Vanemõega sõltuvushäirest ja elust lastehaigla psühhiaatriakliinikus

31. okt. 2014 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - 3 Kommentaari

Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku vanemõde Inge Presmann otsustas keskkoolitüdrukuna õeks õppida, sest talle tundus, et patsiendi ja meediku kontakt võiks olla parem. „Kuna mul endal oli selleks ajaks kogemusi haiglaga, tahtsin ise midagi paremini teha. Mulle tundus, et patsiendiga peaks rohkem suhtlema. Töötasin kaua lastehaigla intensiivravi osakonnas, kus juba meditsiiniõpingute ajal öövalveid tegin. Kui 2001. aastal loodi lastehaigla psühhiaatriaosakond, tekkis võimalus selle meeskonnaga liituda,” meenutab Presmann. Nüüd koosneb tema töö suuresti suhtlemisest noorte patsientidega, kes vajavad üle kõige täiskasvanu tähelepanu, toetust ja mõistmist.

Kui tõepärane on nukuteatri sõltuvushäireteemaline „Ajuloputus” spetsialisti pilguga vaadates?

Ses mõttes küll, et üks asi on meie tahe abistada, teine aga, kas inimene on nõus seda vastu võtma. Kui alustasime, olid mul patsientide lood kogu aeg endaga kaasas, aga ühel hetkel mõtled: olen seda juba kogenud. Muster kordub. Tean, et ei saa kõiki lugusid endasse võtta, siis ma ei jääks ise ellu.

Kas peategelase peas elav ahv tuli teile tuttav ette?

Kõrvalseisja võib imestada, kuidas inimene ei mõista, et sõltuvusainete tarvitamine tuleb lõpetada. Ta elab ju ühiskonnas, kus on reeglid, kohustused … Aga tema jaoks on kõige tähtsam tema „sõltuvusahv”, kes kordab: „Tahan-tahan-tahan!” Inimest ei saa aidata, kui ta seda ei lase. Ahv tema peas on võimas, klammerdub tema külge täpselt nagu etenduses, nii et inimesel on hirmus raske temaga võidelda.

Rohkem räägitakse narkosõltuvusest, aga ärme unusta alkoholi ja suitsu. Sõltlasel on mall sama mis lavastuses. Oleme 13 aasta jooksul näinud, kuidas patsient räägib mesimagusat juttu, et saab hakkama, aga tegelikult on selle taga soov minema saada, et keegi teda ei kontrolliks.

Millest noore inimese ainete kuritarvitamine alguse saab?

Põhjuseid on palju. Noor ei tõuse ühel hommikul üles mõttega, et nüüd olen narkomaan, lähen süstima või nuusutama. See ei käi nii kiiresti. Kui kodus on ebakõlad, kui ema ja isa ei hooli ega toeta, saabki kõik alguse. Kõigepealt – kas vanem, kool või lasteaed märkab lapse probleemi? Kas nad otsustavad last aidata?

Hoolimine ei tähenda, et lapsele tuuakse kõik kätte, vaid kasvatamist ja reegleid. Tihti on näha, et tegu on ainsa lapsega või on laste vanusevahe väga suur. Kärgperede puhul on leitud uus armastus ja esimene laps võib jääda unarusse. Ta tunneb kõrvalejäetust ning hakkab otsima lähedust mujalt. Uute sõprade seltskond võib olla hea, aga ei pruugi. Võib-olla proovitakse koos algul ühte ja siis teist ainet. Ma arvan, et enamik on noorelt proovinud suitsu, aga kõik ei hakka suitsetama. Ained mõjuvad inimestele erinevalt. Räägime noortele, et ärgu proovigu, sest ei tea, kuidas see neile mõjub. Mõnel läheb süda pahaks, teisel tulevad nägemused.

Kõige tähtsam on ka siis kodu toetus – vanemad teavad, et ma seda tegin, aga armastavad endiselt. Hirmus tänitamine tekitab vastureaktsiooni. Kool võib küll mõistev olla, aga kui lapsel pole kodus turvalist keskkonda, on asi ikkagi halb.

Kodu ei saa näidata näpuga süüdistavalt kooli suunas.

