Tükike Jaapanit Saku valla koolides

24. okt. 2014 Victoria Parmas - Tükike Jaapanit Saku valla koolides kommenteerimine on välja lülitatud

Koostöös Jaapani suursaatkonnaga toimus Saku vallas 13.–17. oktoobrini Jaapani nädal, mille jooksul tutvustati selle maa kultuuri ka valla kõigis haridusasutustes. Lapsed said proovida paljusid jaapani tehnikaid. Kogenud õpetajate juhendamisel sai ise ikebanat ja origamit teha, proovida kätt kalligraafiaga. Oma Jaapanis veedetud kaheksast aastast, täis kentsakaid juhtumeid, rääkis Kurtna koolis käsipallur Riho-Bruno Bramanis. Jaapani muusikast tegi Saku muusikakoolis ülevaate dirigent Ryosuke Kurahashi.

Jaapani sajandivanused helid Saku muusikakooli kammersaalis

„Õppisin Jaapani ülikoolis laulmist. Kui esimese astme õpingud lõpetasin, soovisin edasi õppida välismaal. Minu õpetaja soovitas Põhja-Euroopat. Kui kuulsin, et Eestis ei ole seda veel ükski jaapanlane õppinud, siis tundsin, et on just õige hetk tulla Eestisse,” tutvustas end eesti keeles 14 aastat tagasi siia elama tulnud Ryosuke Kurahashi, kes andis Saku muusikakoolis ülevaatetunni jaapani muusikast.

Arvuti vahendusel kõlas keisri õukonna muusika, budismi levitamiseks kasutatav munkade laul, Noh draamade ja nukuteatri lavastuste taustaks olev muusika ning shamiseni ja taiko trummide helid ja löögid.

Peale muusika kuulamise said õpilased teada ka seda, et Jaapan on sama suur kui Saksamaa. „Jaapan on Eestist küll 7000 km kaugusel, kuid meie riikide vahel on vaid üks riik – Venemaa −, nii et oleme peaaegu naabrid,” tõdes Türi poistekoori dirigent Kurahashi, kel kulub oma Eesti korterist Jaapani koju jõudmiseks 24 tundi.

Jaapani päev läbi õhu

Kell 17 Jaapani ja kell 11 Eesti aja järgi kohtus kogu Kurtna kooli pere taas oma eelmise direktori Priit Jõega, kes end praegu Jaapanis täiendab. Lapsed istusid kooli aatriumis maas ning õpetaja Priit oli lae all, tervitades Jaapani mägede taustal oma õpilasi ja kolleege Skype’i vahendusel. Algas 20-minutiline hieroglüüfitund.

Neljast Jaapani kirjutamissüsteemist tutvustas Priit Jõe kanji’t. Kooli lõpuks peavad Jaapani õpilased oskama 2136 kanji-märki. Kokku on neid märke aga 8000. Priit Jõe tunnistas, et on aastaga selgeks saanud umbes 300 kanji’t, mis võimaldab õpetaja sõnul mõista umbes kolmandikku igapäevavestlusest.

Kalligraafia õpituba.

Kalligraafia õpituba.

Oma elu esimeses hieroglüüfitunnis said Kurtna kooli lapsed proovida, kui hästi tabavad nad ära, milline tähendus peitub 14 kõige lihtsama kanji-märgi taga. Kas lihtne horisontaalne kriips võiks olla maa, tee või hoopis laud? Pakkumisi oli erisuguseid, õige vastus oli aga üks – kriips märgib jaapanlastel number ühte. Nii meenutas 火 mõnele lapsele õites kirsipuud, teisele sõjaväelast, tegelikult tähistas aga tuld. Päris lootusetult metsa esimese tunni pakkumised siiski ei läinud – õigete vastuste ettelugemise ajal oli kuulda ka jee-hõikeid.

20 minutit möödus kiiresti. Kui tunni alguses oli mägede taustaks hele taevas, siis tunni lõpus hakkas see juba tumenema. Sayonara ehk head aega, mida muuseas ei kirjutata kunagi kanji-märkidega.

Lugusid Jaapanist

15. oktoobril algas Kurtna kooli ja lasteaia laste päev lustakate ja õpetlike lugudega Jaapanist – külas oli kaheksa aastat ses saareriigis elanud Eesti ja Jaapani käsipallimeister ning -treener Riho-Bruno Bramanis.

