Erakoolid ootavad rahastamise sasipuntrasse selgust
Erakoolide tegevuskulud võiksid tulla otse riigilt nagu pearahagi, pakub eraüldhariduskoolide ühendus lahendust olukorrale, mis tekkis pärast seda, kui riigikohus tunnistas senise arveldamisviisi põhiseadusevastaseks.
Tallinn ja Tartu on viimastel aastatel maksnud erakoolidele tegevustoetust kumbki ligi kaks miljonit eurot. Seda on teinud teisedki omavalitsused, hinnanguliselt ligi kaheksa miljoni euro ulatuses. Eelmisel nädalal rahuldas riigikohus aga Tallinna linnavolikogu taotluse ja tunnistas põhiseadusevastaseks olukorra, kus riik on pannud omavalitsustele kohustuse rahastada erakoole, andmata selleks raha.
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart ongi juba teatanud, et linn taotleb riigilt kulutused kohtu kaudu tagasi. Ka Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave sõnul on linnal keskvõimule õigustatud ootus, et see raha makstakse riigieelarvest nii tagantjärele kui ka edaspidi kinni.
„Erakoolide toetamiseks seni kulunud 1,8 miljonit eurot on Tartu jaoks väga suur raha, millega linn saaks korda teha päris mitu oma kooli ja muuta oluliselt paremaks kõigi koolide õppekeskkonda,” nendib Raave.
Tartu vanimaid erakoole, Waldorf-gümnaasium on viimase kuu elanud rõõmus, et viimaks ometi saab kool päris oma maja – hiljuti allkirjastati ostu-müügileping maaülikooli endise peahoone omandamiseks. Koolipere teeb kolimisplaane. Riigikohtu otsus on rõõmu tumestanud ja tekitanud ebameeldiva selgusetuse.
„Seoses maja ostuga on eelarve isegi väga pingeline. Kui nii oluline osa eelarvest ära kukub, on olukord täiesti lootusetu. Niigi loeme kogu aeg kopikaid,” räägib kooli juhataja Triin Iva.
Põlva maksab rohkem, kui peab
Kohalikelt omavalitsustelt laekuv tegevustoetus moodustab Tartu Waldorf-gümnaasiumi – nii nagu Eesti teistegi erakoolide − eelarvest küllaltki suure tüki, kolmandiku. Seni on Waldorf-gümnaasium kõigilt omavalitsustelt tegevuskulud kätte saanud. Tõsi küll, probleeme on olnud Tallinnaga, kel alates 2013. aasta aprillist maksmata üle 5000 euro. Enamik summast on koduõppel olijate eest, nende kohatasu on kolmandik õpilaskoha täismaksumusest.
Märksa kopsakam osa eelarvest, peaaegu pool, tuleb haridus- ja teadusministeeriumilt. Riiklik toetus ongi erakoolide suurim rahaallikas, see laekub koolidele vastavalt otselepingule. Seevastu õppemaksu osa on väike, enamasti mõniteist protsenti.
Waldorf-kool tõstis hiljuti õppemaksu seaduses lubatud määral, seda enam kergitada ei saa. Ega see suudakski katta auku, mis tekiks, kui omavalitsused nagu üks mees otsustaksid loobuda tegevuskulude maksmisest.
„Kas siis tuleb pankrot välja kuulutada?” küsib Iva nõutult.
Tartu erakooli direktori Urmo Uibolehe hinnangul võib riigikohtu otsus muuta kogu Eesti hariduse rahastamise põhimõtteid. Ehk algab nüüd ka laiem diskussioon hariduse rahastamise teemal.
„Kui rahastamine on lapse- ja pearahapõhine, pole meie jaoks suurt vahet, kust see raha tuleb,” lausub Uiboleht. „Aga lastel vahetegemist ei pea me küll õigeks. Erakooli lapsevanemad on ju kohalikule omavalitsusele samasugused maksumaksjad ja neil on samasugused ootused. Meie jaoks on olukord igatahes pinev. Tegevused on eelarves kavandatud ju kogu kooliaasta peale.”
Seni on kõik omavalitsused maksnud Tartu erakoolile tegevuskulude eest ja direktor loodab, et hea partnerina teeb Tartu linn seda ka edaspidi.
Rosma kool
Põlva külje all paiknevas äsja 25. sünnipäeva tähistanud Rosma koolis õpib lapsi 17 omavalitsusest, kaugemalt käijad on 50 kilomeetri kauguselt. Igal aastal kolib Põlvamaale mõni pere ka Tallinnast või Tartust, et nende lapsed saaksid just Rosmal õppida.
