Vanemahüvitist vanuse järgi?

10. okt. 2014 Liili Abuladze ja Leen Rahnu Tallinna ülikooli Eesti demograafia instituudi nooremteadurid - Vanemahüvitist vanuse järgi? kommenteerimine on välja lülitatud
Leen Rahnu

Leen Rahnu

Tänuväärne on näha avalikus kirjasõnas tavapärasest avaramat arutlust sündimuse teemal, mis on liikunud iga-aastase sündide arvu juurest edasi sünniajastuse ja sobivate poliitikainstrumentide valiku juurde.

26. septembri Õpetajate Lehes käsitles Kaarel Tarand Eesti rahvastikupoliitika vahendit ja eesmärki järgmiselt: sünnitusiga tuleb radikaalselt noorendada, sest see aitab tõsta (säilitada) rahvaarvu ja järelikult teenida Eesti kestlikkuse eesmärki. Oma seisukohavõtus viitab ta ka Ene-Margit Tiidu ja Mihkel Servinski hiljutisele sünniajastust puudutavale kirjutisele (18.09 statistikablogis). Püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiva meetmena pakkus Tarand välja vanemahüvitise senise skeemi muutmist moel, mis toetaks eelkõige nooremaid sünnitajaid.

Kuna eelnevad kirjutajad on laste sünni ajastust puudutava arutelu viinud rahvastiku tasandile, alustame meiegi siit. Et eristada rahvastikus toimuvaid pikaajalisi muutusi lühemaajalistest, vaatamegi esmalt seda, kuidas sünniajastus on muutunud. Suuremas osas Euroopast on sünniajastuses alates Teisest maailmasõjast toimunud kaks suurt pööret. Esiteks leidis 1940-ndatest kuni 1960-ndate keskpaigani aset sünnitusea noorenemine. See puudutas rahvastikuloos tuntud Hajnali piirist (Venemaa läänepiirist põhjas kuni Sloveeniani lõunas kulgev mõtteline joon) läänes asuvaid maid, sealhulgas Eestit. Ema vanus esimese lapse sünnil vähenes neis maades sõjajärgsetel kümnenditel 27–28 aastalt keskmiselt 24 eluaastani 1970. aastate algul. Noorenemise põhjuseks peetakse neil aladel kuni Teise maailmasõjani domineerinud malthusliku abiellumismudeli kadumist, mida iseloomustas ühelt poolt hiline abiellumine ja teisalt abielusuhetest kõrvale jääva rahvastikuosa suur osakaal. Rahvastikuteadlased seostavad malthusliku abiellumismudeli kadumist ning sellest tingitud sündimuse noorenemist esmajoones pereplaanimise levikuga kõige laiematesse rahvakihtidesse.

Teine sünniajastusega seotud oluline pööre 20. sajandil on Euroopas kuju võtnud alates 1960. aastatest. Tegu on eelnevaga võrreldes vastupidise, kuid samuti universaalse muutusega, kus sünnitusiga hakkas tõusma igal pool, ehkki eri regioonides veidi erineval ajal (Põhja- ja Lääne-Euroopas 1970. aastate algusest, Lõuna-Euroopas alates sama kümnendi lõpust). Eestis ja Ida-Euroopa maades laiemalt oli sünnitusea tõus Nõukogude perioodil vähe märgatav, kuid ilmnes seda jõulisemalt 20. sajandi lõpu ühiskondlike muutuste käivitudes. Senini ei ole ühelgi maal märgata tagasipöördumist Euroopa lähiajaloos vaid lühiajaliselt valitsenud noorema sünniajastuse juurde. Suure homogeensuse ja reeglipärasuse tõttu on demograafid hakanud seda nähtust nimetama ajastusüleminekuks (postponement transition). Seda ei käivita üks konkreetne tegur, pigem on tegu ühiskonna põhimõttelise ümberkujunemisega ja mitme teguri koosmõjuga. Kuna ülemineku mõiste viitab protsessile, millel on nii algus kui ka lõpp, võibki küsida, kuhu see muutus meid välja viib. Vastust võib otsida varem sünniajastuse pööret alustanud Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidest, kus viimastel aastatel on näha sünnitusea stabiliseerumise märke – ema keskmine vanus esimese lapse sünnil stabiliseerub sõltuvalt riigist 29−31 eluaasta tasemel. Ajastusülemineku hilisema alguse tõttu on Eestil samade numbriteni veel 10–15 aastat minna — 2013. a seisuga oli Eestis vastav näitaja veel 26,5 (statistikaamet 2014).

