Elu teisel pool maakera

23. septembrist kuni 8. oktoobrini oli mul võimalus noortevahetusega viibida sellises kauges riigis nagu Jaapan. Nägin nii sealset kultuuri, asjaajamist kui ka igapäevaelu.

Rahvusvaheline noortevahetus INDEX Jaapanis sai alguse 1994. aastal Jaapani kroonprintsi abielu esimese aastapäeva auks. Eesti liitus programmiga 2007. aastal. Noortevahetuse eesmärk on toetada sõpruse ja mõistmise kujunemist Jaapani ja programmis osalevate riikide noorte vahel, kultuuridevahelist õppimist ning rahvusvahelist koostööd. Eestist pääses noortevahetusse üheksa noort.

Reis Jaapanisse ei olnud tavaline turismireis, vaid Eesti noorte ametlik visiit. Programmis oli palju diskussioone, loenguid ning ka visiite asutustesse ja kohtumisi linnavõimudega. Sellegipoolest oli meil piisavalt vaba aega, et tutvuda sealse igapäevaeluga omapäi.

Esimesed päevad veetsime Tokyos, kus toimus rahvusvaheline noortekonverents, millest võtsid osa ka Jordaania, Katari, Dominikaani, Laose ja Tansaania esindajad. Sellise seltskonnaga oli põnev diskuteerida ja probleemidele lahendusi leida.

Pärast Tokyo programmi liikusime koos Jordaania noortega edasi Hokkaidō saarele, mis asub Jaapani põhjapoolses osas. Seal olid taas kord mõningad diskussioonid, mis eestlaste jaoks olid kahjuks üsna madalal tasemel. Küll oli seal saarel väga ilus loodus mägede ja ookeani keskel. See oli ka koht, kus tutvusime lähedalt Jaapani meretoiduga: toores kala, merekarbid, koorikloomad, kalmaarid, kaheksajalad, teod, meretaimed ja seenekesed. Enamik neist on väga head, kui suudad üle saada mõttest, et su suus on tigu, kaheksajalg või muu imelik elukas.

Pärast Hokkaidō programmi liikusime Jaapani traditsioonilisemasse ossa Gifu prefektuuri, mis asub Tokyost paarsada kilomeetrit lääne pool saare keskosas. Sealne loodus koos mägede, jõgede ja väikeste rahulike linnakestega oli taas kord imeline. See osa programmist oli kogu Eesti delegatsiooni lemmik, kuna seal oli palju aktiivset tegevust. Õppisime Jaapani traditsioonilist tantsu, tegime siiditrükki ning elasime Jaapani peredes. Iga delegatsiooni liige veetis kaks ööd ja kolm päeva kodumajutuses, mille käigus nägime lähedalt jaapani perede igapäevaelu. Pärast kohalikku programmi naasime Tokyosse.

Reisi vältel jäi silma ka mõningaid veidrusi, mis Jaapanile omased on. Näiteks on jaapanlased üsna täpsed aja suhtes ning iga kord, kui pidime mõne pisikese ettekande tegema, oli rahva seas neiu, kes tõstis üles silte „1 minut”, „30 sekundit”, „10 sekundit”. Selline liigne täpsus oli meie jaoks natuke harjumatu. Samuti võeti meid mitu korda päevas kokku ja räägiti kellaajaliselt üle, mis järgnevalt juhtub.

Kuna Jaapanis on 122 miljonit elanikku, on selge, et kõigile ei pruugi jätkuda töökohti. Tööpuuduse vähendamiseks on loodud väga palju meie mõistes mõttetuid töökohti. Paljudes parklates on inimene, kes bussi või auto saabudes juhatab selle parkimiskohta ja viipab, kuhu parkida. Ta teeb seda isegi siis, kui parkla on peaaegu tühi.

