Väike maakool otsimas tänapäevast õpikäsitlust

24. okt. 2014 Eli Laaser Varbola lasteaed-algkooli õpetaja, TLÜ pedagoogilise seminari õppejõud - Kommenteeri artiklit

Nüüdisaegne nägemus õppimisest ja õpetamisest rõhutab, et õppimine on protsess ja õppimise juhtimine keskne strateegia. Kuidas tänapäeva koolis õpilasi tunni tegevustesse rohkem kaasata on üsna paljude õpetajate peamurdmise koht.

TLÜ kasvatusteaduste instituudi direktor Kristi Vinter viitab Eesti kultuurilehes Sirp (18.09.2014) sellele, et muutunud õpikäsitluses on õpilane ise aktiivne – teeb, uurib, katsetab, eksib ja alustab uuesti, tema õpikogemus ei piirdu vaid tuima kuulamise ja äraõppimisega, vaid on vaheldusrikas ja mitmekesine.

Üheks selliseks muutuva õpikäsitluse võimaluseks on animatsiooni loomine, kus autori eneseväljendus praktilist kasutust leiab. Animatsioon õppeprotsessis ei ole tänasel haridusmaastikul ehk mingi suur uudis ja eriline ettevõtmine. Internetist võib leida palju laste endi tehtud multifilme, küll lame- ja ümarnukkudena või hoopis muus vormis ja liigis. Animatsioon on kohati üsna keeruline filmiliik, sest see, kuidas ühest ideest saab värvikate tegelastega liikuv pilt, mis jutustab autorite lugu, näib olevat üsnagi aega ja planeerimist nõudev protsess. Siiski on Eesti haridusmaastikul õpilasi ja õpetajaid, kes ei ole mitte kunagi animatsioone teinud ning neile on see väga suur uudis, elamus ja kogemus, millest õppida.

Just selline koolipäev, mis kandis nime ANIMATSIOONIPÄEV, leidis aset väikeses külakoolis Märjamaa vallas Varbolas. Animatsioonide tegemine võimaldas väikese kooli koos õpilaste ja õpetajatega kaasata nii, et õpilased õppisid ise ja õpetasid õpetajaidki. Siinkohal julgeksin soovitada igal koolil leida üles oma majas muutunud õpikäsitluse elemendid ja neid võimendada, sest nii on võimalik suunata õpilasi iseseisvalt mõtlema ning seeläbi mõistma ja omaks võtma õpetatava sisu, samuti muuta tunde õpilastele põnevamaks.

Varbola koolis on sellega algus tehtud. Püüame rohkem vaadata oma tegevusi just muutunud õpikäsitluse kontekstis. Näiteks on liitklasside abiga loobutud ühevanuseliste laste klassidest, selleks et õpilased saaksid õppida individuaalses tempos, üksteist toetades ja õpetades, saades seejuures elus vajalikke koostöökogemusi. Animatsioonipäev võimaldas kujundada koolipäeva ümber. Loobusime 45-minutilistest ainetundidest ning rakendasime pikemat, süvenemist võimaldavat ja probleemide olemusest tervikpilti loovaid õppesessioone ega hakkinud õppeprotsessi seosteta ainespetsiifilisteks tükkideks (viidates Vinterile, 2014). Muutuva õpikäsitlusena näeme kindlasti õuesõpet, mis meie paikkonnale iseloomulik ja üks paljudest võimalustest õpetamismeetodite mitmekesistamiseks ning õpilase loomulikule õpikeskkonnale ja igapäevasele reaalsele elule lähemale viimiseks.

Idee seostada igapäevaselt õpitav animatsiooniga, tekkis õpetajate initsiatiivil. Eesmärgiga läheneda õppekavale tänapäevaste õppemeetoditega, järgides sealjuures õppeprogrammi (eesti keel, matemaatika, loodusõpetus, kunst). Samas pakkuda õpilastele võimalust uurida ja tutvuda animatsiooni tehnoloogilise poolega ning kasutada klassiruumis tehnoloogiat.

