Sõjaväest läbi kogemuse ja huumori
Eesti raamatupoodides on tekkinud huvitav situatsioon: teineteise kõrvale letile on ilmunud kaks värsket sõjaväeteemalist raamatut, mis räägivad justkui samast maailmast ja väljendavad sügavamalt samu mõtteidki, olles samas teineteisega täiesti võrreldamatud.
Mõlema raamatu puhul tabas mind alguses pisut kahjatsev mõte, et äkki ei ole ma, sõjaväekauge inimene, naine pealekauba, sel teemal sugugi õige inimene kirjutama. Iga leheküljega, mis mind endasse haaras ja täiesti tundmatusse maailma kaasa vedas, tekkis aga veendumus – neid raamatuid peaksid lugema just naised, kes seda elu päriselt ette ei kujuta ning sageli sellele ehk kuigi detailselt mõelnudki pole. Aga miks mitte ka koolipoisid, kellel see kõik ees seisab. Iseasi, kui palju siit just sõjaväkke minekuks motivatsiooni leiab, kuigi abistavaid teadmisi kindlasti.
Sügavalt saalomonlik sissevaade sõjaväkke
Priit Põhjala raamat on ootamatu ja üllatav eelkõige oma vormis ja peensustes. See on läbi ja lõhki keeleinimese koostatud kogumik, täis huumorit, mis on must nagu öö, pikantne nagu kvaliteetjuust ja peen nagu Haapsalu sall. Aga mis peamine – pakub ilmselt paljudele selles keskkonnas viibinutele äratundmisrõõmu (või -hirmu). Siin räägitakse demblitest ja šlangiinist, Čapekist ja distsipliinist, hierarhiast ja hüüdnimedest, igapäevaelust. Ilustamata, aga vaimukalt. Läbi nappide miniatuuride, mis räägivad ühtaegu eikellestki ja kõigist, kes kunagi sõjaväes olnud.
Siit leiab sõduri „kohustusliku kirjanduse nimekirja” (Tolstoi „Sõda ja rahu”, Hemingway „Hüvasti relvad”, Remarque „Läänerindel muutuseta” jne), sõduritarkusi („Jaoülem ei hüüa tulles”, „Kes teisele auku kaevab, see on sapöör” jne) ja keeleharjutusi („Puhta relva kaba musta relva taga, musta relva kaba puhta relva taga …”, „pikk lipnik Mikk” jne). Lisaks kümneid ja kümneid pildikesi ja mõtteid sõjaväeasjust.
Põhimõtteliselt võtab selle raamatu pealmise mõtte kokku lause „Noorsõduri pingul vöörihma nõue on arusaadav, sest kui tal lubataks lasta rihm lõdvaks sõna otseses mõttes, siis on oht, et ta laseb rihma lõdvaks ka ülekantud tähenduses” (lk 41). Ja alumise: „Sõjaväes, kus hingetõmbehetked on põgusad ja õnn petlik, hakkavad suurt rõõmu valmistama lihtsad väikesed asjad: paberi kare pind käe all, paar kuud vana ajaleht, kiirustamata tõmmatud sigaret, relvatorule laskunud liblikas, mälestus külmast õllest, kaks rida kodustelt, sooja toidu lõhn, mõte pikkadest juustest, sõbralik peanoogutus, naljakas trükiviga, sekundiosuti nõksatus …” (lk 56).
Kokkuvõttes on see üks vägagi vaimukas kokkuvõte sõdurielust kellegi pihta, poole ja vastu sihtimata. Julgen arvata, et tegelikult koguni haritlase kaval püüd juhatada vähem tundlik lugeja läbi sõjaväeteema kirjanduslikult kõrgemale tasandile.
Seda mõtet toetab kommentaar ühelt suurema vaimustuseta, aga kohusetundlikult sõjaväes käinud meesterahvalt, kellele raamatut sirvida andsin: „See on kirjandus. See ei ole adekvaatne, aga see on kirjandus. Haarav. Mõnus lugeda.” Algul kõhklevalt: „Minu ajal küll selliseid väljendeid ei olnud.” Aga mida edasi, seda vaimustunumalt: „See ilmselgelt ei taotlegi tõde. Ma tahan seda täies mahus lugeda!”