„Riigikohtulahend ei lõpetanud erakooliseaduse § 22 kehtivust. Loodame väga, et omavalitsused jätkavad tegevuskulude hüvitamist, kuni saabub selgus, kas see jätkub riigi või omavalitsuse tasandil,” lausub Rosma haridusseltsi juhatuse liige Erko Jakobson. „Kui tegevuskulusid enam ei hüvitata, on meie kool sunnitud oma tegevuse praegusel kujul lõpetama. Vanemad ei suuda tasuda puuduvat osa eelarvest.”
Seadus kehtib edasi
Kooli eelarvest moodustab omavalitsustelt laekuv tegevuskulu 36%. Õppemaks on ainult 37 eurot kuus ja piirkonna sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu ei ole võimalik seda oluliselt tõsta. Väga palju tehakse koolis ära lapsevanemate ühiskondliku töö ning projektide toel.
„Pärast piirmäära kehtestamist ei ole meil olnud probleeme tegevuskulude katmisega omavalitsuste poolt, ainult üks omavalitsus on praegu kahe kuu arved võlgu. Põlva vald on koduvallana toetanud meid isegi üle piirmäära, vahepeal oli periood, kus see toetus kattis ka lapsevanemate tasu,” räägib Erko Jakobson. Tegevuskulude piirmäära kehtestamine andis koolile kindlustunde ja võimaldas pikaajalisemaid plaane teha.
„Loodame siiski, et saame osaleda ka Rosma kooli 50. sünnipäeval,” sõnab Jakobson.
Eelmisel reedel arutas riigikohtu otsuse järel tekkinud segadust ka Eesti eraüldhariduskoolide ühenduse juhatus. Ühendus plaanib saada kokku eri osapooltega, et seaduslikust vaakumist välja tulla. Meeleolud polegi kõige troostitumad, sest juhatuse esimehe, Audentese erakooli direktori Ahto Orava sõnul on nad saanud juristidelt kinnitust, et kohtulahendist hoolimata kehtivad seadus ja arvelduskord edasi. See tähendab, et erakoolidel on endiselt nõudeõigus kohaliku omavalitsuse kaudu tegevustoetust saada, kohalikud omavalitsused peavad omakorda riigiga asju ajama.
„Ülesime ka oma ühenduse liikmetele, et seadust ja arveldamise korda muudetud ei ole. Ei näe põhjust hakata diskuteerima,” lausub Orav. „Kohalikud omavalitsused ja riik peavad asja omavahel selgeks saama. Ministeerium ning seadusandja peavad leidma viisi, kuidas see võiks kõige mõistlikumalt käia.”
Ühendus on seda meelt, et kuna riik on erakoolidega nagunii otselepingulistes suhetes, võiks lisada pearahale ühe komponendi – tegevuskulud – ja kogu raha tuleks ühest allikast.
„Kogu mõttetu sasipundar oleks likvideeritud ja värk aus – sama palju, kui lapsi käib erakoolis, saaks kool ka raha. Kui laps erakoolis enam ei käi, läheb raha kohalikule omavalitsusele − ja pole vaja enam vaielda, mis piirkonnast keegi kuhugi käib,” sõnab Orav.
Riigikogu kultuurikomisjon on oma esimehe Lauri Luige sõnul plaaninud järgmise nädala esmaspäeval kohtuda haridus- ja teadusministriga.
„Eesti riigi jaoks on väga oluline, et meie noored saaksid hea hariduse, olenemata sellest, kes on koolipidaja. Olgu selleks siis riik, kohalik omavalitsus või eraomanik,” ütleb Luik. „Loomulikult on riigikohtu otsus ka Eesti riigile täitmiseks. Peame jõudma üheskoos haridus- ja teadusministeeriumiga selgusele, kuidas vastuolu põhiseadusega likvideerida.”
Pall on riigikogu käes
Otsuses viidatakse tõigale, et omavalitsus on seaduse ees oma kohustuse täitnud, kui võimaldab oma territooriumile sissekirjutatud noortele põhihariduse omandamise munitsipaalkoolis. Samas ei saa me unustada, et Eestis on mitmeid häid erakoole.
