Tark õpetaja julgeb ka „neid” teemasid arutada

17. okt. 2014 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Tark õpetaja julgeb ka „neid” teemasid arutada kommenteerimine on välja lülitatud

Kooseluseaduse ümber tekkinud kära on õpetajaidki pannud senisest enam rääkima homoseksuaalsusest ja õpilasi tuliselt diskuteerima, näitas Õpetajate Lehe kiirvaatlus.

Tartu Tamme gümnaasiumi kodanikuõpetuse õpetaja Tiiu Laan sai eelmisel aastal suure üllatuse osaliseks, kui kultuuritunnis homoseksuaalsuse teemal ettekande teinud abituriendineiu teatas esitluse lõpetuseks, et temalegi meeldivad omasoolised.

„Kaaslased võtsid kapist väljatuleku teate üsna rahulikult vastu, vaid üks küsis, kas oled lõplikult ära pöördunud, mispeale neiu vastas, et lõplikult veel mitte. Kaasatoodud voldikud jäid siiski lauale,” meenutab Laan ja tunnistab, et kuivõrd teema on delikaatne, pole ta varasemal ajal sellest tundides kuigi palju juttu teinud.

Kuid kooseluseaduse ümber puhkenud diskussiooni valguses võttis Laan teema üles nii 9. kui ka 12. klassis. Arutelud kujunesid väga ägedaiks.

„Nii nagu ühiskond, polariseerub ka õpilaskond samasooliste teema puhul. Ja õpilased on kirglikud oma veendumusi kaitsma,” tõdeb õpetaja ja ütleb, et erinevus 9. ja 12. klassi suhtumises on märgatav. Nooremad on väga kriitilised, lõpuklass juba neutraalsema suhtumisega samasooliste koosellu.

Laanele hakkas silma, et kooselu poolt on õpilased, kes pooldavad rohkem individualismi, vastased rõhuvad enam kodanikutundele. Nii poolt kui ka vastu olijad muretsevad ühiselt, mis saab samasooliste paaride lastest.

Õpilased uurivad agaralt ka õpetajailt nende suhtumist.

„Olen lühidalt vastanud, et olen parteisõdur ja minu seisukoht ühtib erakonna omaga, kuid enamik pedagooge ei julge olla poolt ega vastu. Ju peetakse küsimust ikkagi väga poliitiliseks,” nendib IRL-i kuuluv Laan. Õpilaste hinnangutest paistab tema sõnul välja vanemate ja kodu häälestatus.

Ta ei kujuta ette, et koolis julgeks mõni homopaar oma kiindumust välja näidata. „Eesti koolis on „pede” ikka sõimusõna olnud,” ütleb Laan. „Kui heteropaar suudleb keset koolipäeva koridoris, on seda alati sallitud, aga mitte samast soost poiste või tüdrukute miilustamist.

Laan ei eita, et koolis tuleb arendada rohkem sallivust endast erinevate inimeste suhtes. Õpetajail tuleb rohkem sel teemal tundides rääkida, diskussioone korraldada ja lasta õpilastel end tühjaks rääkida.

Seksuaalsuse teema köidab

Tartu Mart Reiniku kooli inimeseõpetuse õpetaja, hiljuti tööteed alustanud Mart Kimmel ütleb, et oma kooliajast ei mäleta ta nende küsimuste arutelu. Küll aga kõneleb asjadest valehäbita oma õpilastega. 8. klassi inimeseõpetuses saab seksuaalse orientatsiooni teema all nii homo- kui ka heteroseksuaalsetest inimestest rääkida. Esimesi vihjeid on õpetajal võimalik teha juba 6. ja 7. klassis mitme teema juures.

„Erilist elevust klassis ei ole tajunud. Mõne pildi peale õpikus küll kihistatakse, aga eks see ole loomulik, seksuaalsuse teema köidab ju kõiki,” lausub Kimmel. „Kuidas teemat käsitleda, on suuresti õpetaja teha. Võid jätta selle ka hoopis välja toomata. Tahes-tahtmata on õpetajaid, kes mõtlevad enne, kui teatud teemadel räägivad. Oleneb ka sellest, millised arvamused on levinud kogukonnas – koolis, linnas, külas. Mõnikord tulevad välja generatsioonidevahelised erinevused. Osa inimesi on stampides kinni, eriti selles, mis puudutab inimõigusi. Meie kollektiivis pole ma seda kogenud. Püüan ise olla paindlik ja salliv õpetaja.”

