Tõel on pruunid silmad

Minu meelest ei pea teadust õpetama kui faktikogumikku, kui lõplikku tõde. Teaduse loomus on liikumine, püüd tõe poole. Ja kui juba liikumine, pole kohatu küsida, kas on sellel siis ka lõpp. Võib ju näha, et viimase poole sajandi jooksul ei ole tehtud mingeid pöördelisi avastusi, mis katkestaksid teaduse senise arengu ja jõuaksid eelnenu ümberhindamiseni. Nõnda, nagu olid seda kvantmehaanika tulek (või avastamine, kui tahate) ja universumi arengu tabamine.

Võib-olla oleks õigem teadust õpetada tagurpidi, saavutatult tagasi, selle kaudu, kuidas saavutused on saadud. See ei ole minu originaalne mõte, eestlastest oli seda meelt näiteks hiljuti lahkunud Madis Kõiv. Kuid sellel ideel, esialgu hullumeelsusena näival, on oma võlu. Pole ju mõtet laste eest varjata valguse kahepalgelisust – footon käitub kas osakese või lainena olenevalt sellest, millisesse olukorda see asetatakse. Maailm on ehitatud üles algosakeste ning nendevaheliste vastastikmõjude peale. Kui eriti radikaalseks minna, siis peaks ka ajalugu õpetama tagurpidi, alustades tänapäevast ja järk-järgult tagasi minnes. Algklassilapsel pole sugugi kerge mõista varajase inimese, saati veel tema eellaste elu ja olu, probleeme, mille ees ta paratamatult seisis.

Nobeli preemiate mosaiik

Tänavuse Nobeli keemiapreemia võitsid Eric Betzig, Stefan W. Hell ja William E. Moerner superlahutusvõimega fluorestsentsmikroskoopia eest. Füüsikapreemia pälvisid Isamu Akasaki, Hiroshi Amano ja Shuji Nakamura sinist valgust kiirgava dioodi leiutamise eest. Füsioloogia- ja meditsiinipreemia au said John O’Keefe, May-Britt Moser ja Edvard I. Moser aju positsioneerimissüsteemi avastamise eest. Need avastused on tehtud aastatel 1971−2006. Võidukate teadlaste nimed ei tule meelde just paljudele, neilegi, kes on püüdnud teaduse edukäiku jälgida. Sinine LED-lamp võimaldab teisevärvilistega koos saada valge värvusega valgust, selle eluiga on väidetavalt 100 000 tundi – hõõglambi 1000 tunni vastu. Skeptiline olles pole sugugi kindel, kas tootjafirmad pole hõõglambi eluiga mitte nimme vähendanud – et rohkem müüa. Mina olen igatahes selleteemalist dokumentaalfilmi näinud. Fluorestsentsmikroskoopia võimaldab jälgida paremal juhul ka üksikuid molekule – kuid neile tuleb fluorestseeruvad märgised külge panna. Selliste molekulide jälgimisega tegeles fluorestsentsi korrelatsioonspektroskoopia juba 40 aasta eest. Aju positsioneerimissüsteem on skeptikute arvates senimaani lõpuni tundmata.

See ei vähenda loetletud teadlaste töö väärtust, kuid osutab teaduse üha mosaiiksemale olemusele. See tähendab, et teadust ei saa võtta sõna-sõnalt, vaid arengus, areng on aga inimesele taibatav pigem tagantjärele kui ettepoole, tuleviku suunas.

Vähe sellest – maailm muutub ohtlikuks, kui võtame teadust sõna-sõnalt. Sest tulevik ei ole kujutletav. Me liigume probleemidelt parematele probleemidele. Mida edasi, seda enam tajume, et meie teadmine on tilluke ja teadmatus üüratu. Probleemid on vältimatud ja on küsimusi, millele ei olegi nõndanimetatud teaduslikke vastuseid.

