EKA 100: kunstiakadeemia juubeldas Kumu kunstimuuseumis

Kumu on kunstiakadeemia suureks juubelipeoks päris paras paik – ja peaaegu ainuvõimalik paik. Sest võib küll öelda, et Eesti kunstiakadeemiata poleks ka Kumu kunstimuuseumi.

Eesti kunstiakadeemial on neid nimesid ikka olnud: Tallinna Kunst­tööstuskool, Riigi Kunst­tööstuskool, Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool / Riigi Kõrgem Kunstikool, Jaan Koorti nim Riigi Rakenduskunsti Kool, Tallinna Kujutava ja Rakendus­kunsti Kool, Tallinna Riiklik Tarbe­kunsti Instituut, Eesti NSV Riiklik Kunsti­instituut, Tallinna Kunsti­ülikool, Eesti Kunstiakadeemia … ERKI nime on kunstiakadeemia kandnud kõige pikemat aega, 39 aastat, 1950–1989. ERKI tähendus oma maa ja rahva jaoks on suures osas selgeks saanud. Mis osa mängib EKA Eesti elus, selgub aastate pärast.

Akadeemik Mart Kalm tõdeb, rõhutades kunsttööstuskooli suurt rolli Eesti ajaloos, et kooli lõpetanud ei aidanud mitte ainult üles ehitada Eesti esimese põlve töösturite ettevõtteid, vaid et eestiaegsele tootedisainile baseerus suuresti ka kogu Eesti sõjajärgne tööstustoodang.

Poliitikutele meeldetuletuseks: kunst kui Eesti elu mõjukeskus

ERKI valmistas ette ja valmistus. Milleks? Ega seda vahest täpselt teatudki, aga selgus, et vabaduseks. President Toomas Hendrik Ilves tõdes EKA juubeliaktusel, et kunstiharidus on meil olnud üks õhuaknaid värsketele tuultele ja vaba mõtte oaas.

ERKI resp. kunstiakadeemia pole n-ö mõjuagent kaugeltki mitte üksnes kunsti(kultuuri)- ja moemaailmas. ERKI-ta poleks Eesti riik see, kes/mis ta on, ja vahest oleks isegi aluslause „Ükskord me võidame niikuinii” jäänud nii täpselt õigel ajal ja õiges kohas välja ütlemata (Heinz Valk lõpetas ERKI metallehistöö 1961). ERKI-ta poleks mitu põlvkonda Eesti lapsi üles kasvanud „Mõmmi aabitsa” ja „Kõige suurema sõbra” saatel (Gunta Randla lõpetas ERKI 1969 stsenograafia erialal). ERKI-ta poleks Eesti rokk ja popki need, mis need on (ansambel Peoleo). Hardi Volmer lõpetas ERKI teatrikunstnikuna 1985. Seda jada võib jätkata ja jätkata. Kokkuvõtlikult: ERKI-ta oleks praegunegi elu kohe palju hallim.

Toetada kunsti kunsti abil

EKA sünnipäeval, 30. oktoobril avas EKA rektori Signe Kivi haamrilöök Haus Galeriis kunstioksjoni. Haus Galerii juhataja Piia Ausmani sõnul toetame sel moel kunsti abil kunsti ennast. Signe Kivi kui mõtte autor tunneb rõõmu, et ideega tuli kaasa nii palju vilistlasi ja õppejõudusid, kes tõid oma teoseid sümboolse tasu eest oksjonile, kuivõrd EKA korraldab sellist kunstioksjonit esimest korda: „See on meie jaoks väga oluline ja suur sündmus.”

Teoste müügist saadud tulu läheb stipendiumifondi, mille abil kaetakse ühe või mitme üliõpilase õppe- ja välismaise loomereisi kulu. Oksjon stipendiumi allikana pole just tavaline, kuid omamoodi traditsioon on seegi: 1922. aastal saatis kunstikool Pallas stipendiaadina Dresdenisse end täiendama Eduard Wiiralti, kes hiljem kujundas välja endale iseloomuliku graafikatehnika. Wiiralt oli muide kunsttööstuskooli esimeste õppurite seas: ta õppis seal 1915–1918, lõpetas Pallase esimese lennu 1924.

Kolm esitlust korraga

EKA juubelipeol Kumus toimus järjepannu kolm esmaesitlust: üks luulevormis, teine kajastas teadust ja ajalugu, kolmas oli puhtalt visuaalne. Emeriitprofessor Leonhard Lapin (lõpetas ERKI 1971, arhitekt) kandis ette eelmisel päeval loodud luuleteose EKA kuulsusrikkast ajaloost; akadeemik Mart Kalm esitles enda koostatud koguteost samal teemal; Kumu suures saalis avati väljanäitus õpilas- ja õppejõudude töödest.