Ma ei saa lapsevanemana panna vastustust kellelegi teisele – et las kool kasvatab. Muidugi on vaja, et koolis ja lasteaias oleksid mõistvad töötajad. Seal on palju erinevaid lapsi koos, sellestki võivad probleemid alata. Kui keegi jääb peksupoisiks, tekivad tal loomulikult negatiivsed emotsioonid. Ta ei taha kooli minna, alguses jääb koju magama, siis tänavale hulkuma. Otsid ikka seda, keda parajasti tahad leida ehk kes sind toetaks. Võid leida tänavalt inimese, kes sinust hoolib, teadmata, et ta teeb halbu asju. Ma ei usu, et keegi mõtleks, et tema elu mõte on saada narkomaaniks. Asjad kujunevad nii.

Nii-öelda korralikest peredest lapsed võivad samuti aineid kuritarvitama hakata, ka õpetajate ja meedikute lapsed.

Meil on erineva taustaga lapsi. Peamiselt on tegemist käitumishäiretega. Probleem võib olla näiteks selles, et meditsiinitöötaja on üksikvanem, teeb 24-tunniseid valveid ning laps on omapead. Tugivõrgustik puudub. Kui tore vanaema aitab last kasvatada ja vanem on ülejäänud päevadel lapse jaoks olemas, kui lapsega sellest olukorrast räägitakse, siis saab hakkama. Õpetajal on sama lugu – tuleb töökoormaga koju, aga laps tahab ju temaga suhelda.

Meie majas on ka väikelaste osakond, kus käivad uuringutel peamiselt lasteaialapsed. Palju tuleb ette autismispektri häirete uuringuid. Õde, kes vastab telefonile, saab vestluses sageli aru, et lapsel ei ole autismispektri häiret, vaid probleem on milleski muus – lapsega ei tegeleta, on vaid arvutimängud ja multikad. Vanem peaks kõigepealt püüdma ise lapsega kontakti saada. Süvene oma lapsesse ja hoia teda. Lapse igal reaktsioonil on põhjus.

Laps polegi haige, vaid tavaline laps tavaliste vajadustega, mida ei panda tähele?

Just. Ja muidugi praegune aeg, kus varateismeliste vanemad lähevad välismaale tööle. Arvatakse, et 12-aastane on piisavalt suur üksi hakkama saama, tegelikult on see iga, kus ta hakkab tahtma iseseisvuda, rohkem sõpradega olla. Sisemuses tahab laps piire, ootab, et ema ütleks, mis kell peab kodus olema. Hea, kui laps teab, et teda usaldatakse, ja ema teab, et saab last usaldada. Usalda, armasta, kaitse ja hooli. See on pagas, mille saad lapsele hällist kaasa anda.

Milliseid aineid tavaliselt esimesena proovitakse?

Tavaliselt kõigepealt sigaretti. Meil on ka kuueaastaseid alustajaid. Neil on väga viletsad pered, vanemad on alkohoolikud ja lapsed omapead kasvanud. Keskmine suitsu proovimise vanus on 12. Edasi tuleb juba alkohol. Alkoholiga on see kuri asi, et proovitakse siidreid, mis kihisevad toredasti ja on magusad. Tuju läheb heaks ja kui kohe paha ei ole, siis katsetatakse järgmine kord jälle. Alkohol on hästi salakaval. Ühel hetkel ei saa arugi, kui on vaja aina sagedamini, rohkem ja kangemat. Võetakse seisukoht, et ainult heroiin või amfetamiin on kurja juur. Tegelikult tarbivad noored väga palju alkoholi, peod käivad ikka vägijoogiga. Arvan, et keskkoolis on enamik seda proovinud.

Millised on levinumad narkootikumid?

Kanep ja siis riburada ülejäänud. Extasy, amfetamiin, heroiin ja sünteetiline heroiin. See levib peamiselt vene noorte seas, eesti noored tarvitavad rohkem kanepit.

Alles oli ajakirjanduses juttu kanepi tarbimisest ja müümisest koolides. Õpilased ise müüvad ja ostavad, ei ole onu õues puu taga ootamas.

Kas psühhiaatriaosakonnas on voodikohti piisavalt?

Ei ole. Meil on ka ruumikitsikus, aga kui 2015. aasta sügisel valmib laste vaimse tervise keskus, siis saame sinna kolida. 30. oktoobril oli sarikapidu.

