Ursula Ratasepp: „Tähtis on igas hetkes kohal olla”

10. okt. 2014 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Eelmise aasta oktoobris esilinastunud Ilmar Raagi mängufilm „Kertu” on olnud edukas. Praeguseks on film osalenud juba kahekümnel filmifestivalil ja pälvinud viiel korral publikupreemia. Bulgaarias juuni alguses toimunud rahvusvahelisel festivalil valiti „Kertu” üksmeelselt parimaks filmiks ja filmi peaosatäitja Ursula Ratasepp parimaks naisnäitlejaks. Lisaks on „Kertu” ainsa Baltikumi filmina valitud 50 filmi hulka, mis hakkavad aasta lõpus kandideerima Euroopa filmiakadeemia auhindadele.

Kas see, et „Kertul” nii hästi läheb, teeb rõõmu?

Teeb küll. See on väga suur tunnustus.

Suvel Jaapanis toimunud Euroopa filmide festivalil käisid ise ka kohal. Kuidas jaapanlased filmi vastu võtsid?

Film läks täissaalidele ja oli tunda, et see meeldis ja puudutas. Kui filmi tegemise ajal mõtlesime, kas nii väikese kogukonna lool on piisavalt üldistusvõimet, siis tuli välja, et on.

Eelmisel aastal oli „Kertu” Eestis vaadatuim kodumaine film, seda on käinud vaatamas 45 000 inimest. Miks see film sinu arvates nii paljudele korda läheb?

Ma ei oska kõikide eest rääkida, aga mind ennast liigutas selle tüdruku lugu juba esimest korda stsenaariumi lugedes väga. See, kui julm on võtta inimeselt valikuvabadus ja kui ahistav võib olla elu väikeses kohas, kus sa oled juba ette paigutatud mingisse rolli, millest on raske, kui mitte võimatu välja tulla. Kusjuures sellised lood on Eestis paraku hirmutavalt sagedased. Lisaks on selles filmis ka armastuslugu ja armastusfilme meil eriti palju ei tehta. Paljud ongi pidanud filmi üheks tugevuseks puhtalt ja haaravalt jutustatud lugu, mida kipub mõnikord Eesti filmides väheks jääma. Seda ei saa öelda viimaste aastate filmide kohta, minu arvates on Eesti film praegu väga heas seisus.

Mis aitas sul seda psühholoogiliselt keerulist rolli luua?

Ma ei tea, kui teadlikult ma oskasin seda rolli tehes kasutada, aga mõtlesin emotsioonidele, millega selliseid asju läbi elanud naistel tegelda tuleb – süü- ja häbitundele. Ka alkohoolikute lastel on need tunded sagedased.

Kas sinu ja režissöör Ilmar Raagi nägemus Kertu tegelaskujust oli sarnane?

Jah. Ilmar usaldas mind ja ilmselt valiski mu sellesse rolli mingite joonte põhjal, mida ta minus nägi ja mida võimendades saigi tulemuse, mida taotles.

Kas Kertu oli su esimene filmiroll?

Põhimõtteliselt küll. Varem olin teinud ühe väikese rolli Mart Kivastiku filmis. Aga möödunud talvel sain kaasa teha Soome režissööri Klaus Härö filmis „Vehkleja”, mis räägib Haapsalu omaaegsest vehklemistreenerist Endel Nelisest, keda kehastab Märt Avandi. See film tuleb eesti keeles ja eesti näitlejatega, ka võtted toimusid Eestis. Filmi praegu monteeritakse ja see esilinastub märtsis.

Kui erinev on mängida teatrilaval ja filmikaamera ees?

Kõige olulisemas erinevust ei ole. Maksimaalne hetkes kohalolek kehtib nii teatris kui ka filmis.

Puutusid teatritegemisega kokku juba Vanalinna hariduskolleegiumis käies?

Jah, valisin gümnaasiumis teatrisuuna, kuid ei osanud seda õpetust sel ajal vastu võtta. Lembit Petersoni õpilane on muidugi uhke olla. Ta suutis äratada armastuse teatri vastu, lisaks on tal väga hea õpetajavaist – kooli viimaste aastate lõpulavastuste põhjal on näha, et noored lähevad iga aastaga aina andekamaks. Aga meie koolist on eri loomealadel tugevaid tegijaid tulnud.