Isiklikud mälestused kodumaisest teenistusest
Reservväelaste, Tapal teeninud Tarvi Tiitsi ja Timo Porvali raamat „Just nii, härra seersant”on hoopis teisest puust, kuigi ei sihi samuti kedagi konkreetset. See on ülevaade oma läbielamistest teemal, mida ei ole varem nii avalikult lahti kirjutatud. Seega kipub kirjapandu olema päevikulikult kord katkendlik, kord kordav, kord lobisev, paelumata tekstiliselt nõnda palju kui kõrvalolevad miniatuurid. Aga andekaid väljendeid ja nutikaid mõtteid leidub siingi. Ja muie püsib lugedes enamasti suul.
Tiits ja Porval on oodatult elulisemad. Siin on näiteks uskumatuid lugusid sellest, kuidas suurest väsimusest keset päeva paariks minutiks voodi alla magama ronitakse. Mitte selles mõttes uskumatuid, et neis kahtleks, vaid selles mõttes, et need on lood, mis siinpool väeosa väravat argipäevil lihtsalt eriti ringi ei liigu. Pole tarvidust. Seepärast ongi see raamat ilmselt neil päevil raamatupoodides edetabelite esirinnas: rõhutades, kui erinev on meile tundmatu salajane elu väravate taga elust neist väljaspool. Ja tõdedes samas, kui loogiline seal sel hetkel tundub kõik see, mis teisel pool tunduks kõike muud kui mõistetav.
„See ei ole kirjandus, see on reisikiri, aga adekvaatsem,” nentis seesama sõjaväe läbinu võrdlevas kommentaaris. Lisades siiski: „Keeleliselt kehvem, aga korralik kokkuvõte. Siin ei ole mulle midagi uut. Küll aga võiks olla koolipoistele.”
Tähelepanuväärne on, et nii erinevad, kui need teosed ka on, toetavad mõlemad raamatud teineteist mitmeski mõttes ja kirjelduses. Ükskõik kummast alustada, tekib déjà-vu-hetki. Olgu kirjeldustes, karistustes või ka sügavamas filosoofias. Olgu selles, et tagantjärele saab kõike võtta huumoriga, et rõõmu teevad pisiasjad ja tekib teistsugune maailmapilt, või selles, et rividrill ja kätekõverdused on tarvilikud valmisolekuks täita käsku. Sest sõjaajal ei ole võimalik ärgata hommikul ja mõelda, et ah, ma täna ei viitsi sõdima minna, lähen parem vanaema juurde pannkooke sööma. Aga siis õpetada/harjutada tsiviilisik päevapealt käsku täitma ei ole reaalne.
„Mulle tundus, et paljas pea ja mundrikandmine oli mehed tõsisemaks muutnud ja selja sirgemaks lükanud. See vähene ülbus, mis veel alles oli, jäi kuskile kasarmu ette maha,” (lk 30) kirjutavad nad. Lisades: „Sõjavägi on põhjusega sõjavägi. See on teistsugune elu ja maailm, siin toimivad isemoodi reeglid ja inimpsüühika. Ühed kohanevad, õpivad toime tulema ja hakkama saama, lepivad teadmisega, et see on lihtsalt üks eriline etapp elust. Teised siunavad ja vihkavad kogu militaarasjandust elu lõpuni. Nende viimaste jaoks on siin veedetud aeg tõepoolest piin” (lk 63).
Muide, kaks nädalat tagasi õpetas mu 15 aastat tagasi sõjaväes käinud mees mulle paari minutiga, kuidas nöörida põlvsaapaid kinni ühe käega. Saavat kiiremini. Saigi. Mina ei olnud sellisest meetodist oma 35 eluaasta jooksul varem kuulnudki. Nii et – au armeele! Ja meestele.