„Erakooliseaduse järgi arveldab omavalitsus erakoolidega proportsionaalselt seal õppivate vastava omavalitsuse laste arvuga,” nendib Luik. „Erakoolide puhul oleme aluseks võtnud sama loogika, mis toimib praegu omavalitsuste endi vahel arveldamisel. Näiteks kui Haapsallu sisse kirjutatud laps käib Tallinnas koolis, arveldavad Haapsalu ja Tallinn omavahel. Oleks igati loogiline, kui selline põhimõte kehtiks ka erakoolide puhul. Samas viidatakse põhiseadusele, mis ütleb, et kui riik paneb omavalitsusele täiendavaid ülesandeid, tuleb selleks ka vahendid eraldada.” Luige hinnangul ei tohi teha vahet, kes on koolipidaja. Seega ei käsitaks ta erakoolides õppivate noorte toetamist lisaülesandena. Arveldamise alus on valitsuse määratud keskmine piirsumma, millest rohkem erakool küsida ei saa.
—
Mida arvab HTM riigikohtu otsusest?
Asso Ladva
Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna konsultant
Riigikohus otsustas, et põhiseadusevastane on olukord, kus riik pole seadusega kehtestanud süsteemi, kuidas kohalikud omavalitsused riigilt erakoolidega arveldamiseks raha saavad. Erakoolidega arveldamise kohustus kehtib erakooliseaduses edasi ja arveldamine kui selline pole põhiseadusevastane. Põhiseadusevastane on olukord, kus riik ei ole seadusega kehtestanud süsteemi, kuidas riik kohalikke omavalitsusi erakoolidega arveldamiseks rahastab.
Ministeerium ja riigikogu alles tutvuvad kohtuotsusega. Ministeerium lähtub oma tegevuses riigikogu kui seadusandja antud suunistest, mistõttu analüüsime selle mõjusid ning oleme valmis riigikogus arutama, kuidas riigikohtu otsuse valguses edasi minna.
—
Erahariduse roll tuleb läbi vaielda
Mailis Reps
riigikogu liige, endine haridusminister
Erakoolid on Eesti hariduse lahutamatu osa. Suurem osa erakoolidest on küll väga väikesed, kuid muudavad meie haridussüsteemi märksa mitmekesisemaks: nt kristlikud koolid, väikeklassidega ja alternatiivpedagoogikaga koolid ning eri raskusastmega erivajadustega lastega tegelevad õppeasutused.
Erakoolide asutamisel ja pidamisel ei ole kohalikul omavalitsusel mingisugust rolli, sest koolitusloa annab ja järelevalvet teostab riik. Koolipidaja on eraisik või -organisatsioon. See aspekt on oluline, sest omavalitsusel on kohustus tagada kõikidele lastele koht munitsipaalkoolis, isegi kui nad hiljem otsustavad erakooli kasuks. Koolivõrgu kavandamisel ja piisava hulga koolide haldamisel peab omavalitsus arvestama ju kõigi piirkonnas elavate lastega.
Tagamaks erakoolide püsimajäämist ja võimalikult stabiilset rahastamist on vaja kiiresti luua riiklik mehhanism, mis lisaks õpetajate palgafondile annaks erakoolidele pearaha osana ka nn koolimaja ülalpidamise kulud. Juba aastaid kehtib süsteem, kus riik eraldab võrdse pearaha munitsipaal- ja erakoolide õpilastele, mille sees on õpetajate palgaraha, töövihikute-õpikute raha jmt. Vaidlus käib paari aasta taguse muudatuse üle, kus õpetajate palgale lisaks nõuti omavalitsustelt, et nad tagaksid ka erakoolide hoonetega seotud kulude katmise (nn karbiraha).
Erakoolid sõlmivad riigiga niikuinii lepingu, millega neile eraldatakse vastavalt õpilaste arvule õpetamise pearaha. Minu ettepanek on lisada sinna juba järgmise aasta riigieelarves ka nn karbikulu. Sellisel juhul ei teki erakoolidel probleeme, tõenäoliselt on nad koostanud oma eelarved, eeldades, et saavad toetust ka ruumidega seotud kulude katmiseks. Riik on ka loogiline partner, sest koolitusload annab välja ministeerium ning kvaliteedi puudujääkide puhul saab koolitusloa ära võtta. Selle sammuga lõpeb ka riigi rahastamine.
Erakoolide ja -hariduse roll tuleb meie ühiskonnas laiemalt läbi vaielda. Põhjamaades on levinud praktika, et era- ja munitsipaalharidust rahastatakse võrdsetel alustel. Üldjuhul lapsevanema käest raha juurde küsida ei tohi. Mitmed koolijuhid on aga vaadanud murelikult olukorrale, kus erakoolile tagatakse samad võimalused kui munitsipaalkoolile, kuid erakool võib lapsevanema käest veel lisaraha nõuda. Lai tasakaalustatud debatt sel teemal on väga vajalik.