Kui palju selle kooli kristlikud väärtused sind on mõjutanud?

Väga palju. Olen ka ise pärit kristlike väärtustega perest, kuigi kirikus käisime pigem harva. Koolis olid need tugevalt sees. Mingis vanuses tekkis vastandumine, siis jälle ringiga algusesse tagasi jõudmine. Oleme klassikaaslastega palju arutanud, et mingid põhimõtted ja tõed on meis nii sügaval, et me neid isegi enam ei teadvusta. Ennekõike saime koolist kaasa humanistlikud väärtused, mis on minu arvates äärmiselt oluline.

Keda sa õpetajatest veel meenutad?

Eesti keele ja kirjandusõpetajat Tiina Veismanni. Ta oli oma ainest vaimustunud ja oskas seda nii edasi anda, et läksime ülepeakaela kirjandusmaailma sisse. Mulle on alati meeldinud kirjutada. Tema oskas niimoodi toetada ja julgustada, et ma üsna kaua arvasin, et minust võiks kirjanik saada.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksid hoopis Tartu ülikooli psühholoogiat õppima. Kas sel aastal lavakooli vastuvõttu ei olnud?

Ei olnud, aga ma ei olekski sel hetkel lavakooli läinud. Olin segaduses, tundsin miskipärast, et see ei ole minu tee.

Tartusse jäid siiski ainult aastaks?

Seal õpetatu tundus liiga teoreetiline, praktilisi teadmisi saime vähe. Osa ainete puhul tekkis küsimus, miks neid vaja on, küllap oli oma osa ka 18-aastase enesekindlusel. Aga ilmselt poleks ma jätkanud isegi juhul, kui ei oleks järgmisel aastal lavakooli sisse saanud. Hiljem läksin juba teatritöö ja laste kõrvalt avatud ülikooli uuesti psühholoogiat õppima. Neli aastat järjest käisin kord kuus Tartus ja lõpetasin eelmisel kevadel. Nüüd tundus mulle kõik, mida õppisime, oluline. Oleksin tahtnud kohe magistriõppesse edasi minna, aga bakalaureusetööd kirjutades ja lõpueksamiks õppides sain aru, et praegu ei jaksa.

Mis su bakalaureusetöö teema oli?

Ühe suure uurimisprojekti raames välja töötatud sotsiaalse pädevuse mõõdikud, mis aitavad koolidel õpilaste kohta rohkem teada saada ja mida oli vaja pisut modifitseerida. Mina tegelesingi selle modifitseerimisega, piloteerisin neid. See oli hästi huvitav. Ma ei oleks uskunud, et mind võib vaimustada selline teadlasetöö, et istudki päev otsa raamatukogus ja töötled andmetöötlusprogrammis andmeid. Aga hakkama sain!

Nii et oled ka matemaatikas tugev?

Vastupidi, väga nõrk. Aga minu isa oli matemaatika- ja arvutiõpetaja, tema õpetas ja aitas mu kõrgema matemaatika kursusest läbi – võtsime vanad õpikud välja ja hakkasime kõike otsast meelde tuletama.

Kust on tulnud teatrihuvi? Ka su õde Katariina Ratasepp on õppinud näitlejaks.

Üks põhjus on kindlasti see, et ema viis meid väiksest peale väga palju teatrisse, teater on olnud meie peres alati tähtis.

Oled lõpetanud 22. lennu?

Jah, meie kursuse juhendaja oli Priit Pedajas. Meil oli nii kokkuhoidev kursus, et teised tegid selle üle juba nalja.

Nimeta mõni diplomilavastus.

„Kirsiaed”, „Loomade farm”, „Lem­min­käinen”, „Rehepapp” … Ja muidugi „Keeleuuenduse lõpmatu kurv”, mille lavastas meiega Anu Lamp. See oli tema esimene lavastus, ta tegi seda talle omase põhjalikkuse ja pühendumisega ja sundis ka meid palju eeltööd tegema. Avastasin juba siis raamatukogus istumise võlu.

