Tõest ja tühisusest, suurte sõnadeta

24. okt. 2014 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Kommenteeri artiklit

Sõber Jürgeni minevanädalane mõtisklus heast, kurjast ja mõtteviisist ei pannudki mind mõtlema niivõrd heast, kurjast ega mõtteviisist, vaid pigem nende asjade suhtelisusest või vähemalt mitteühesusest.

Niipaljukest ehk, et kuulun sesse kilda, kessugused kurjust mingiks eraldi entiteediks ei oska pidada. Kurjus on pigem ikkagi headuse puudumine nii, nagu pimedus on valguse puudumine. Kurjus ja pimedus ei nõua pingutust, nad lihtsalt on. Headuse ja valguse tekitamiseks peab keegi või miski vaimlist või füüsilist tööd tegema, vaeva nägema, sisemiselt põlema (Päikese puhul on selle nimeks tuumareaktsioon, inimese puhul ilmselt armastus; kas tuumaenergia ja armastus ongi sisuliselt üks ja seesama, on eraldi arutelu koht). Samal põhjusel on kergem olla kuri, kui olla hea. Lihtsam on konutada pimeduses, kui mõelda välja lõke. Ainult pikapeale läheb jube tüütuks. Suured leiutised saavad alguse igavusest, alles järgmine suur motivaator on laiskus. Mis mind kergelt muret tundma pani, oli mõte mõtteviisi järjekordsest muutumisest. Jah, ma usun samuti, et Elvis võiks olla enam-vähem kõige olulisem tegelane pärast näiteks Jeesust, ent hea meelega vaataksin korraks asjale tuhande aasta kauguselt tulevikust ja siis kinnitaksin üle. Kuni ma seda pole jõudnud teha, näib mulle pigem, et igas inimelus ja -ajas on sees miski tunne, et mõtteviis just praegu muutub. Seega kestaks justkui üks pidev murrang läbi kogu inimajaloo. Ja võib-olla kestabki. Võib-olla on selle nimi progress, edenemine, inimareng. Ning seegi on üsna Lääne inimese vaatemätta otsast nõnda. Kuidagi ei suuda veenduda, et minu ja, ütleme, keskmise põlisvihmametslase peas just praegu toimuv muutus on seesama või isegi sarnane muutus. Niisamuti ei taha ma hõigelda, et minu ümber toimuv on pealiskaudsem ja ebaõigem kui tema, tõelise, eheda Inimese ümber toimuv – mida kõvemini ma sellist tõekest kuulutaksin, seda enam veenaksin end, et oma sügavas südamesopis tunnen risti vastupidi.

Jah, üpris lihtne on minna kaasa levinud pseudovastalise mõtteviisiga, jääda uskumagi, et nimelt meie kaasaeg on täidetud tühisuse ja träniga ning et kunagi oli järjepanu ajastuid, mil kõik oli sügavam ja Mõttega täidetum. Puuduvad andmed, et see nõnda olnuks. Küll võib olla enam-vähem kindel, et mida aeg tagasi, seda vähem oli asju ning mõtteid, paljutki polnud veel välja mõeldud, palju oli ka minema viskamata. Kaplinski poolt kunagi määratletud äraviskamise kultuur polnud veel kätte jõudnud, iga objekti valmistamine võttis kauem aega, teda hoiti ja väärtustati enam, ta kasutati lõpuni. Asjata pole arheoloogiliste leidude seas nõnda vähe terveid esemeid. Eelöeldu ei tähenda, et esemed ise tänastest ilmtingimata paremad olnuks. Ent vähene, võõras või ennenägematu jääb meelde kauemaks, võib saada laulu sisse pandud, võib osutuda lausa kultuslikuks. Isegi kui ta mõnes muus kohas mõnel muul ajal selgesti träni sekka võib paigutuda. Meenub üks ammu nähtud film, kus Aafrika pärismaalaste sekka kukkus lennukilt tühi Coca-Cola anum. Säherdust imet polnud varem kohatud, see põhjustas terve sündmuste ahela. Okupatsiooniajal kasvanud lapsele, tänasele reipale keskealisele on esmakohtumine Coca-Colaga küllap samuti meelde jäänud. Samuti imelised võõramaised nätsupaberid, mida hoolega koguti ja millest mõnel oli veel natuke vaba maailma lõhna küljes. Või värviliste kirjadega piimapakendid ja muu laevadelt heidetud prügi, mida lahke meri kevaditi raudse eesriide taha randa kandis. (Viimaseid tänapäeval enam sama hästi kui pole, niipaljukest on keskkonnateadlikkus tõusnud küll, et kruiisilaevad oma sodi enam otse merre ei viska, kõik kogutakse kokku ja viiakse tagasi maale viisakaks viisipäraseks jäätmekäitlemiseks – loodan, et ma praegu mõnele laevaoperaatorile kurja ideed kokkuhoiuks ei andnud). Nii et ei need asjad nii ühesed ole, meie praht võib mõnele püha olla ja meie püha mõnele praht. Niisamuti saab juhtme joonelt sõlme keerata sallivuse ja sallimatuse teemaga, sest seegi on pigem võrk ja võrgu puhastamise keerulisus peaks olema selge nii rannarahva järeltulijale kui ka infotehnoloogile. Vahel on mõlemal juhul võrgu puhastamiseks hea, kui võrk on maas.

Tahan öelda, et headuse ja kurjuse lood on veelgi segasemad kui sallivuse ja sallimatuse omad. Ajalugu kubiseb näidetest, kus kõige heamad ideed oma elluviidaval kujul põhjustavad enneolematult suurt kurjust. (Olen teinekord südametäiega öelnud, et moraali mõtlesid välja masohhistid ja andsid selle siis rakendamiseks sadistide kätte.) Kui lisada valemisse omnipresentne kogus lihtsat südamlikku ignorantsi ehk inimomast rumalust, siis hakkab teatav lihtsustatud pilt maailma olemusest kujunema. Üks öö nägin unes, et Savisaar korraldas rahandusministeeriumitagusel pommiauku ehitet võssakasvanud staadionil Led Zeppelini kontserti. Ambivalents missugune. Steven Seagali Augustibluusile tulematajäämine kahvatab.

Lõpetuseks midagi ülevat ja rahvalähedast. Olev Remsu neljaraamatuline Supilinna triloogia on valmis. Soovitan endiselt kõigile, kes rammusat tükki adekvaatset okupatsiooniaega oma vaimsele ja füüsilisele riiulile ei pelga lasta. Viimases osas sisaldub järgmine lausekatke: „/—/ kella kolmeks polnud surisöök veel lõppenud, kui algas parteipraasnik.”

Mõned asjad ei muutu.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!