—
Maksame erakoolidele tunduvalt rohkem kui linnakoolidele
Riho Raave
Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja
Tartus tegutseb kuus erakooli kokku 1023 õpilasega, mis on peaaegu 8% linna õpilaste arvust. Tartu õpilasi käib erakoolis 863 (nende hulgas ka väljastpoolt Tartut käijad). Kokku arveldab linn 17 erakooliga. Viimastel aastatel on erakooli valinud õpilaste arv kasvanud ja suurenenud on linna eelarvest nende koolide toetuseks kuluv summa. Kui 2012. aastal maksis linn 637 erakoolis käiva õpilase eest kohamaksu 510 000 eurot, siis käesoleval aastal on erakoolide toetussumma kasvanud 753 000 euroni. Kokku on linn aastatel 2012−2014 katnud erakoolide tegevuskulusid 1 830 000 euro ulatuses.
Alates 2010. aastast, mil riik kehtestas õpilaskoha maksumuse piirmäära, kasutavad erakoolid seda ka arveldamise alusena. Tänavu on see 83 eurot kuus. Võrdluseks, Tartu munitsipaalkoolide keskmine õpilaskoht maksab kuus umbes 52 eurot. Maksame erakoolidele oluliselt rohkem raha, kui suudame seda tagada oma koolidele eelarves. Lisaks riigi ja omavalitsuse eelarvest tulevale toetusele võivad erakoolid küsida õppemaksu. Munitsipaalkoolid seda teha ei tohi.
Riigikohtu praeguse lahenduse valguses on keskvõim kohalikele omavalitsustele päris palju raha võlgu − põhiseadusega vastuolus oleva kohustuse panemise tõttu. Kui arvestada, et Tallinn on maksnud vastuolulise seaduse täitmiseks erakoolidele ca 2 miljonit eurot, Tartu ainult pisut vähem ning ka kõik teised omavalitsused on pidanud seda tegema, siis võib riigi võlg omavalitsuste ees ulatuda 8 miljoni euroni. Õigusriigis võiks valitsuse jaoks olla auküsimus see omavalitsusele tagasiulatuvalt välja maksta.
Näen seadusandjal kahte võimalust: tühistada põhiseadusega vastuolus olev erakooliseaduse säte kohustuse kohta neid toetada − ning omavalitsused ja erakoolid arveldavad edaspidi vastastikuste kokkulepete alusel nagu enne 2010. aastat, või näha riigieelarves ette raha selle olemuslikult riigi kohustuse täitmiseks.
Küsimus ei ole ju pelgalt rahas või selles, kes mille eest maksma peab. Küsimus on hariduspoliitiline ja põhimõtteline. Kas Eesti riik käsitab eraharidust kui avaliku haridussüsteemi osa ja erakoole kui partnereid, kes lisavad haridussüsteemi mitmekesisust ja võimaldavad õpilasele/lapsevanemale rohkem valikuvariante ning mille õppemaks on taskukohane kõigile, või kui tüütuid konkurente, kes riigi- või munitsipaalkoolidest õpilasi ja omavalitsustelt raha ära tõmbavad ja keda peavadki edaspidi ülal pidama erakooli valinud lapsevanemad. Küllap tahtis seadusandja 2010. aasta erakooliseadusega muuta erakoolides käimist lapsevanematele taskukohasemaks. Paraku on riik seda hariduspoliitikat teinud omavalitsuste ja tema koolide arvelt.
Tartus ei ole veel otsustatud, mida linn riigikohtu otsuse valguses ette võtab. See on arutlusel linnavalitsuse lähimatel istungitel. Erakoolide toetamiseks linnaeelarvest kulunud 1,8 miljonit eurot on Tartu jaoks väga suur raha, millega linn saaks korda teha päris mitu oma kooli ja muuta oluliselt paremaks kõigi koolide õppekeskkonda.
Tartu linn on võtnud oma erakoole heade partneritena, kes lisaks valikuvariantide mitmekesistamisele loovad juurde vajalikke koolikohti. Kindlasti ei ole Tartus hariduspoliitiliselt õige lõpetada erakoolide toetamist. Küll aga on ka meil riigikohtu otsuse valguses õigustatud ootus keskvõimule: täites riigi hariduspoliitikat ja meile pandud kohustust, tuleb see toetus riigieelarvest nii tagantjärele kui ka edaspidi kinni maksta.