Kimmeli arvates peab õpetaja arendama õpilastes ka allikakriitilist suhtumist. Häid näiteid klassitoas aruteluks on pakkunud kooseluseaduse ümber käiv meediakära.

Õpetaja toel saavad õpilased aimu, et alati on mitu allikat, kriitiline mõtlemine ja analüüs on olulised oskused oma seisukoha kujundamisel.

„Tark ja õpilastega sina peal õpetaja julgeb aktuaalseid teemasid alati arutleda,” arvab Kimmel. Suurema osa päevast on õpilased ju koolis ja õpetajate arvamust kuulatakse, mõnikord rohkem, mõnikord vähem.

Klassitoas peab kujunema ka arusaam, et oleme erinevad, kuid erinevuste kiuste saame kenasti läbi.

„See tuleb sammu-sammult. Elame külg külje kõrval, kuid ei tea, kes keegi tegelikult on. Ütlen õpilastele, et ei tasu raamatut vaid kaante järgi hinnata, heitku nad ikka pilk sisse, võib näha ilusaid värve,” räägib Kimmel.

Ärme enam räägi!

Läänemaa ühisgümnaasiumi pere­konna­õpetuse õpetaja Mairi Gross­feldti sõnul on ta õpetamisel ikka lähtunud sellest, mis toimub ühiskonnas. Samasooliste kooselu pole olnud ainult perekonnaõpetuse tundide teema, vaid tekkinud on tõeline lõimumine ainete vahel − sellest on rääkinud teisedki õpetajad.

„Isiklikku suhtumist ei ole õpetajal siiski kena välja näidata. Hea õpetaja ei suru enda arvamust peale, vaid on pigem vahendaja,” ütleb Grossfeldt. „Püüame arutleda erinevate inimeste, erakondade, riikide seisukohtade üle. Oleme arutanud internetis ringlevaid klippe, kuulanud koos telearutlusi ja neid analüüsinud.”

Tekkinud on õpilastevahelisi diskussioone, aga õpetajal on tulnud kuulda ka reaktsiooni: oleme teemast tüdinud, ei taha sellest enam rääkida. „Ju on osa õpilaste jaoks saanud seda juttu liiga palju,” täheldab Grossfeldt.

Klassid suhtuvad ka diskussioonidesse erinevalt. Mõnes klassis tunnevad õpilased end arutledes mugavalt, sõltumata teemast. Tagasihoidlikumates klassides ei öelda kuigi julgelt oma arvamust välja. Aga ka vaidlusi vältivas klassis on nii seaduse poolt kui ka vastu olijaid.

„On erinevaid arvamusi, nagu kogu ühiskonnas,” tõdeb Grossfeldt ja ütleb, et püüab pikkida sallivust eri teemadesse ja aruteludesse.

„Sallivus võiks olla üks osa inimesest,” lausub õpetaja. Seda saab arendada ka igapäevastes lihtsates asjades. Näiteks kui klassis tehakse rühmatööd, saab rühmasid moodustada eri alustel, mitte nii, et iga kord töötame vaid koos sõpradega.

„Tolerantsus tähendab ka julgust olla ise, käia riides nii, nagu tahad, öelda välja oma mõtteid, eesmärke,” leiab Grossfeldt. „Mulle väga meeldib, et noored julgevad koolis olla nemad ise. Noored ongi oma väljaütlemistes julgemad kui vanem põlvkond. Eakamad on harjunud vaikima, mitte rääkima teatud teemadel. Noored ütlevad oma seisukoha välja, asuvad selle nimel tegutsema ja selle eest seisma. Noored on kasvanud nende teemade sees, eakamatele tuli kõik ikka lagipähe ja kohaneda on raskem.”

Kuid see ei pruugi olla reegel. Neljakümnenda seitsmendat (!) aastat pedagoogiametis olev Kullamaa keskkooli õpetaja Mai Jõevee on juba aastaid oma õpilastega samasooliste inimeste kooselust rääkinud. „Üha enam on ju elust näiteid, varem olid need varjatud,” põhjendab Jõevee. Samasooliste kooselu seadustamise teemal tekkis õpilastega ka arutelu. Oli eriarvamusi, kuid noored on tolerantsed.