Praegu on kuus voodikohta. Alus­ta­sime neljaga. Vahel on seitse patsienti lisavoodiga, kui keegi erakorralisena tuleb. Peamiselt on see alkoholiga seotud. Mõned viimased juhtumid on sünteetilise kanepi ehk space’iga, mille toime on kiirem ja tugevam. Sellega vastuvõtuosakonda toodud lapsed on ostukeskustest teadvusetult leitud, pärast kirjeldavad, et suitsetasid seda ja rohkem ei mäleta midagi.

Kui sageli erakorralisi juhtumeid ette tuleb?

Kord kuus või paari kuu tagant. Alles oli üks noormees oma sugulasega. Ühe saime sisse võtta, teine jäi ambulatoorsele ravile. Erakorralised saavad vastuvõtuosakonnas kõigepealt tilguti alla ja kontaktseks. Raskes seisus lapsed lähevad edasi intensiivravisse. Meile sattuvad ka lapsed, kes suitsiidi eesmärgil on näiteks tablette võtnud või veene lõiganud.

Kuidas laps siia jõuab?

Suunajad on peamiselt lastekaitsetöötajad, sotsiaaltöötajad, kooli sotsiaalpedagoog või psühholoog. Lapse ambulatoorsel vastuvõtul on psühhiaater leidnud, et vaja on pikemaid uuringuid.

Viimastel aastatel on aastas umbes 130 patsienti. Palju on käitumishäiretega: tundides segab, vahetunnis kiusab teisi. Siis uurime, kas ta vajab ravi, on hüperaktiivne, on tal autismi­spektri või muud käitumishäired. Meie põhiline töö ongi kuulata ja vaadata. Psühholoog teeb uuringuid ka vaimse võimekuse kohta. Tavaliselt tekivad 5.–6. klassis suuremad õpiraskused.

Kui kerge on lastega kontakti saada?

Suhteliselt kerge. Pean ise olema avatud ja tunnetama piiri, kas võin püüda kontakti saada kohe, poole tunni pärast või järgmisel päeval.

Kas nad võtavad vastu hea, mida neile püütakse pakkuda?

Jaa. Proovin tegelda lapse probleemidega mitte nii, nagu neid tema kodus on lahendatud, vaid mõista. Isegi kui tema on kuri, siis mina ei karju tema peale ega löö vastu pead, nagu koduvägivalla puhul. On lapsi, kes saavad karistada iga väiksemagi asja eest. Probleeme lahendatakse peksuga. Püüame näidata, et normaalne on lahendada probleeme rääkides, üksteist kuulates ja mõistes. Ja et on normaalne, et sööd korralikult, lähed õigel ajal magama ja pesed ennast. Mõned on sellest võõrdunud. Siin on kindel päevarežiim. Alguses ei pruugi see olla neile vastuvõetav, aga üldiselt kohanetakse üsna ruttu.

Kuidas tullakse toime võõrutus­perioodiga? Kas vahel muututakse ka aitaja vastu vägivaldseks?

Sõltlastel pole seda eriti juhtunud. Pigem on vägivaldsed hüperaktiivsed lapsed, kes ei oska oma tundeid valitseda. Mingit imerohtu võõrutuse ajal ei ole. Ta peab selle valu läbi elama, koomasse ei panda nagu etenduses. Ta saab valuvaigistit ja tuleb toime. Mõni tahab, et temaga siis räägitaks, teine soovib omaette olla.

Mis saab lapsest pärast haiglast lahkumist?

Meie juures on lapsed väga lühikest aega. Haigekassa rahastuse järgi saab olla 21 päeva, keskmiselt ollakse vähem. Edasi suunamiseks väga palju võimalusi pole. Põhikoolis õppiva lapse saab suunata Tallinna laste turvakeskusse aastasele programmile, kui kohti jagub. Komisjoni otsusega võib sinna jääda ka teiseks aastaks. Kui ta on põhikooli lõpetanud, aga alaealine, ongi probleem, mis saab edasi. Jõhvi rehabilitatsioonikeskuses on samuti põhikoolis õppivad lapsed. Narkotalud pole nii noortele mõeldud. Kui suur on lapse enda motivatsioon hakkama saada? Kas kodu tuleb tema aitamisega toime? Kui palju kohalik omavalitsus, lastekaitse ja sotsiaaltöötaja saavad aidata? Sõltub omavalitsuse võimalustest, kas ta saab pakkuda laagreid, suunata perekeskustesse, eri instantsidesse, kus käia korrapäraselt ennast näitamas ja vestlemas. Et laps tunneks, et ta pole üksi, vaid teda toetatakse.