Autoroolis

„Kas Jaapanis oli raske elada?” uuris üks algklassitüdruk.

„Alguses oli väga raske, sest ei mõistnud keelt ega kultuuri,” alustas käsipallur ning tõi näiteks ilmeka olukorra. „Ma istusin autoroolis, seal paremal pool, sest Jaapanis on vasakpoolne liiklus, ning sõitsin ja proovisin aru saada, kust ja kuhu ma keerata võin. Kujutage ette, et te peate lugema silte, aga ei tunne ühtki tähemärki. Te ei saa aru, kus on pealesõit, mahasõit. Mul oli sõnaraamat kõrvalistmel ja püüdsin selle järgi siltidest aru saada. Väga raske oli.”

Segadus sussidega

Käsipallur Riho-Bruno Bramanis Kurtna koolis oma Jaapanis veedetud ajast rääkimas.

Käsipallur Riho-Bruno Bramanis Kurtna koolis oma Jaapanis veedetud ajast rääkimas.

Kuna Riho jaapanlastest meeskonnakaaslased ei osanud inglise keelt ning Riho omakorda jaapani keelt, siis tekitas kultuuride erinevus esialgu mitmeid kentsakaid ehk isegi piinlikke situatsioone. „Neist tuleb lihtsalt üle olla,” ütles nüüd Jaapanit oma teiseks koduks pidav sportlane ja jutustas loo sussidest.

„Ühtegi õppehoonesse Jaapanis välis­jalanõudega ei siseneta. Välis­jalatsid võtad ukse taga ära ning paned jalga valged sussid. Kui lähed WC-sse, võtad valged sussid ära ja paned jalga punased sussid. Tuled WC-st välja, võtad punased sussid ära ja paned jalga valged. Ühel päeval avastasin end aga bussist punaste WC-sussidega. Ma lihtsalt ei suutnud meelde jätta, et peab kogu aeg susse vahetama.”

Lõunasöögiks kunstiteos

Kultuurierinevused ei tabanud ainult isa, ka Riho lasteaias käiv poeg sattus täbarasse olukorda. „Lasteaedades Jaapanis süüa ei anta, vaid söögi panevad lapsele karbikesega kaasa vanemad. Ühel päeval tuli Jesper lasteaiast koju, kaasas kasvataja kirjutatud märkus: „Jesper ei söö.” Nii kui ta aga koju jõudis, võttis karbi lahti ja hakkas sööma. Sama situatsioon kordus järgmistel päevadel. Põhjusele saime jälile, kui nägime teiste laste toidukarpe – poiss lihtsalt ei tihanud teiste nähes oma karpi lahti teha. Kui meie tegime oma lapsele kaasa tavalised kokkupandud võileivad, siis teistele lastele olid vanemad lõunasöögiks kaasa pannud kunstiteose – riisist Hello Kittyd või mõned teised laste lemmiktegelased, kaunistatud juurviljadest lipsukeste ja südametega.”

Loodusega kooskõlas

Jaapanis elades mõistis Bramanise pere, et loodusega tuleb elada kooskõlas, mitte viriseda ilma üle. „Jaapani majad on ehitatud nii, et seal oleks mugav elada soojal suvel – neil on ühekordsed aknad ja soojustamata seinad. Esimene asi, mis meil soovitati osta, oli elektrisoojendusega vaip, sest põrandad on seal talvel jääkülmad. Ka tekid olid soojendusega. Nii et enne magama minekut panime stepsli seina ja tekk läks soojaks. Õhk toas oli aga nii külm, et kui puhusid, oli hingeõhk näha. Jaapanlased on külma ilmaga harjunud. Näiteks tüdrukute koolivormi juurde kuuluvad seal põlvikud, millega käiakse aasta läbi, sukkpükse ei kanta, olgu väljas või miinus viis kraadi.”

Ülim viisakus

„Nägin kord, kuidas üks jaapanlane läks kohviautomaadi juurde, vajutas nupule, ootas, kuni tass täis sai, ja kummardas siis automaadile,” ütles Bramanis, kelle sõnul jääb Jaapanis viisakus lihtsalt külge. „Pole siis ime, et ka mina kummardasin televiisori ees, sest telediktorid kummardasid enne uudiste lugemist vaatajaile. Kui lähed välja sööma, tuleb ettekandja su laua juurde ja võtab tellimuse põlvitades, sest sa oled klient, keda tuleb austada.”