„Vanemale põlvkonnale uus seadus ei meeldi, kuid ma ei tea juhuseid, et meie koolis oleks keegi õpetajatest oma arvamust peale surunud. Oleme paarikümne aastaga sallivamaks muutunud. Tõsi, paar kolleegi on arvamustes väga jäigad, aga eks jäärapäiseid ole igal elualal,” ütleb Jõevee. Kuid oleme arvamusel, et seaduse vastuvõtmisele oleks võinud natuke aega anda.

„Igaüks valib oma tee. Meil tuleb noortele selgitada, et kui ta ei sega sinu elu, siis las ta elab nii, nagu talle parem. Mitte nii nagu avalikus kohas alkoholi kasutamine − see riivab alati, sest alkoholi pruukida on kahjulik!”

KOMMENTAAR

Targem on mitte rääkida, kui head öelda ei oska

Aare Ristikivi, Hugo Treffneri gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, aasta gümnaasiumiõpetaja 2014:

Ühiskonnaõpetuse aine­sisu sõltub suuresti õpetaja valikutest. Riiklik õppekava küll sätestab, et eesmärk on kasvatada inimõigusi austavat ja teiste suhtes sallivat inimest, kuid õpetaja ise otsustab, mis teemade abil ta seda teeb. Kooseluseadus on olnud küll nii aktuaalne teema, et ma ei kujuta ette, kuidas ühiskonnaõpetuse tunnis sellest mööda vaadata saaks, kuid kahtlustan, et paljudes koolides seda siiski tehakse. Ja see ei pruugi olla ilmtingimata halvim variant. Kui õpetaja tunnetab, et ta mõistab küll ratsionaalselt sellise seaduse vajalikkust, kuid tema isiklik emotsionaalne seisukoht on selgelt eitav, siis mina teda hukka ei mõista, kui ta otsustab teemat ignoreerida. Usun, et vahest on targem mitte rääkida, kui midagi head öelda ei oska. Klassiruumis võib istuda mõni noor, kelle jaoks on see väga isiklik ja valus teema, õpetaja ettevaatamatud sõnad võivad teda riivata, kuni enesetapuni välja.

Kooliõpetajad ei erine ühiskonnast, kus nad elavad, paljud neist on saanud hariduse ja kasvatuse ajal, mil homoseksuaalsus oli kriminaalkorras karistatav. Inimeste tõekspidamised ei muutu üleöö. Samas usun, et enamik õpetajaid usub inimõiguste järgimise olulisust, nad on empaatiavõimelised ja soovivad oma õpilastele vaid parimat.

Ka mina ei räägi oma tunnis eraldi homoseksuaalsusest, inimeste võrdne kohtlemine nende seksuaalsest sättumusest sõltumata ei olegi eraldi teema – see on osa inimõiguste temaatikast, demokraatia tunnus. Praeguses debatis kasutatud väide, et seadus võeti vastu ebademokraatlikult, sest seda ei poolda rahva enamus, lähtub arusaamast, et demokraatia on 51% türannia. Koolis õpetame, et demokraatia tähendab ka vähemuste õiguste austamist.

Sallimatus on suuresti tingitud teadmatusest – see on hirm tundmatu ees. Praegust poolt/vastu-kampaaniat on süüdistatud ühiskonna lõhestamises, kuid mina usun, et pikas perspektiivis see hoopis aitab homoseksuaalseid inimesi mõista. Mitmed tuntud inimesed tunnistasid avalikult oma seksuaalsust, veel rohkemad väljendasid oma poolehoidu ja ütlesid, et karta ei ole vaja midagi. Nüüd tuleb lihtsalt harjuda sellega, et meil on samasoolised paarid, neil on pered ja maailm ei kukugi sellepärast kokku. Me tunneme neid inimesi, see pole tegelikult võõras maailm ja seda pole põhjust karta.

Noored on erinevuste suhtes õnneks oluliselt sallivamad. Oma kooli 12. klassidega kooseluseaduse vastuvõtmisest rääkides oli mul neilt isegi keeruline sellele vastuargumente saada. Samas ei ole kuhugi kadunud äärmuslike vaadete esindajad, näiteks antisemiidid, mis tähendab, et tolerantsusele tuleb tähelepanu pöörata.

