Wilsoni sõna saagu Eestis lihaks
Pealtnäha ei seo omavahel miski näiteks Aafrikast lähtuva seakatku vastast võitlust, järjekordset katset asutada ETV külge venekeelne telekanal, ootamatult alanud tihutööd Kagu-Eestis riigipiiri asendaval võssa kasvanud ajutisel kontrolljoonel ning salliva ateismi ja sallimatu usklikkuse raevukat konflikti kooseluseaduse eelnõu foonil.
Millalgi aastate pärast saab teha üldistuse, et kõik need ettevõtmised (poliitilised programmid) kukkusid läbi. Miks? Seetõttu, et ühekaupa võttes ka mingit õilsat või kasulikku eesmärki taotlevad programmid ei paigutu kuidagi mingisse üldisesse, suuremasse strateegilisse raamistikku, mida omakorda toetaksid ka universaalse eetika alustalad.
On aastakümneid teada, et keskkonnanähtused ja -mõjud on piiriülesed, mistõttu keskkonnamuutuste probleemiga tegelemine riigi kaupa on lootusetu ettevõtmine. Ka inimese kui liigi probleemid ses keskkonnas – eeskätt tulenevad need me liigi ebaproportsionaalsest mõjujõust ehk võimest kogu elukeskkond Maal, sh iseennast, hävitada – on piiriülesed. Inimliigi piires on sellest ka Euroopas hästi aru saadud ja kehtestatud põhiline liikumisvabadus inimestele, kaupadele, kapitalile. Riigipiiri kui takistuse pärssimist õigusloomega inimene juba suudab, aga väga vaevaliselt laieneb see võime liigipiiridele. Kui jutt läheb loomaõigustele, saab keskmine seltskond palju nalja, teema eestkõnelejad aga valimistel vähe hääli ja narritempli otsaette.
Evolutsioonibioloog E. O. Wilson, tuntud ka kui sotsiobioloogia isa ja biofiilia mõiste looja, on sõnastanud tänapäeval laialt aktsepteeritud saarte biogeograafia teooria, mis põhjendab seda, miks ka hiiglaslikud rahvuspargid ja muud kaitsealad paratamatult liigilises mitmekesisuses pidevalt kaotavad. Wilsoni arvutuste kohaselt on biodiversiteet läbi sadade aastamiljonite pidevalt kasvanud kuni selle tipuni umbes 60 000 aastat tagasi. Viimane ajahetk langeb orienteeruvalt kokku moodsa inimese väljarändega Aafrikast. Sellest ajast on mitmekesisust tabanud inimese põhjustatud „bioloogiline holokaust”, mille peatamiseks on Wilsoni värskelt välja käidud mõtte järgi vältimatu jagada maismaa elukeskkond pooleks: pool inimesele, pool ülejäänud liikidele. USA ja Kanada looduskaitsjate hulgas on ideed ühendada eraldatud kaitsealad ühtsesse süsteemi ning suurteks ida-lääne ja põhja-lõuna suunalisteks koridorideks populaarsed juba paarkümmend aastat. Tiheasustusega Euroopas pole teema sama pilguga nägemine veel poliitilisse päevakorda tõusnud ja just siin võib näha ka Eesti järjekordset võimalust olla suur ja kõlbeliselt küps eeskuju rahvusvahelises plaanis.
Iga pikem samm, mille ette võtame, ei pea toetuma me endi originaalsele avastusele. Oma rahvusliku veebi avastamist ootaksime ehk tänapäevani, Tim Berners-Lee leiutatu kiire ja oskuslik rakendamine on Eesti aga teinud maailmas tuntuks, ning mida aasta edasi, seda rohkem toob see ka reaalmajanduses kasu. Miks ei võiks seda edulugu keskkonnas korrata, kui edu eeldused on taas head? Kuidas saaks Eesti territooriumist vähemasti kolmandiku hõlpsasti eraldada ainult looduse jaoks, seda olen talvel Äripäevas lühidalt kirjeldanud („Teeme Eesti keskelt tühjaks ja anname loomadele”, 24.01.2014).
Haldusefektiivsus ei saa olla eesmärk omaette, pigem on see suure eesmärgi poole püüdlemisel kaasnev kasu. Suur eesmärk ei saa olla kohalik. Kui ka kogu Eesti oleks kaitseala, ei aitaks see ometi globaalse biodiversiteedi kahanemise vastu. Eesti poolitamine inimeste ja muude liikide vahel „hakkab tööle” vaid juhul, kui me välispoliitiliseks prioriteediks üle valimiste ja koalitsioonide muutuks NATO sõjaüksustele kodumajutuse pakkumise kõrval Euroopa esimese põhja-lõuna-suunalise looduskaitsekoridori kokkuleppimine ja realiseerimine – miks mitte võttes selle koridori teljeks näiteks Tartu teaduse maailmamehe Struwe geodeetiline kaart (mis juba kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja).
Milliseid kohalikke küsimusi lahendaks tegutsemine suurema plaani järgi? Sisemigratsiooni (perifeeriast keskustesse) riiklik soosimine aitaks vähendada majanduslikku ebavõrdsust ja ühtlasi peatada sihitu investeerimise arengueeldusteta piirkondade taristusse. Lõimumata immigrantide (eeskätt Ida-Virumaa juuretud linnalaadsed asumid) aitamine eestikeelsesse keskkonda hoiaks samuti ära tulutuid investeeringuid nii hariduse kui ka kommunikatsiooni alal. Pärast 20 aasta pikkuseid pingutusi peaks olema selge, et riik pole võimeline maksma eestlastele piisavalt suurt patriotismitasu selleks, et need Ida-Virusse massiliselt „isamaa tööle” läheksid. Selgemad piirid (ka füüsiliste tõkete kujul) inimese põllu- ja metsamajandusliku tegevuse ning metsiku looduse vahel vähendaksid ka praegu õhus olevaid epideemiariske. Linlik eluviis on aga kogu lääne tsivilisatsiooni ulatuses üks tolerantsuse põhiallikaid.
Muuhulgas oleks Altast Odessani kulgev inimvaba ökokoridor asümmeetriline vastus Venemaa imperiaalsetele ambitsioonidele. Sest loomi ja taimi pole Kreml Venemaa vaenlasteks kuulutanud.