Animatsioonipäeval said õpilased selgeks, et multifilmi tegemiseks läheb esmalt vaja lugu (ideed, mida animatsiooniga öelda tahetakse), selgeks said ka olulisemad filmi- ja fotograafiamõisted: piltstsenaarium, suurplaan, üldplaan, zoom, fookus, teravikustamine, kaamera, statiiv (kolmjalg), montaaž. Samuti õppisid lapsed, et animatsioonis saab teha neid asju, mida päris elus teha ei saa ning kõike, mis animatsiooni sisse pandud, ei ole päris ja seda ei maksa uskuda.

Kõige rohkem omandati sel päeval riiklikus õppekavas olevaid pädevusi – sotsiaalseid oskusi igapäevaeluks: koos tegutsedes heade käitumistavade järgimist; püsivuse, iseseisvuse ja eesmärgistatud töö oskuste ning valikute tegemise oskust, sealjuures üksteist toetavate ja väärtustavate suhete kujunemist, oskust hinnata inimsuhteid ja pidada kinni kokkulepetest. Kasutada eakohaseid rühmatöövõtteid ja väärtustada kunstiloomingut ning suuta end kunstivahendite abil väljendada.

Eraldi tooksin aga välja oskused õppeainete kontekstis, mis olid õpilasteni viidud animatsiooni vormis. Matemaatika – valmisolek mõista ning kirjeldada valitsevaid loogilisi ja ruumilisi seoseid, samuti aja planeerimist, kuna tegelaste valmistamiseks ja üles pildistamiseks olid seatud tähtajad, rõhutades täpsuse, järjepidevuse ja aktiivse mõttetöö olulisust kogu protsessi vältel. Eesti keel ja kirjandus – arendada õpilaste keeleoskust, mõeldes välja oma lugu, leida enda jaoks tegelane ning idee n-ö teistele maha müüa, mis hõlmab eesti keele ainevaldkonnas eneseväljendust argiolukorras ning eakohase suulise teksti mõistmist ja edasiandmist, õppides kriitiliselt hindama ja mõtlema ning analüüsima, tegema järeldusi ja neid põhjendama. Kunstis said õpilased väljendada oma loovust, millega nii mõnigi õpilane ennast ja kaaslasi positiivselt üllatas. Loodusainete puhul selgus, et õpilaste plaanid kaldusid animatsiooni teostamisel loodusõpetusest juba loodusteaduste valdkonda, kus tulid teemadena sisse ka füüsika, keemia ja bioloogia seaduspärasused.

Oma abistava käe ulatas meile Varbola kooli vilistlane Elyna Nevski, Tallinna ülikooli meediakasvatuse ja haridustehnoloogia lektor. Kunagine õpilane tuli tagasi kooli, et jagada kogemusi praegustele õpilastele ning luues seega tihedama sideme kooli, kasvava põlvkonna ja ühiskonna vahel. Varasemad kogemused on näidanud, et juba ühest seesugusest koolipäevast võivad saada alguse väga põnevad ideed nii õpilaste, kooli kui õpetajate endi jaoks. Päeva lõpus avaldas mõnigi õpilane vaikselt soovi saada kas operaatoriks või filmitegijaks.

Mis oli sel päeval õpetajate jaoks tähtsaim? Esile tulid lapsed, kes suures koolis enda ujeduse tõttu või muul põhjusel tahaplaanile seavad. Ja see üksmeel, mis sel päeval õpilaste silmist ja südameist kiirgas, teeb igale õpetajale vaid head meelt.

Varbola kool liigub samm-sammult muutuva õpikäsitluse poole. Animatsiooni loomine on näide sellest, kuidas väikeses koolis tuleb õpilase individuaalne eripära esile ja unikaalsus on rohkem väärtustatud. Kõiki ei püütagi vormida ühesuguseks, keskmiseks inimeseks. Väärtustades asjaolu, et tööeluks vajalikud oskused on ainealastest pähe õpitud teadmistest olulisemad ning kindlustavad parema toimetuleku igapäevaelus ja tööl. Seetõttu näen muutunud õpikäsitluse kontekstis rõhku sellel, et teeme ise, mitte ärme oota, et keegi tuleb ja teeb meie eest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!