Kodule ei saa alati loota, olen ise olnud silmitsi olukorraga, kus õpilane ütleb, et ta ei saa oma vanematega sellistel teemadel rääkida. Õpetaja ei saa kodu asendada ja kodu roll on nooruki kasvamisel määrav. Vanemate austamine on väärtus, mida ilmselt kõik oma õpilastelt ootame, kuid kui kodu teda ei mõista, peab õpetaja olema see, kes oskab aidata või vähemalt ei suurenda inimese kannatusi.

Õpilaste arvamusi kooseluseadusest

• See oli õige tegu − miks me peaks keelama samast soost isikute abielu või lapsendamise. Nad on samasugused inimesed, lihtsalt natuke teise suhtumisega paarilise valikusse kui enamus. Minu arust oleks see ebaõiglane, et keegi ei saa koos elada ning lapsendada, kuna nad ei sulandu massi, vaid erinevad teistest. Kuidas keegi üldse saab keelata sellist asja? See pole ju inimlik.

• Minu arust pole kooseluseaduses midagi halba. Aga kui riik pooldab samasooliste kooselu, siis võib-olla sünnib Eestisse vähem lapsi ja rahvast jääb vähemaks. Hea on see, et pooldatakse sallivust ja rohkem lastekodude lapsi saavad endile pered.

• Olen poolt, sest siis on maailmas rohkem naisi hetero jaoks.

• Las nad olla!

• Minu arvates on hea, et kooseluseadus vastu võeti. Kuid selle juures on üks „aga” − lapsendamine. Kui lapsel on geist vanemad, võib ühiskond hakata teda vältima ning kiusama. Eriti nooremad lapsed on julmad. Aga üldiselt on hea, et Eesti riik on jälle sammukese tolerantsem.

• Homoabielu seaduse vastuvõtmisele olen pigem vastu, kuigi väga see seadus mind ei huvita. Kuigi ma olen üldiselt vägagi homode vastu, siis isiklikult arvan ma, et samasoolised paarid on ühiskonna languse üks tunnustest. See ei ole mitte ühiskonna languse põhjus, vaid tagajärg. Seetõttu selle seaduse vastuvõtmine mind ei heiduta, sest tegelikult peaks muutuma hoopis inimeste mõtteviis ja normaalses, toimivas ja korralikus ühiskonnas poleks sellist probleemi nagu homod ega ka vägivalda, ahnust ja muud sellist. Kahjuks meie praegune ühiskond selline pole, kuid lähikümnenditel kukub see niikuinii sõdade, kriiside ja muu tõttu kokku.

• See on peretraditsioonide rikkumine. Lapsendamine peaks olema kindlasti keelatud, sest lapsel peab olema ema ja isa ning lapse mõttemaailm võib muutuda ning ta võib mõelda, et nii peabki.

• Mulle ei meeldi selline vaatepilt, et kaks meest kõnnivad linnas käest kinni ja aegamisi armatsevad. Eriti kahju oleks veel nende lastest. See on juba Jumala poolt kokku pandud, et mees ja naine käivad käsikäes. See on loodud nagu üks täpne kellasüsteem, mis ei tohi ilmtingimata muutuda.

• Arvan, et sellised paarid ei tohi lapsendada, sest nendest lastest kasvavad arvatavasti ka homod. Ka neid narritaks koolis.

• Mina ei ole selle poolt, sest see oleks laste suhtes ebaaus. Lapsed tahaksid ikka endale ema ja isa, mitte isa ja isa ning ema ja ema. Laps küsib isa käest kommi ja see ütleb, et mine küsi isa käest.

• Mind nii väga ei sega see, et naine semmib naisega ja mees mehega, vaid et nende lapsed peavad elama teadmisega, et nende vanemad on teistsugused. Mind häirib samuti see, et suurem osa Eestist ei nõustunud selle seadusega ja see võeti vastu eesti rahva hinnangust hoolimata. Kui riik ei võta otsuseid vastu rahva arvamuse põhjal, siis mis põhimõte on demokraatial?

• Pole minu asi ega minu teema.

Allikas: Tartu Tamme gümnaasiumi 9. ja 12. kl õpilased