Linnas on pisemagi teetöö korral väljas vähemalt kaks tulukestega helkurvesti ja valguspulgaga töölist, kes jalakäijaid ohtlikust kohast suure tõsidusega mööda juhatavad. Sellised kohad on tavaliselt lisaks vilkuvate torbikute ja turvalintidega piiratud. Ühel ööl linnas jalutades juhtusime tänavale, kus üks tööline askeldas kanalisatsioonikaevu kallal ning selle ümber oli kaks valguspulgaga meest, kes praktiliselt tühjal tänaval inimesi mööda juhatasid – meie jaoks naljakas, kuid kõik teevad oma tööd tõsiselt ja suure hoolega.

Jaapanlased on väga viisakad ning nende teeninduskultuur väga kõrge. Hotellis hommikusöögile minnes naeratavad töötajad sulle ja ütlevad tere hommikust. Reisijärgsel hommikul Tallinna hotellis sööma minnes klõbistas administraator arvuti klaviatuuril ning vältis peatõstmist, et ei peaks klienti tervitama.

Reis oli huvitav ja tasus kindlasti ära. Nägime nii Jaapani ametlikku asjaajamist kui ka seda, kuidas elatakse väikeses kohas ning suures linnas. Samasse programmi saavad Eesti noored kandideerida uuesti kolme aasta pärast. Soovitan seda teha kõigil, kes vähegi Jaapanist huvituvad.

SAMAL TEEMAL

• „Tänu Jaapani kroonprintsi ­abielu esimesele aastapäevale”, ÕpL 26.09.14

—

Triin Bõstrov

noortevahetuses osalenu

Minu mälestused kodumajutusest on väga head. See oli üks minu Jaapani reisi tipphetki. Mulle meeldis selle pere n-ö normaalsus. Perekond, kuhu mina sattusin, oli modernne ning selle näitel võin öelda, et Jaapani perekond ei erine väga Eesti omast. Me tegime väga tavalisi asju. Jäi silma, kuidas perekond kokku hoidis ja tegi kõik selleks, et meil oleks hea.

Tänu sellele kogemusele on minu perekond nüüd nelja liikme võrra suurem. Laste spordivõistlused, Gifu Gastel, saketehas ja kuumaveeallikad on mälestused kogu eluks. Meid tervitati kohe alguses heade sõnade ja avatud südametega. Mõni päev tagasi sain kingituse Jaapanist. Mulle saadeti käsitsi tehtud pildialbum koosveedetud ajast. See kingitus oli tehtud südamest ja oli üks mu elu armsaim üllatus.

Kõik inimesed, kellega Jaapanis kohtusin, avardasid minu maailmapilti sellest võrratust maast. Olen mitmega neist senini kontaktis ja juba on tehtud ka esimesed tulevikuplaanid.

—

Sigrid Sibul

noortevahetuses osalenu

Programmi üks põnevamaid osasid oli viibimine Jaapani kodumajutuses. Nädalavahetus kohalikus peres oli harukordne võimalus näha Jaapani pere igapäevaelu. Minu peres olid ema, isa ja kaks last. Perega käisime laupäeval suurejoonelisel lasteaia spordipäeval, kus võistlesid sajad lapsed ning kellele oli kaasa elamas veel rohkem lapsevanemaid, sugulasi ja sõpru. Lisaks külastasime perega Gifu templit ning jalutasime Jaapani-Hiina aias.

Just lasteaia spordipäev oli väga üllatav – hämmastav oli vaadata, kuidas sajad lapsevanemad ja teised sugulased ning sõbrad kaasa elasid. Me ärkasime sel päeval juba kell kuus hommikul, et saaksime lasteaia staadionil kõige paremad kohad. Kui üritus kell 8.30 algas, ei olnud enam ühtegi tühja istumiskohta ning inimesed pidid leppima seisukohtadega. Minu jaoks oli väga suur üllatus, et lasteaia spordivõistlus on nii populaarne ja huvitav, et tuleb lausa järjekorras seista, et jooksuga mõni parem koht haarata.