Edasi vaatame mõningaid põhimõtteid, millega rahvastikumuutuste käsitlemisel ja eriti rahvastikule suunatud poliitika kujundamisel tuleb arvestada. Esimene oluline põhimõte, mille suhtes tasub olla tähelepanelik nii poliitika kujundajal kui ka valijal, on üksiknäitajate või omaenda argikogemuse põhjal kaugeleulatuvate üldistuste tegemisest hoidumine. Kui tugevalt ikkagi on seotud esmassünni vanus, keskmine sünnitusiga ja sündimustase nüüdisaegses ühiskonnas? Põhja- ja Lõuna-Euroopa on küll suhteliselt sarnase keskmise sünnituseaga, kuid sündimustase on Põhjas taastetasemele suhteliselt lähedane (nt Rootsis 1,91 2012. a), aga Lõunas sellest tükk maad madalam (nt Hispaanias 1,32 2012. a). Ida-Euroopas on sünnitusiga küll (veel) suhteliselt madal, kuid sündimustase piirkonna keskmisena sarnaneb Lõuna-Euroopa, mitte Põhja-Euroopaga. Nimetatud järeldused piirkondade sündimuse kohta kehtivad ka siis, kui võtta aluseks sünniajastuse tõusust mõjutamata kohortsündimusnäitajad ehk rahvastikupõlvkondades lõplikult sündivate laste arv. Sünniajastuse ja sündimustaseme nõrk seos juhib tähelepanu sellele, et ühiskonna tasemel ei kuulu sünniajastus tänapäeval ilmselt sündimustaseme otsustavate mõjurite hulka. Esmassünni ajastusest olulisem on, kui suur osa esimese lapse vanematest otsustab muretseda ka teise (ja kolmanda) lapse.

Teiseks on rahvastikuprotsessid omavahel seotud ja kulgevad inimese elukaare kontekstis. Lisaks ajale, mis pühendatakse laste saamisele ja kasvatamisele, peab sellesse ära mahtuma ka varasemast oluliselt pikem haridustee, keerukam töökarjäär, täiendus- ja vajadusel ümberõpe ning valmisolek veel hilises easki ühiskonna muutustega kohaneda ja enesega toime tulla. Kõik need funktsioonid on ühiskonna kestlikkuse seisukohast ühtmoodi olulised, ühtki ei saa ära võtta ega teisega asendada. Bioloogilisest seisukohast laste saamiseks sobilik ajavahemik on inimese elukaares ligikaudu 20 aasta pikkune. Kuna perekonnad on nüüdisaegses ühiskonnas üldjuhul väikesed, siis jäävad peredele küllalt avarad võimalused otsustamaks, millal on sobilik aeg lapsi saada – kas 20-ndates või 30-ndates eluaastates. Sellist paindlikkust ei tohiks poliitikameetmega piirata ega peresid teatud valikute eest karistada. Vanusest sõltuvusse seatud vanemahüvitis Kaarel Tarandi pakutud kujul seda paraku tähendaks.

 

Sissetulekust sõltuva vanemahüvitise skeem põhineb mikromajanduslikul sündimusteoorial. Selline skeem vähendab vanemaks saamisega ja ajutise töölt loobumisega seotud lühiajalist, aga suurt kaudset kulu. Selle kaudse kulu suurus sõltub tööst loobuva lapsevanema konkreetsest sissetulekust. Ühesuuruse hüvitismääraga skeemina on see süsteem mõeldud motiveerima eelkõige kõrgema hariduse ja sissetulekuga naisi sündimust mitte liiga kaugele lükkama, kahjustamata seejuures teisi sotsiaalseid rühmasid. Arutledes praeguse vanemahüvitise skeemi otstarbekuse ja õigluse üle, tasub meenutada, et ehkki Eestis on selle meetme eestkõnelejaks sattunud parempoolse kallakuga Reformierakond, olid taolise süsteemi esmaseks rakendajaks sotsiaaldemokraatlikud Põhjamaad. Olgu autorlusega kuidas on, igal juhul väärib teadvustamist, et tegu on üksikmeetmega, mis täidab spetsiifilist ülesannet. Üksikmeetmena pole põhjust vanemahüvitisele külge kleepida „kõik ühes” poliitikameetme tähendust, mis peaks lahendama kõik sündimustasemega seotud probleemid. Selles mõttes on Tarandil õigus – vajame kindlasti ka teisi meetmeid. Mõned neist on ka olemas ja toimivad suhteliselt hästi. Näiteks võiks tuua lastehoiuteenuse küllalt hea kättesaadavuse. Seda kasutavate kaheaastaste laste suhtarv ulatub Eestis 70%-ni, 3−5-aastaste suhtarv aga 89–93%-ni. Need suhtarvud on kõrgemad kui 1980. aastatel ning üsna lähedased Põhjamaadega. Samas teiste meetmete rakendamisel, näiteks lastetoetused, võib täheldada suurt ebajärjekindlust.

Kokkuvõtteks. Ühiskond liigub komplekssuse suunas ja seetõttu ongi seoste märkamine, mõtestamine ja neile poliitikameetmetega reageerimine keeruline. Poliitika kujundajatel ei tasu siinkohal teha endale allahindlust ega alahinnata ka valijat.