Veel kord mitmekeelsete koolide õpetajatest
Õpetajate Lehes kirjutas 9. oktoobril professor Birute Klaas-Lang venekeelse kooli väljakutsetest, seda eelkõige seoses eesti keele õppe ja õpetajatega. Nii teadlasi kui ka kooliinimesi ja poliitikuid ühendab üks mure: meie vene kodukeelega noored oskavad põhikooli lõpus eesti keelt nii kehvasti, et eestikeelne gümnaasium käib paljudele üle jõu. Hea ei ole pilt ka gümnaasiumi lõpus, ning seda teavad ülikoolide inimesed eriti hästi. Kõikide pilgud on pööratud eesti keele kui teise keele õpetajate ja koolijuhtide poole, kes neid tööle valivad. Tõsi, mitmed uuringud kinnitavad ühte: meil ei ole enam ammu muret ühe piirkonnaga – või ütleme otse välja, et suurim väljakutse ei ole Ida-Virumaa haridus tervikuna –, vaid kõik on kinni koolis endas. Eestis on edukad ja edutud koolid, ning seda ka eesti keele ja eestikeelse õppe osas.
Võtmeküsimus on õpetaja, siin oleme kõik ühte meelt. Eesti mitmekeelse kooli – kasutan siin ja edaspidi mitmekeelse kooli mõistet, sest tänases venekeelses koolis ei õpetata kaugeltki ainult vene keeles − õpetaja ei erine oma vanuse ja hariduse poolest märkimisväärselt eestikeelse kooli õpetajast. Noori, alla 30-aastaseid õpetajaid on venekeelses koolis mõni protsent vähem (vastavalt 7 ja 9%) ning üle 60-aastaseid mõni protsent rohkem (vastavalt 17 ja 15%). Nooremad õpetajad õpetavad pigem eesti keeles ning üle 40-aastased õpetajad rohkem vene keeles. Kolme ja poole tuhandest mitmekeelse kooli õpetajast ligi 2000 töötab vene keeles. Ning vene keel on meie riigis üks õppekeel. Mõtlema paneb tõsiasi, et alla 10% vene keeles õpetavatest õpetajatest on lõpetanud kõrgkooli tänase Eesti territooriumil.
Kui on õppekeel, siis on vaja ka õpetajakoolitust. Kas me liigume ühtse Eesti eestikeelse kooli suunas või jätkame järgmised aastakümned nii nagu praegu, igal juhul on meil vaja mitmekeelset õpetajat, kes tõesti valdab mitut keelt ja on võimeline neis õpetama. Me vajame kindlasti venekeelsesse kooli rohkem eesti õpetajaid – parimaid eesti õpetajaid – ja ka vene noori õpetajakoolitusse.
Eesti keele õppe ühes küsimuses on tänaseks kõik ühte meelt: see peab algama võimalikult vara ning olema tõhus nii sisult kui vormilt ning lastele huvitav. Seega vajame me kakskeelseid lasteaia- ja algklassiõpetajaid. Laste emakeelt, vene keelt, me unustada ei saa. Õpetajakoolituses on just nende õppekavade arendajad enda ees seisvaid väljakutseid mõistnud ning sarnaseid õpiväljundeid taotletakse nii Tallinnas kui ka Narvas, ühel pool eesti ja teises vene üliõpilastega. Selge, et kui vene laps satub eestikeelsesse lasteaeda, peab sealne õpetaja teadma, mida temaga peale hakata.
Ootuspärane oleks siinkohal edasi minna täienduskoolituse teema juurde. Aga jätan selle vahele, sest sellestki päästerõngast on kirjutatud ja kirjutatakse veel. Minu kolleegide läbi viidud üle-eestiline uuring kinnitab, et õpetajad oskavad oma pädevusi hinnata ja endale koolitust valida. Tihti valivad nad aga seda, mida juba hästi teavad ja oskavad.
Pöörduda tuleb õpetaja põhikoolituse poole, ja seda põhjusel, et see mõjutab nii üliõpilaste täienduskoolitust kui ka ümberõpet. Euroopa õpetajakoolituse, eelkõige Inglismaa ja Hispaania kogemus näitab, et kakskeelne õpetaja kujuneb kakskeelse õppemudeli kaudu ülikoolis. Ning selline õppemudel on ülikoolis üliõpilastele üks valikuvõimalus. Seejuures on üliõpilaste, tulevaste õpetajate keeleoskus üks suuremaid väljakutseid. Meie peame siin kvaliteedi mõttes olema eriti järjekindlad: klassi ees tohib seista ainult õpetaja, kes valdab keelt, milles ta õpetab, C1-tasemel või räägib seda emakeele tasemel.
Selge, et me ei hakka Eestis õpetama venekeelseid aineõpetajaid, aga väljakutset eirata me ei saa. Meil ei piisa ainult eesti keele kui teise keele ja pisemate laste õpetajate koolituse parendamisest.
Kõik Eestis töötavad õpetajad vajavad teadmisi, mida teha siis, kui klassiruumis on teist emakeelt kõnelev laps. Näiteks väike itaallane tavalise eesti kooli esimeses klassis või viis suurt vene poissi põhikooli loodusõpetuse tunnis. Kultuuridevaheline suhtlemine ning lõimitud aine- ja keeleõpe on see, mida meie õpetajad vajavad, ja seda mitte ainult teoorias, vaid teadmisi tuleb süvendada juba pedagoogilise praktika käigus. Ainult õpetaja, kes saab aru, kuidas aineõpetus võib keeleõpet toetada, saab seda teha. Me ei saa tänapäeva Eesti mitmekeelses koolis jätta kogu vastutust eesti keele kui teise keele õpetaja kaela.
Ka need aineõpetajad, kes inglise kolledžis inglise keeles ajalugu õpetavad või siis mitmekeelsesse kooli bioloogiaõpetajaks satuvad, vajavad spetsialiseerumismoodulit. Kindlasti tahab lihvimist erialakeel. Ka see vene noor, kes praegu eesti keeles bioloogiat õpib, läheb tööle pigem eestikeelsesse kooli ja selle üks põhjus on, et ta pelgab oma erialakeele oskuse pärast. Erialakeele kõrval tuleb selles moodulis anda teadmisi keele omandamisest, kultuuridevahelisest õppimisest, mitmekeelsest õppekorraldusest, arusaamist suurendavatest strateegiatest ja muust vajalikust. Ka eesti keele kui teise keele õpetaja saab oma õpinguid selle mooduli abil täiustada.
Me vajame ülalkirjeldatud muudatusi õpetajakoolituses. Nii leidsid ülikoolide ja ministeeriumi esindajad ning koolide omanikud ja koolijuhid augusti lõpul Narvas. Võti on ülikoolide käes, rahakott aga haridus- ja teadusministeeriumil, kes mitmeid algatusi ka toetab, ent need muudatused pole veel jõudnud mõjule pääseda. Vajadus uut tüüpi õpetajate järele on aga ilmselge. Ning aeg konkreetseteks sammudeks on küps, uuringuid ja ühist arusaama paistab meil juba piisavalt olevat.