Anu Ruusmaa: ühelgi õpetajal pole õigust kedagi vigaseks õpetada

Ema on süüdi! vastab tänavune Gerd Neggo preemia laureaat, tantsupedagoog Anu Ruusmaa küsimusele, miks temast just tantsija sai. „Tema viis mind päris väiksena balletti vaatama. Mäletan, et esimesel etendusel läks kõige suurem võhm selle peale, et põlvi viisakalt koos hoida. Järgmisel päeval olid mul jalad haiged, aga süda tantsust elevil.”

Veidi hiljem läks väike Anu Nõmme kultuuride palee tantsuringi. „Olin vist kaheksa- või üheksa-aastane. Sealne õpetaja soovitas mind balletikooli panna, kuna „tüdrukul on eeldused”,” meenutab Anu Ruusmaa. „Ema sellest ideest ei vaimustunud, sest „kui see tüdruk sinna läheb, on see tüdruk ka kadunud”. See vastas tõele. Olen eluaeg olnud fanaatik, seega olin nädal aega koolis – aina ballett – ja nädalavahetusel teatris, kas siis laval või saalis.”

Miks ema sind siiski balletikooli viis?

Sest ma nii väga tahtsin. Kuulun nende hulka, kes kümneaastaselt endale elukutse valisid. Pärast kooli lõpetamist suunati mind Estonia teatrisse, kus olin tantsija kolmekümnenda eluaastani.

Mis sai pärast Estoniast lahkumist?

Pidev rahulolematus ja uudishimu sundisid mind ennast täiendama ja arendama. 1988. aastal saabusid esimesed modernihood, kui Jill Miller tuli Estoniasse töötubasid juhendama. Seal sain moderntantsu maitsta. Saima Kranig lõi 1991. aastal modern­tantsutrupi Nordic Star ja kutsus ka mind sinna. Mäletan isegi lauset: „Anu, sind ma tahan, sul on suur liikumine.” Viie Nordic Stari inimesega moodustasime järgmisel aastal trupi Fine 5, kus olin viis aastat korralikult rakkes tantsija-õpetaja-koreograafina. Seejärel läksin tagasi teatrisse. Mul oli seal paar huvitavat rolli, millest seni rõõmu tunnen. Näiteks amme osa Mai Murdmaa „Romeos ja Julias”. Elukogemus oli siis ka juba teine.

Veel teatris töötamise ajal kutsus Mall Noormets mind Viljandi kultuurikolledžisse ja Ülle Ulla muusikaakadeemiasse, mõlemas õpetan praeguseni. Pärast paariaastast repetiitoritööd tulin 2001. aastal teatrist ära nagu Mai Murdmaagi. Olen õnnelik, et söön sellest ajast saati vabakutselise leiba. Teatri- ja vabakutselise töö on võrreldamatud.

Kas sinu erialavalik kümneaastasena on mõne asja sinu eest ära otsustanud?

Just. Aga kui ema suri, pidin hakkama teistmoodi tasakaalu looma, ise tasakaalu keskmeks olema. Ma ei õpi kunagi ennast säästma. Olen küll võtnud koormust jõukohasemaks, aga tunnis annan endast ikka sada protsenti. Armastan oma õpilasi ja elan nende tegemistele kaasa.

Kuidas kirjeldad ennast kui õpetajat?

Mulle hullult meeldib. Saalitöö on nii magus. Lavagi ei ole minu jaoks resultaat, vaid osa protsessist, mida viid läbi koos vaatajaga. Järgmisel hetkel lavalt maha astudes olen igatahes uus inimene.

Aga minu kui õpetaja missioon … See on terve keha! Mitte ühelgi õpetajal ei ole õigust kedagi vigaseks õpetada. Tuleb kaasas käia teadmistega anatoomiast ja psühholoogiast ning arvestada konkreetse sihtgrupi eesmärke.

Olen tänulik oma esimesele õpetajale, kes ütles, et õpetas meid liiga aeglaselt. Olen sünnitraumaga ja mul on hüpermobiilsuse sündroom. Minutaolisi tulebki aeglasemalt õpetada ja kui ta poleks seda teinud, siis ei oleks ma ehk kunagi tantsima hakanud. Olen senini väga treenitud, see ei kao kuskile. Sa oled see, millele pühendud.

Kas terve keha on sinu missioon algusest peale?