Sild põlvkondade vahel

Mart Kalmu sõnul on raamatu „Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas” mõte ehitada silda põlvkondade vahel. Mis eriti aktuaalne praeguses põlvkondadevahelise konflikti kontekstis. See on mahukas ja kõikehõlmav koguteos, 600 lk, soliidne autorite kollektiiv. Eri põlvkondade uurijad käsitlevad sõlmkohti ülikooli ajaloos. Teemad: Eesti kunstiseltsi tegevus ülikooli asutamisel, Voldemar Pätsi roll, Tartu kunstiinstituudi allaneelamine, üliõpilaste teaduslik ühing ja punaainete õpetamine ERKI-s, linnaplaste pööre jne. Koguteose lõpetab Maarin Ektermanni artikkel „EKA aastal 100. Neoliberalistlikud mõjud (kunsti)kõrgharidusele”. Mart Kalm ütles, et soovitab seda artiklit kõikidele rektorikandidaatidele kujundamaks oma platvormi.

Näitusel on esmakordselt eksponeeritud ulatuslikult EKA õpilastööde fondi, mida täiendavad teosed Eesti muuseumidest ja autoritelt. Mart Kalm: „See rikkus, mis kooli seinte vahel on aegade jooksul kogunenud, on täiesti vapustav. Uude majja tuleb ette näha palju suurem muuseumiosa, sest meie metoodiline fond on tõesti unikaalne ja hindamatu väärtusega.”

—

Emeriitprofessorid Adamson-Ericu muuseumis, üliõpilased Vabaduse väljaku galeriis

• Homme avatakse Tallinnas Vabaduse väljakul EKA uus galerii, kus väljas üliõpilaste teosed.
• 22. märtsini on avatud Eesti kunstiakadeemia ja Adamson-Ericu muuseumi ühisnäitus EKA emeriitprofessorite loomingust. Esimestena said 1993. aastal, veel kunstiülikooli ajal, emeriitprofessori väärika nimetuse Mari Adamson, Ella Külv, Paul Luhtein, Salme Raunam ja Voldemar Väli. Näitusel esitlevad kakskümmend emeriitprofessorit omal valikul killukesi elutööst. Toimuvad haridusprogrammid, täiskasvanute teemaõhtud, avatud on kunstikelder.

—

Pilk ajalukku: „Kunstiakadeemia” jutumärkides

Tartu Riiklik Kunstiinstituut liideti Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudiga aastal 1951, kokku sai neist ERKI. N-ö viimane ühendus Tartuga kadus 2010. aastal, kui lammutati EKA ajalooline hoone Tartu mnt 1. Tõsi, Viru keskuse all asuva jalakäijate tunneli viitel on kirjas „Kunstiakadeemia” jutumärkides, aga see juhatab bussipeatusse Gonsiori tänavale, autoparkla kõrval.

Nõnda tõdes juubeliaktusel ka Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut, et nüüd meenutab kunstiakadeemiat kui Tallinna vaimuelu vürtsitajat ja virgutajat ainult bussipeatuse nimi …

Kevadsemestril 2006 otsustas EKA nõukogu hakata uut õppehoonet ehitama 2008. aastal oma ajaloolisele asukohale. Ilus unistus, mis oli määratud jääma unistuseks. Samal aastal toimunud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võitsid noored Taani arhitektid (kavand Art Plaza, 16 korrust).

Koguteose „Kunst­tööstus­koolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas” sissejuhatusest on lugeda, et „uskudes vabariigi valitsust, mis oli ette näinud Euroopa struktuuri­vahenditest EKA uue maja ehitamise, lammutas EKA protsessi kiirendamiseks 2010. aastal oma vana maja. Paraku järgnesid Eesti poliitilises ja ärieliidis kõhklused maja vajalikkuse ja projekti sobilikkuse üle, haridusminister söandas isegi kahelda kooli jätku­suutlikkuses” ja et uue hoone saamiseks tuleb EKA-l erinevalt teistest avalik-õiguslikest ülikooli­dest maha müüa kogu oma senine vara: „Võib-olla maksis avalik võitlus kunstiliselt alaväärtusliku Vabadussamba vastu, nn 2009. aasta sambasõda, koolile uue õppehoone, kuid nende väärtuste eest seismises ei tohi teha järele­andmisi, see on kunsti­akadeemia kompetentne panus teadmistepõhisesse Eestisse.”

Eelmisel aastal otsustati kolida Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgale kunagisse Rauaniidi tehase muinsuskaitsealusesse hoonesse. Ruumipuuduse jutt algas juba kunsttööstuskooli algusaastatel. Eelisjärjekorras oli ka sel ajal kunstimuuseumi ehitamine. Kumu valmis 90 aastat hiljem. Kunstiakadeemial ei ole praegu oma maja. Aga ega ülikool olegi niivõrd maja kui inimesed: üliõpilased, õppejõud, vilistlased. Ja kui peaks tunduma, et kunstiakadeemia paremad päevad on möödas otsekui Vargamäel, siis pole see palju muud kui kõigest kõrvalseisja pilk.