Meie patsiendid jäävad edasi ambulatoorsele ravile. Käiakse psühholoogi juures, teraapias, ja seda pikka aega. See ravi pole nagu pimesoole operatsioon, et lõikame välja ja valmis.

Kuidas lapse elu siin osakonnas välja näeb?

Alguses on suhtumist, et kui mind siia toodi, istun selle aja ära. See ei ole vangla, kus istutakse. Siin ollakse, toimetatakse ja õpitakse nagu kodus. Sellest sügisest käib meil kaks õpetajat Konstantin Pätsi vabaõhukoolist. Seni tegelesime õppetööga päevaplaani järgi kaks tundi päevas, niipalju kui meie oskused võimaldasid. Õpetajad käivad eri päevadel ja tegelevad lastega peamiselt individuaalselt – õpitakse, mida vaja: eesti keelt, matemaatikat, ajalugu … Paljudel lastel on kool jäänud nii kõrvale, et ta käib küll 8. klassis, aga teadmised vastavad 6. klassile. Sealt alates on teda lihtsalt üle viidud. Kas see on mõistlik?

Peale koolitarkuse tuleb õppida ka oma eluga edasi minema. Ka seda püüame lastele tegevuse ja vestlustega õpetada. Kaks korda nädalas käib loovterapeut lastega maalimas, voolimas … Ta annab haiguslukku tagasisidet loovtööde kohta, et psühholoog ja psühhiaater saaksid ülevaatliku pildi laste probleemidest ja koostöövalmidusest. Meie abijõud on hästi olulised. Algusaastatel neid ei olnud, paar korda käisid vabatahtlikud.

Lapsed on siin peamiselt uuringuteks, et selgitada välja probleem ja ravi. Võib-olla vajab kogu pere teraapiat. Meie teeme küll lapsega tööd, aga kui pere oma käitumismustrit ei muuda, on tal keeruline terveneda.

Kui sageli lapsi siia tagasi sattub?

Aeg-ajalt. Üks noormees on neljandat korda. Ta on olnud korduvalt ka Nõmme tee turvakeskuses. Temal on juba varasest lapsepõlvest probleeme. Vaimse võimekusega mitte, aga sotsiaalne taust on väga halb. Hea, et ta on veel olemas, kuidagi hakkama saanud, nagu meie ütleme – vaateväljas. Kui laps tuleb meile, siis on ta kaitsvas keskkonnas, temast hoolitakse, muidu ta siia ei jõuakski.

Millised on teie töö rõõmsamad hetked?

Lapsed koputavad mõnikord aknale: „Tere, mul läheb hästi.” Seda juhtub küll harva, aga kas või üks tervenemine sajast, nagu täiskasvanute statistikas, on positiivne. Kui lastekaitsjalt ega koolilt ei tule lapse kohta tagasisidet, siis on järelikult hästi.

Peamine, et inimesed, kes proovisid neid aidata, ei löönud käega. Mina annan igale lapsele, mis mul anda on, ja saadan ta teele heade sõnadega. Edasine on juba tema enda ja tugivõrgustiku teha.

Kommentaar

Taavi Tõnisson sõltlasena „Ajuloputuse“ lavastuses. „Mida päriselus tähendab hetk, kus sa julged endale oma probleemi tunnistada? See on juba väga kriitiline piir,“ mõtiskleb näitleja. Foto: Jaana Süld

Taavi Tõnisson sõltlasena „Ajuloputuse“ lavastuses. „Mida päriselus tähendab hetk, kus sa julged endale oma probleemi tunnistada? See on juba väga kriitiline piir,“ mõtiskleb näitleja. Foto: Jaana Süld

Taavi Tõnisson: Sõltuvuse teema pole mulle võõras

Lavastus „Ajuloputus” võeti kolm aastat tagasi nukuteatri mängukavva ikka sellepärast, et teater peab rääkima olulistest asjadest. Selles loos on, millele kaasa elada. Sõltuvuse probleemil, mida „Ajuloputus” käsitleb, on ühiskonnas lai kõlapind. Inimesi, kes on millestki või kellestki sõltuvuses, on väga palju. See tundus huvitava teemana, mida uurida.