See on olnud ilmselt alateadlikult nii algusest peale, mida aeg edasi, seda teadlikumalt. Õpetamist alustasin sellest, mida tantsides olin omandanud, ja õpin kogu aeg juurde. Teine asi, mida ma just lastega töötades olen avastanud ning mis on oluline ka paljudele teistele, on tehnika ja loovuse tasakaal. Et tantsija ei oleks lihtsalt väga hästi tehnikat sooritav marionett, kelle kõrvade vahel vilistab tuul.

Tahan, et õpilane areneks tempos, milleks ta valmis on. Inimene tehnika sees on minu jaoks suur väärtus. Ma ei viitsi ka laval vaadata suurepärast tühja sooritust. Olen Priit Rauaga nõus, et parem hea etendus ja kehv tantsija kui hea tantsija ja kehv etendus.

Mõni lavastus ei lubagi liiga head sooritust, sest see tikub etenduse sisu kallale …

Absoluutselt. Mulle on see väga valus teema, sest olen palju sõimata saanud, kuna olin kaasaegset tantsu tantsides lootusetult ilus. Aga ma ei võta oma kehast välja seda, mida olen teinud kümnendast kolmekümnenda eluaastani, see jääb mu sisse! Kui näen laval Oksana Trallat, haagivad mu silmad tema jalalabade külge. See on nii tuttav.

Mida näed meie tantsumaastikul praegu?

Minu arvates on hea, et pilt on hästi kirju. On tugevaid kujusid, kes ajavad oma rida, ja grupeeringuid, keda seob ühine mõtteviis. Peaksime rohkem õppima respekteerima üksteise individuaalsust. Kõigil meil on õigus olla need, kes me oleme. See, kes sa oled, sõltub omakorda sellest, millisel ajal elad ja tegutsed, mida oled omandanud ja õppinud. Praegused tudengid toovad tantsumaastikule kindlasti hoopis teistsugused arusaamad. Et enese pilt oleks võimalikult mitmekihiline, on hea teada-tunda ka seda, mis enne tehtud.

—

Mõtestaja, kunstnik, õpetaja, looja

Juba neljandat aastat välja antava Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi pälvis käesoleval aastal tantsuõpetaja, tantsija ja koreograaf Anu Ruusmaa.

Anu Ruusmaad võib kahtlemata pidada Eesti kaasaegse tantsu üheks maaletoojaks. Olles kaasaegse tantsu esimene põlvkond, alustas ta sellealast tegevust 1991. aastal vastloodud tantsuteatri Nordic Star tantsija ja õpetajana. Ta jätkas tegevust tantsutrupis Fine 5 ning Estonia teatri kaasaegse tantsu etendustes tantsija ja repetiitorina.

Anu Ruusmaa tegutseb praeguseni koreograafi ja õpetajana Tartu ülikooli Viljandi kultuuri­akadeemias, Eesti teatri- ja muusikaakadeemias, T-Balletis, Ida tantsukoolis ja Eesti tantsuagentuuris. Ta on aktiivne liige tantsu töögruppides ja otsustuskogudes, rääkides kaasa Eesti kaasaegse tantsu hariduses. Enda sõnul peab ta oluliseks nüüdisaegset mõtlemist, töötades eri tantsutehnikatega. Anu Ruusmaa õpilased on tema kohta öelnud: „Anu on mõtestaja, kunstnik, õpetaja, looja.”

Gerd Neggo nimeline stipendium loodi 2011. aastal eesmärgiga tunnustada oma tööle pühendunud tantsuõpetajat, kes on sisukas ja isikupärane ning mõjutanud Eesti tantsuelu; kes on viinud edasi tantsu- ja liikumiskultuuri, olles eeskujuks õpilastele ja kolleegidele. Iga-aastase Gerd Neggo stipendiumi on varem pälvinud Raido Mägi, Rene Nõmmik ja Anne Tamm-Kivimets.

Gerd Neggo (1891–1974) oli tantsija, tantsu­lavastaja ja pedagoog, kelle õpingud Stockholmis É. Jaques-Dalcroze rütmilis-muusikalise pedagoogika alal ning Hamburgis R. Labani tantsustuudios päädisid Eestisse naastes moderntantsustuudio loomisega Tallinnas. Neggot peetakse õigustatult moderntantsu maaletoojaks, kes andis oma tööga suure panuse tantsu- ja liikumiskultuuri edendamisse Eestis.

Eesti tantsuhariduse liidu väljaantavat stipendiumi rahastab Eesti kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital.

Anu Sööt