole õigus, sest talle kuulub viimase öö õigus.
Seletus. Sa võid enda poolest anda oma töös parima. Kui seda aga ei mõista ega tea su kolleegid, ajakirjanduses näiteks loole viimast lihvi andvad toimetajad, ei pruugi asi õnnestuda. Viga võib sisse sopsata just ajalises järjekorras viimasena seisva tegija poolt. Mitte pahast tahtest, vaid teadmatusest. Seega on õnnestumise võti mitte üksnes ise teadmine, vaid kaasteadjate arvu suurendamine.
5. Suure sita seadus
Maailma suurimat sigadust ei keera sinu jaoks kokku rahvusvaheline imperialism ega suured kurjad kauged ja võõrad vaenlased. See tuleb sinu jaoks pigem ikka kõige lähemast, igapäevasest suhtlusringist.
Seletus. Paratamatus, mis seal enamat. Oluline on aga valmis olla nii suurteks jamadeks kui ka ülimaks õnneks, millest räägin järgmises seaduses. Peamine on oskus neid ära tunda ja teada: kõik läheb üle – nii suur hea kui ka ohjeldamatu halb.
6. Uskumatu uudise seadus
Uskumatu uudis ei oota sind saladokumentide lademetes ega tühjakstuulatava interneti avarustes. Uskumatu uudis tuleb sulle hommikul tänaval vastu, aga sa ei kõneta teda. Uskumatu uudis istub sinuga koos lõunalauas, aga sa ei kuula teda. Uskumatu uudis ootab sind õhtul kodus, aga sa oled liiga tülpinud, et sellest aru saada. Uskumatu uudis on tavaliselt peidus sinu inimsuhtluse lodevuse taga.
Seletus. Globaalühiskonnas ei suuda me tihti mõista väikeste asjade suurt väärtust, tädi Maali tõelist sisukust. Olgu see siis oma koolist hea uudise edastamisel või kodupaiga elu väärtustamisel lihtsate ja ilusate asjade kaudu. Pealegi, täiuslik pole mitte see, millele saab lõpmatuseni kulda ja karda lisada, täiuslik on pigem see, millest ei saa enam midagi ära võtta, ilma et sisu kaoks. Oskus lihtsat ilu ja valu mõista on hädatarvilik igale ajakirjanikule, igaühele, kelle tegevus mõjutab me elu palgejooni.
7. Tiibade seadus
Kui sul pole tiibu, siis sa ei saa lennata, siis mädanedki vaid mudas. Kasvata endale tiivad, lenda kõrgele ning vaata sealt maailma ilu ja valu. Kõrgelt paistab pilt selgem ja helgem. Kes ei julge lenneldes unistada, suurelt ja piirepurustavalt mõelda, see ei saavuta tuhkagi.
Seletus. Vaata maailma suurimate saavutuste ajalugu.
8. Päkapikuseadus
Usu päkapikkudesse! Kui usud päkapikkudesse, siis usud imedesse. Kui usud imedesse, siis suudad neid ka ise teha. Kui suudad ise imesid teha, siis oledki hea ajakirjanik.
Seletus. Nii uskumatu, kui see ka on, väheneb meie kommertsjõuluusku ühiskonnas kogu aeg päkapikuusku inimeste arv. Suured tegijad kunstis, teatris ja ka meedias siiski teavad – imed on olemas, ja seepärast nad neid luua suudavadki. Kõige alus on aga lihtne: usu päkapikkudesse. Ah, et kuidas või? Küsi oma lastelt.
9. Kõige kõigem seadus ehk Eesti seadus
Kõik, mida sa teed, teed Eestile, sest üksnes Eesti saab olla su tegemiste ülim eesmärk. Sinu igapäevategemisestki sõltub see, millise Eesti pärandame me oma lastele ja lastelastele.
Seletust polegi vist vaja. Peaasi, kui peamine on paigas. Kõik jutud põnevatest ettevõtmistest, uutest väljakutsetest, motiveeritud tegevusest jäävad sisutühjaks, kui neis puudub Eesti dimensioon. Juuretuid tegelasi ei vaja ükski maa ega ilm.
Ajakirjanduse õppejõud Rein Sikk võiks vahelduseks mõelda selle üle, mida tähendab vastutustundlik ajakirjandus.Artikli pealkirja ja ka sisu lugedes tundub, et tegu on osava müügimehega, kes pakub kaupa, mida keegi osta ei taha.
Õpetada noort inimest kõik müügiks deviisi all.. Teeb nõutuks ning paneb hämmastuma.
Auväärt Lembit Jakobson! Rohkemgi kui tihti mõtlen ma selle peale, mis on vastutustundlik ajakirjandus. Mida aga pidasite silmas seoses nn. müügimehe väitega, jääb arusaamatuks. Palun põhjendage. Ette tänades.