Treffi festivalil tutvusime Bra­sii­lia-Hollandi lavastaja Duda Pai­vaga, kellel on nukuteatrist väga isikupärane nägemus. Soovisime, et ta oma kogemust meiega jagaks. Tema selle loo välja pakkuski.

Miks ma enne etendust end kaks nädalat vormi ajan?

Esietenduseni jõudmine oli tavatult pikk protsess, ligi pool aastat, sest lavastus nõudis tavapärasest rohkem aega.

Raskused lähevad meelest ära. Meelde jääb nauding. Mäletan prooviperioodist, et mina olin vaimustuses ja lavastaja samuti. Selles mõttes oli prooviprotsess kerge, aga teema ise on keeruline ja psüühiliselt raske. Proovide ajal lugesin sõltuvuse kohta ja rääkisin sel teemal hästi palju Dudaga ning lavastuse helilooja ja teksti autori Allan Segalliga. See on tegelikult tema lugu, pooleldi autobiograafiline.

„Ajuloputuse” mängimine nõuab enne iga etendust küllaltki tugevat ettevalmistust. See tähendab teatud teemade uuesti lahtimõtestamist ning enda ettevalmistamist ka füüsiliselt ehk palju treeninguid. Kui vaatan, et paari nädala pärast on see etendus, siis hakkan ennast juba vaikselt ette valmistama. Materjal on nõudlik, aga väga tänuväärne. Mulle väga-väga meeldib seda teha.

Kuidas ma laval pool oma ajust ahvile annan

See oli ka prooviprotsessis kõige keerulisem osa. Mul puudus varasemalt selline kogemus – kuidas olla koos nukuga laval niimoodi, et elame paralleelselt erinevaid elusid? See on nagu enda aju pooleks jagamine – ühe poolkeraga tegeled endaga, teisega nukuga. Tehnika iseenesest ei ole väga raske. Seda peab lihtsalt kõvasti harjutama. Sisuliselt tähendab see rütmi tunnetamist ja koreograafiat ning oskust oma tähelepanu jagada. Kõigile, kes töötavad teatris, on tähelepanu ülekandmine tuttav teema. Põhimõtteliselt kehtivad samad reeglid, ainult natuke teisel tasandil.

Kuivõrd see teema mind isiklikult puudutab?

Mul ei ole selle teemaga õnneks sedalaadi kokkupuuteid, et keegi väga lähedastest inimestest oleks mingitest ainetest sõltuv. Küll aga olen tuttav nii mõnegi tähelepanunarkomaaniga. Sõltuvus kui selline on mulle küllalt tuttav. Ka mina olen väga sõltuv. Näiteks teistest inimestest – mulle väga meeldib meeldida. Saan aru, kuidas ma olen iseenda ori, ja teinegi kord, kui oleks vaja selg sirgu lüüa ja endale kindlaks jääda, leian kompromissi selle nimel, et mitte suhteid rikkuda, et meeldida. Püüan jääda diplomaatiliseks ja lahendada asju nii, et mina ei sattuks halba valgusesse. Ajapikku olen sellest järjest teadlikum ning meeldida tahtmise püüdlus on aastatega natuke vähenenud.

Arvan, et olen töönarkomaan. See on vist eestlastele üldiselt omane. Minu isa on minu meelest samuti töönarkomaan. Tundub, et mida aastaid edasi, seda rohkem ma tema moodi olen. Minu töö on ka minu hobi. See ongi see, mida ma elus kõige rohkem tahan teha. Pühendan oma tööle väga palju aega. Muidugi tähendab see suuri kompromisse tööelust väljaspool, muude asjade aeg-ajalt tagaplaanile jäämist ja hilisemaid süümepiinu.