Tulevik eksisteerib, meil tuleb vaid selleni jõuda. Võib-olla on teadusel oma piirid? Võib-olla elame praegu üleminekuajastul – avastuste, innovatsiooni ja inimvõimete saavutamise ajastul? Sel juhul on kujutlus, et ühtäkki ei suuda inimene enam vastu võtta kõike uut, mida teadus ja tehnika tema ellu toob, paisutatud ja ülepingutatud kujutlus.

Võib vabalt juhtuda, et murrangulised teadusavastused saavad ühel hetkel läbi. Ning peame rahulduma järgmiselaadsete teadusuudistega. Nagu see, et vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust „Ära ole nii sinisilmne!” tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis teadustõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed. Möödunud aastal avalikus ajakirjas PLOS ONE ilmunud artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- ja naisüliõpilasele 80 inimese näofotot ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid need siis naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tundusid usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Selle peale meenub Ameerika inimese ja loomade suhete uurija Hal Herzogi väide: „Viis, kuidas me teistest liikidest mõtleme, eirab sageli loogikat.” Lisada tuleb vaid, et mõtleme ebaloogiliselt ka omaenese liigist.

Põnevaks võiks minna alul

Angloameerika poeedil Wistan Hugh Audenil oli selline mõttekäik. Teadlase teemaks on loodussündmuste hulk igal ajal; ta eeldab, et see hulk ei ole reaalne, vaid näiv, ja püüab avastada sündmuste kohta looduse süsteemis. Luuletaja teemaks on minevikust mäletatavate asjalooliste tundepuhangute hulk; ta eeldab, et see hulk on reaalne, kuid ei peaks olema; ning püüab seda kogumiks muuta. Nii teadus kui ka kunst on esmajoones vaimsed tegevused, ükskõik milliseid praktilisi rakendusi nende tulemustest ka tuletataks. Korratus, tähenduse puudumine on vaimsed, mitte füüsilised lahendused.

„Malepartii algul on laual alati 32 malendit, aga keegi ei nimeta algseisu keeruliseks … Keerulisest seisust võib rääkida alles siis, kui vastasleeride jõud kokku saavad. Kriisimoment saabub hetkel, mil puhkeb kokkupõrge vastasleeride vahel ja komplikatsioonid kasvavad nagu lumelaviin,” on ütelnud Garri Kasparov. Kriisid on pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi enda elus, siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.

Miks mõned üksikasjad satuvad uudistesse, teised aga jäetakse tähelepanuta? Kui mõtlete järele, miks meile jutustatakse ühte või teist lugu, võite saada teada hoopis rohkem kui seda, millest jutustas lugu ise.

Ameerika füüsik Richard Feynman iseloomustas matemaatikat möödunud sajandi keskel nõnda: „Kui läheme üha arenenuma füüsika poole, siis saab paljusid lihtsaid asju tuletada matemaatiliselt palju kiiremini, kui on neid võimalik mõista fundamentaalses või lihtsas mõttes.” Geniaalne inglise kvantfüüsik Paul Dirac arvas möödunud sajandi keskel: „Ma mõistan, mida võrrand tähendab, kui mul on viis ära arvata selle lahendi omadusi, ilma seda tegelikult lahendamata.” Ja teisal tähendas ta: „Jumal kasutas maailma luues imekaunist matemaatikat.”

Kui juba tsiteerimiseks läks, siis olgu meenutatud Poola kirjanik CzesƗaw MiƗosz: „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult huvitav ja lõbus.” Tuleb temaga nõustuda, et loodus on siiski ilus ja sinna pole midagi parata. Kuid võrreldes asja endaga jäävad igasugused sõnad nõrgaks. Sama kehtib teaduse kohta. „Kõik, mida inimrass on teinud ja mõelnud, puutub sügavalt tunnetatud vajaduste rahuldamisse ja valu leevendamisse,” arvas Albert Einstein. Küllap arvas ta nõnda ka footonist, mille kohta tõestas, et footon on igavene: kuna see liigub valguse kiirusega, siis tema jaoks aeg seisab.