Head traditsioonid

Bramanis tunnistab, et talle meeldis Jaapanis kõik, ja toob näiteks kaks väga mõistlikku reeglit. „Kui sul on rahvariided seljas, saad sa muuseumidesse tasuta sisse ning sarnaselt rohelise vahtralehega tähistatud algaja autojuhiga tuleb Jaapanis tähistada auto teist värvi lehega ka siis, kui selles istub vanem inimene.”

Riisiteradest ammutatud tarkuseterad

Kuigi tänapäeval teab Jaapanist pärit sushi’t igaüks, ei ole see sugugi iidne Jaapani toit, vaid kasvas välja kala säilitamisest kääritatud riisis. Lisandus riisiäädikas, tekkis viies põhimaitse umami ning ühel hetkel saadi aru, et seda riisi ei olegi vaja ära visata. Tänapäeval enim tuntud ühe ampsuga söödav sushimaki ehk -rull leiutati alles 19. sajandil. Nii alustas oma töötuba restorani Sushimon kokk Inge Vent.

Sushi õpituba Saku gümnaasiumis.

Sushi õpituba Saku gümnaasiumis.

Kuigi see riisisöök on oma olemuselt väga lihtne, õpitakse Jaapanis sushi-kokaks aastaid ning vanasti võisid seda toitu valmistada vaid mehed. Saku gümnaasiumis toimunud sushi õpitoas olid aga ainult naised, kes said riisiterade rullimise käigus juurde nii mõnegi olulise tarkusetera.

Sushi rullimiseks kasutatavad bambusmatid on tark katta toidukilega – nii jääb ära hilisem riisiterade matist välja õngitsemise vaev.

Sushi jaoks sobib hästi Veski Mati pudruriis, mida eelistavad kallile spetsiaalsele sushi-riisile ka Eestis elavad jaapanlased.

Sushi-riis on valmis, kui see on pehme, kuid pannes riisitera keele ja suulae vahele ja vajutades, ei lagune see kohe ära.

Sushimaki peab ühe ampsuga suhu mahtuma. Seega, mida väiksem suu, seda väiksem tee riisirull.

• Kui ei ole serveerimispulki, võta oma söögipulgad tagurpidi kätte ja tõsta sushi vaagnalt oma taldrikule nende jämedamate otstega.

Sushi’t võib alati süüa ka sõrmedega, kuid mitte iial kahvli ja noaga.

Saku valla koolides käisid mehed mustades seelikutes

Kuigi aikido on Jaapani võitluskunst, kõlab selle sõnum järgmiselt: milleks võidelda, elame sõbralikult. Selle sõnumi tõid Saku valla koolidesse Tallinna aikido-klubi Taikikai liikmed. Sõnum sai igaühele selgeks, kui aikido-võtteid kasutades ette näidati, kuidas ründajast võib saada hoopis kaaslane.

Tallinna aikido-klubi peatreener Rein Ausmees näitas õpilastele aikido-võtteid.

Tallinna aikido-klubi peatreener Rein Ausmees näitas õpilastele aikido-võtteid.

Justkui aegluubis tegid võitlejad heiteid, mis vastase pikali panid. Kõvad mütsud mattidel ei tähendanud aga valu. „Aikido on võitluskunst, kus ei tehta üksteisele haiget,” selgitas mustas pikas seitsme voldiga seelikus ehk hakama’s klubi peatreener Rein Ausmees, kelle sõnul sümboliseerib iga volt üht väärtust: heatahtlikkust, õiglust, viisakust, siirust, ustavust, nõrgemate aitamist, sõnapidamist.

Laste seas tekitas rõõmsat elevust harjutus murdumatu käsi, mida hiljem vahetunnis üksteise peal korduvalt järgi prooviti ning mis tõestas, et tugevaks ei tee mitte üksnes jõud, vaid ka meelekindlus.

Lisaks põnevatele võitlusvõtetele tõi aikido-klubi Sakku ka tervitusi Jaapani aikido-õpetajalt Seishiro Endolt.