Nii et sõltuvuse teemast saan ma aru. Muidugi, ma pole kunagi sõltuv olnud näiteks tablettidest või alkoholist. Ma ei tea, mis tunne see on. Tean, mida tähendab pohmell, seda olen katsetanud. Kui narkopohmell on midagi sarnast, siis oskan seda ette kujutada.

Miks andekas muusik ennast hävitab?

„Ajuloputuse” peategelane Andrew on helilooja ja dirigent. Ta on väga hea selles, mida teeb. Nii nagu elus tihtipeale juhtub – et olla veel parem, et leida täna õhtul see eriline miski, et muusa teda külastaks, võtab ta väikse pokaali. See aitab lõdvestuda, samas ka keskenduda. Niimoodi muusa otsimisest see algab. Pluss see, et ta eraelu on küllaltki kirev. Viimaseks sammuks allakäigutrepil saab naine, kelle elu Andrew purustas. Siit alates hakkab Andrew hävitama iseennast.

Miks ta üritab tagasi tulla?

Minu jaoks pole see eelkõige haiguse, vaid paranemise lugu. Andrew’ toob tagasi ta enda loodud muusika. Allan rääkis, kuidas lavastus on paljuski tema enda lugu: kuidas ta katkestas suhted lähedastega, jäi ühel hetkel ilma oma elust, tööst, kodust, kõigest. Ta ärkas korduvalt sõna otseses mõttes rentslis rooja sees vedeledes. Ühel hetkel mõistad, et sul on kaks valikut: kas sured kohe praegu siiasamasse või roomad lähima võõrutuskliinikuni. Tema leidis endas selle jõu. Võõrutuskliinikus läbielatu on nii valus, et see on isegi koomiline. Inimesed, kes ei tea sellest midagi, ei oska seda isegi ette kujutada. Filmides nähtav ei saa ligilähedalegi sellele, mis päriselt toimub: füüsiline valu, mis olevat tuhat korda hullem kui hambavalu, tõmblused, krambihood, see, kui sa ei kontrolli ennast, kui su meeleseisund on selline, et sa ei saa aru, mis toimub päriselt, mis mitte …

Kui paljud meist vajaksid võõrutusravi?

Ma arvan, et inimesi, kelle sõltuvusest ja valust ei jää haiglapaberitele ühtegi märki, on oluliselt rohkem, kui arvata oskame. Ja kui palju võib veel olla inimesi, kes enda arvates oma sõltuvust kontrollivad, ja neid, kes päriselt kontrollivad, tarbivad, et vahel oleks natuke lõbusam? Olen kuulnud lugusid inimestest, kes ongi pikka aega selleks suutelised, aga ühel hetkel läheb asi käest. Ja tagasitulek … See ei ole ju see mis laval. Laval on teatrireaalsus, mis kestab pealegi väga lühikest aega. Ja kui lihtne on tagasikukkumine. Enamik kukub tagasi, vähemalt korra.

Muidugi on eneseületamine tunnistada endale, et mul on probleem ja ma vajan abi. See on klišee, mida me kõik oleme kuulnud. Aga mida see tegelikult tähendab, kui käes on hetk, mil sa julged endale tunnistada, et sul on päriselt probleem? See on juba väga kriitiline piir.

Nukuteatri kunstilise juhi ja „Ajuloputuse” peaosatäitja Taavi Tõnissoni mõtted kirjutas üles Meeli Parijõgi.


3 arvamust teemale “Vanemõega sõltuvushäirest ja elust lastehaigla psühhiaatriakliinikus”

  1. Helene Roolaid ütleb:

    Piinlik on lugeda “Õpetajate Lehe”(sic!) artiklist korduvaid grammatikavigu; sattuvad, sattub.

  2. mari ütleb:

    Auväärt Helene, aitäh viitamast. Meil on hea meel tõdeda, et Õpetajate Leht täidab ka harivat funktsiooni. Emakeelereeglite kohaselt on verbil “sattuma” kaks võrdset pöördvormi, mis mõlemad on ühtmoodi õiged: http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=sattuma&F=M

  3. […] Madli Pesti “Nukuteatri muundumine kunstiteatriks”, Sirp 09.12.2011 Meeli Parijõgi “Vanemõega sõltuvushäirest ja elust lastehaigla psühhiaatriakliinikus“, Õpetajate Leht, […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!