Pärast lõpetamist kutsuti sind tööle Tallinna Linnateatrisse, kus sul on olnud terve hulk huvitavaid rolle. Millistes lavastustes sa praegu mängid?

Repertuaaris on „Kassirabal”, „Utoopia rannik. I osa. Teekond”, „Varesele valu …” ja „Harakale haigus …”. Vii­ma­sed kaks on tehtud koostöös draamateatriga.

Millised rollid on olnud sulle kõige südamelähedasemad?

Kristi roll lavastuses „Wargamäe Waba­riik”, mida pole enam mängukavas, ja Carol lavastuses „Aeg ja perekond Conway”, mis läheb nüüd mõneks ajaks riiulile. Neid tehes õppisin endast ja enda jaoks väga palju. Ja loomulikult Kertu. Minu jaoks on olulised ka märtsis esietendunud „Varesele valu …” ja „Harakale haigus …”, mis on ehitatud üles monoloogidele ja kus mul on kolm eri rolli. Mängime seda nii, et ühel ja samal õhtul on etendus nii draamateatris kui ka linnateatris. Etenduse ajal käivad näitlejad ühest teatrist teise, mina ja Henrik Kalmet lausa kaks korda. Kõigepealt teen ühe osa draamateatris, siis tulen läbi linna linnateatrisse, mängin järgmise rolli, ja uuesti tagasi draamateatrisse.

Kui palju oled vaatajatelt tagasi­sidet saanud?

Pärast „Kertu” ekraanile jõudmist hakkasin saama palju kirju, teatripublik niiviisi reageerinud pole. „Varesele valu …” ja „Harakale haigus …”, mis kõnelevad depressioonist, on selles suhtes erand – inimesed, kelle jaoks see teema on oluline, on mulle kirjutanud. Need on olnud siirad kirjad ja ma olen neile ka vastanud.

Mitu aastat oled juba teatris olnud?

Kaheksa. Aga sinna sisse jääb ka laste sünd, nii et enam-vähem neli aastat sellest olen olnud pigem koduperenaine, kes aeg-ajalt mängib.

Teatritöös nii pikk vahe sisse teha on ilmselt üsna julge otsus.

Omamoodi on see julgus, teistpidi on ju kodus turvalisem ja lihtsam. Oma laste jaoks oled sa igal juhul kõige parem ja tähtsam, kriitikat saad ainult siis, kui kook ei tulnud välja või mõni oluline mänguasi on kadunud. Lapsed otsustasid ise, millal neil on aeg tulla, ja mul on nende üle väga hea meel. Praegu on tütar viiene ja poeg kolmene. Hakkasin suhteliselt vara mõlema lapse kõrvalt etendustes kaasa mängima ja olen oma aega jaganud põhimõttel, et saaksin teha oma tööd ja võiksin olla ka ainult nende päralt. Minu arvates on see kõige võrratum viis tööd teha.

Kes sind aitab?

Neid on palju, ja ma olen neile väga tänulik. Mees, ema, mehe ema, mehe tädi. Aeg-ajalt jagame vastutust ka õega.

Milline lavastus sul praegu käsil on?

Praegu teeme proove draamateatri uue lastetükiga „Kuldne Lurich”, mis on Mika Keräneni detektiivlugude sarjas juba kolmas ja mille lavastab Ingomar Vihmar. Esietendus on 2. novembril. Ma ei ole varem üheski lastelavastuses mänginud, aga olen alati tahtnud teada, kui erinev on mängida lastele ja täiskasvanutele ja mis on see, mis laste tähelepanu köidab. Lisaks teeb tükis kaasa palju mu sõpru, kellega on tore koos olla.

Kumba sa eelistad: kas et oleks rohkem tööd või et jääks rohkem vaba aega?

Sellega on nii, et kui on kiire periood, unistad sellest, et oleks rohkem aega, ja kui on aega, siis sellest, et oleks rohkem tööd. Mulle meeldis, et mul oli terve suvi vaba ja sain koos lastega maal olla. Nüüd tundub, et võiks jälle rohkem tööd teha.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!