Ajab ikka hinge täis küll!

7. nov. 2014 Ede Paju Lustivere põhikooli sotsiaalpedagoog-õpetaja - Kommenteeri artiklit

On juhtunud midagi ko­­hu­ta­vat. Tavaline koo­li­päev, tavaline inimene, tavaline õpilane, tavaline koolitund. Ja lihtsalt, nii möödaminnes püstol, lask … Inimene sureb ja elu läheb edasi … sinul, minul, teistel. Kinnitame, et meil on kõik turvaline. On siis või?

Mina ei tunne, ei saa tunda end turvaliselt. Olen koolis õpetaja, klassijuhataja, sotsiaalpedagoog. Pean olema rahulik turvaisik, kuulama, jälgima, tegema koostööd lastekaitse, lastevanemate, arstide, muude spetsialistidega, koostama töökavad, ainekavad, aruanded, iseloomustused, tunnikavad, viima ühes tunnis läbi mitme eri tasemega õpetust (huvitavalt, haaravalt, olema täis üllatusi), tulema toime õpilase eripäradest tulenevate probleemidega, vastutama tulemuste eest, korraldama koosolekuid, arenguvestlusi, lisaks aruanded, ümarlauad ja veel palju muud. Tegema kõike südame ja hingega, sest muidu pole asjal üldse mõtet. On’s see vale?

Eespool kirjeldatu on minu igapäevaelu eesmärgiga aidata ellu inimesi, kes tuleksid edaspidi endaga toime. Omavalitsusel on vaja tagada oma inimestele nende individuaalsusest lähtuv haridus. Seadused ütlevad, et omavalitsus peab tagama kõikidele lastele võimaluse omandada põhiharidus. Samas on lapsi, kes vajavad enda kõrvale tugiisikut, üks ühele õpetajat jne, kuid omavalitsustel ei ole raha, et maksta neile väärilist palka.

Küll aga on plaanis luua sotsiaalameti juurde 5,8 miljoni euro eest riiklik ametnike rakuke, mis hakkab kontrollima kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajaid (http://www.pealinn.ee/uudised/uus-lastekaitseseadus-voib-vaesed-pered-lastest-ilma-jatta-n24418).

Selle asemel et toetada erivajadustega laste peresid, anda vanematele võimalus puhata, saada teadmisi-oskusi toimetulekuks, võtame tööle inimesed, kes hakkavad KONTROLLIMA. Tulge mõistusele! Tulge koolidesse, omavalitsustesse! Vaadake ja kuulake ise, keda ja mida on vaja! Raha tuleb paigutada sinna, kus see kasu toob, mõeldes ka tulevikule. „Lapsed on meie tulevik” – see tundub lausa mõnitava loosungina. Tegelikkuses ei tehta selle jaoks praegu mitte midagi. Kui ühiskonnas sünnib nii suur hulk erivajadusega inimesi nagu praegu, siis tuleb leida praegu ja kohe inimesed, kes õpetavad neid edaspidi ise endaga toime tulema, viima elu edasi, hoidma loodut jne. Seda ei saa teha ülejala, teiste kõrvalt. Selleks tuleb teha erilist ja väga järjepidevat tööd. Ning inimesed, kes tegelevad nende laste või täiskasvanutega, võiksid ka ellu jääda, suuta oma elu nautida ja teha oma tööd rõõmuga.

Meil on Rajaleidja keskused, on psühholoogid, psühhiaatrid. Aga nemadki suudavad vaid tuld kustutada, kui sedagi, sest ka seal on spetsialistide puudus suur.

Eelnevast ettepanek: suunata vabad rahavood, st kontrollidele ette nähtud ja muud sellised summad inimestele, kes on võimelised ja tahavad õpetada, olla tugiisikud, teha tõelist tööd, olles abivajaja kõrval. Mitte käia ja vaadelda last kaks korda aastas ja langetada siis tema edasist elukäiku puudutav professionaalne (?) otsus.

Võib olla siis näeme ja kuuleme enne, kui kõlab otsustav lask!?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!