Võõrkeele riigieksamitest ja koolide edetabelitest
Pärast tänavuste riigieksamite tulemuste tutvustamist võrdles ajakirjandus peamiselt koolide kitsa ja laia matemaatikaeksami, põgusalt ka eesti keele ja eesti keel teise keelena eksami tulemusi. Võõrkeelte teemal valitses vaikus, sest viimase tulemusi ei esitatud toorpunktidena, vaid Euroopa ühtsete keeleoskustasemetena.
Keeletasemeid tagasi punktideks ei arvutata
Eksamitulemuste põhjal koolide edetabelite koostajate seas leidus neid, kes püüdsid õpilaste saavutatud keeleoskustasemeid toorpunktideks arvutada. See on pea sama mis käivitamata mootorsaega puude saagimine või katse šnitslitükkidest elusat põrsast kokku panna. Keeleoskustase, kus inimese keeleoskuse eri komponente on hinnatud ja esitatud osaoskuste kaupa – teksti mõistmine, kirjutamine, rääkimine –, annab tegeliku keeleoskuse kohta palju ülevaatlikuma pildi kui toorpunktid. Võõrkeelte eksamid kasutavad keeleoskuste hindamisel eri punktiskaalasid, mille tulemused teisendatakse lõpuks keeleoskuse tasemeks.
Leidus ka teisel põhimõttel koostatud koolide võõrkeeleeksamite edetabeleid. Näiteks võeti arvesse ainult üks võõrkeel – see, mida koolis kõige rohkem valiti. Nõnda jäi arvestamata oluline tahk: mitmekeelsuse edendamine. Keelteoskus on nüüdisaja võtmeoskusi, mis annab inimesele arengu- ja töövõimalusi. Seetõttu tulnuks kuidagi esile tõsta neid koole, kus õpilastel oli võimalik mitu võõrkeele tasemeeksamit sooritada ning õpilased saavutasid kahes võõrkeeles B-keeletaseme.
Kohustuslik, kuid valikuvõimalustega eksam
Selle kevade koolilõpetajad on esimesed, kes õppisid gümnaasiumis uuendatud riikliku õppekava järgi. Lõpetaja peab valdama kahte võõrkeelt vähemalt iseseisva keelekasutaja ehk B-keeletasemel. See jaguneb kaheks. B1-tase märgib inimese võimet väljendada ennast piiratud viisil tuttavates olukordades ja tulla üldjoontes toime võõra teabega. B2-tasemel keeleoskajal on võime saavutada suurem osa eesmärkidest ning väljendada ennast teatud teemade piires.
Kui varem oli võõrkeele – inglise, saksa, vene või prantsuse keele – riigieksam vabatahtlik, siis alates tänavu kevadest on see kohustuslik. Õpilastel on seejuures mitu valikuvõimalust. Esiteks võimalus valida võõrkeeleeksamiks rahvusvaheline prantsuse, saksa või vene keele vähemalt B1- või B2-keeletaseme eksam, mille edukas sooritamine annab ka rahvusvahelise keeleoskustunnistuse. Teiseks riigi koostatav inglise keele riigieksamitöö, mis mõõdab keeleoskust B1- ja B2-tasemel. Kolmandaks sooritada oma kulul riigi aktsepteeritud inglise keele rahvusvaheline eksam. Neljas võimalus on esitada varem sooritatud vähemalt B1-keeleoskustaseme rahvusvahelise eksami tunnistus.
Soovi korral võib gümnasist teha kaks võõrkeeleeksamit, näiteks riigi koostatud inglise keele eksami ning riigieksamiga võrdsustatud rahvusvahelise võõrkeeleeksami. Praegu on Eestis riigieksamina võrdsustatud rahvusvaheliste võõrkeeleeksamite nimekirjas 25 eksamit. Valikute mitmekesisus on loodud seetõttu, et gümnaasiumilõpetajate võimed, võimalused, huvid ja soovid on erinevad, nagu ka eri riikide õppeasutuste nõuded üliõpilaskandidaatide või rahvusvaheliste tööandjate nõuded töötajate keeleoskustasemele ning seda tõendava eksami kohta. Näiteks Venemaa kõrgkoolide mittefiloloogilistele erialadele õppima pääsemiseks piisab vene keele B1-tasemest, kuid vene filoloogiks pürgijatelt nõutakse seal B2-taset. Mitmed Briti kõrgkoolid eeldavad üliõpilastelt C1-keeletaset, kuid seda tõestav eksam võib ülikooliti varieeruda. Seetõttu on gümnasisti vastutus kasvanud: homse üliõpilasena peab ta ise võimalikult varakult välja selgitama ülikooli esitatavad nõuded.
Kui õpilased valisid võõrkeele riigieksamiks SA Innove koostatud inglise keele riigieksamitöö, mis mõõtis nii B1- kui ka B2-keeleoskustaset, ning ühe nendest saavutasid, siis on nad õppekava nõudmised täitnud. Kui mingi kooli õpilased sooritasid kahe võõrkeele eksami, oleks see esiletõstmist väärt. Leidus koole, kus kõik õpilased saavutasid riigi koostatud inglise keele võõrkeeleeksamil B2-taseme. Võime oletada, et B2-keeletaseme saavutanute hulgas leidus neidki, kes saavutanuks õppekavas eeldatust kõrgema tulemuse, C1-taseme, kuid riiklik eksamitöö ei mõõtnud seda. Seepärast ei ole õiglane pingeridu koostada ning võrrelda ainult riigieksamitööd teinud koole nende koolidega, kus õpilased sooritasid oma kulul rahvusvahelise inglise keele eksami. Ka ei ole korrektne seada pingeritta koole, kui konkreetse võõrkeele eksamisooritajate arv on 1 ja 180 vahel.
Rahvusvahelised keeleeksamidki on erinevad: mõni inglise keele eksam mõõdab samal ajal mitut keeletaset, näiteks õpilane sooritab C1-taseme eksami väga hästi ning saab kõrgema, C2-taseme. Või siis on tema C1-taseme eksami tulemus oodatust nõrgem ning ta saab hoopis B2-taseme. Samal ajal saksa keeles kasutatav saksa II astme keelediplomi eksam annab sõltuvalt edukuses, B2- või C1-taseme, kuid madalamat või kõrgemat keeleoskuse taset mitte.
Koole on võimalik jagada kolme rühma
Lihtsustatud tõlgendused ja koolide reastamine ei võta arvesse eespool kirjeldatut: mitmekeelsuse edendamist, õppekava nõudmisi, paindlikku eksamite valikut, õpetajate ja õpilaste tegelikke pingutusi jms ning annab keeleõppe tasemest moonutatud pildi.
Kui saavutatud keeletasemete põhjal koole siiski võrrelda, siis oleks võimalik koole tulemuste põhjal kolme rühma jagada. Esiteks koolid, kes ületavad õppekavas püstitatud eesmärke: neis on teistest rohkem õpilasi, kes saavutasid C-keeletaseme. Teiseks koolid, kes täidavad õppekava – neis leidub rohkem õpilasi, kes saavutasid B-keeletaseme. Kolmandaks koolid, kus õppekava täitmise puhul esineb probleeme, ehk neis koolides on teistega võrreldes rohkem õpilasi, kes keeletaset ei saavutanud. Sellise jaotuse puhul võib üks ja sama kool kuuluda mitmesse eri rühma ning igaüks peab enne järelduste tegemist otsustama, mille alusel ta koolide kohta võrreldavat teavet soovib.