Ferdinand Veike: Emotsionaalne rikkus on inimese üks suuremaid rikkusi

Eesti nukuteatri looja ja esimene peanäitejuht Ferdinand Veike on aastate jooksul teinud üle saja nukulavastuse, eriti tuntuks sai tema kehastatud puunukk Buratino. 13. novembril tähistas vanameister oma 90. sünnipäeva. Foto: NUKU arhiiv

Esimene mälestuspilt on mul ühest varakevadisest hommikust. Päike oli kõrgel, tulin särgiväel, otse voodist, isatalu trepile. Lumi trepil oli sulanud, otsisin palja jalaga kuiva kohta, kuhu istuda. Vasikas tuli laudast, hüppas sõrgade krõbinal trepile, vaatas mulle suurte silmadega otsa, tõmbas kareda keelega üle näo ja pani siis hiiglasuurte hüpetega lauta tagasi.

Olen sündinud Lääne-Virumaal Saueaugu külas Vaino talus pere viimase, kaheksanda lapsena. Isatalu maad, kokku 42 hektarit, ulatusid ühelt poolt Vinni, teiselt poolt Mõdriku mõisa maadeni. Suures talus olid igaühel oma kohustused. Minu valvata ja lüpsta oli kaksteist lehma.

Veel on meeles, kuidas ma elus esimest korda linnas käisin. Õel läksid kingad katki ja ta saatis minu Rakverre Põikliku kingapoodi uusi kingi ostma. Ju ta mõtles, et mis see kaksteist kilomeetrit mehekesel käia on.

Jõudsin poodi, lett oli minust palju kõrgem. Kaupmees küsis, mis ma tahan. Vastasin, et tahan osta õele kingad, number 37. Siis tõsteti mind leti peale, et saaksin valida. Valisin välja hallid kingad, rihm peal ja must lakikolmnurk väikese varba kohal. Kui poodnik küsis kingade eest seitse ja pool krooni, ütlesin julgelt õe õpetatud lause: „Häbi on maksta nii palju.” Müüjale tegi see hirmsasti nalja, küsis, kes mind niimoodi õpetas. Igatahes sain kingad kätte seitsme krooniga, kommi veel pealekauba ja õde võis õhtul uute kingadega koorilaulu harjutusele minna.

Meie peres oli muusika au sees. Vanaema oli viiulit õppinud ja õpetas seda ka oma lastele. Kord tulid külapoisid isa käest luba küsima, kas külarahvas ei võiks meie juurde tantsima tulla, noored tahtsid taluelule vaheldust. Meil oli suur tuba nagu saal, ühtpidi kaheksa, teistpidi kuus meetrit. Isa lubaski. Edaspidi tuldigi laupäeva õhtuti meie juurde kokku. Eks see oli ka üks põhjus, miks vend ja külapoisid Saueaugu Poiste bändi kokku panid. Nüüd ei olnud enam vaja Mõdrikust kedagi meile pilli mängima kutsuda. Poisid mängisid viiulit, õde võttis kitarri, naabripoiss teise, keegi mängis klaverit, mis see mandoliingi ära õppida oli. Koeranahast trummi peale oli maalitud kiri „Saueaugu Poiste bänd”. Hiljem, kui poisid teenitud raha eest Fordi ostsid ja sellega pidukohtadesse mängima sõitsid, seadsid nad trummi alati auto katusele, et kiri välja paistaks. Käisin ikka kuulamas, kuidas vend laulab. Sel ajal mikrofone ei olnud, ta laulis ruuporisse. Repertuaaris olid tolleaegsed tuntud lood: „Kui mu vanaisake”, „Ligadiga-logadiga sõitsin ma …”, „Siri-piri-pinn” ja filmilaulud.

Viru-Jaagupi koolis pani õpetaja Herbert Salu mind juba esimeses klassis luuletusi lugema. Koolis hakkasime ka näitemänge tegema. Aga minu lavastajadebüüt oli Saueaugu mäel, kus ma 15–16-aastaselt esimesed lavastused tegin. Isa muretses nagu üks tõsine maamees ikka oma viimase järeltulija pärast. Eks ta lootis, et õpin kirikuõpetajaks või võtan vastu tema pakutud metsaheinamaa tüki Võhu jõe ääres, kuhu ta maja peale ehitas ja millele koos pilpakatuse lõime. Mina aga jäin oma otsusele kindlaks ja läksin 1942. aastal Tallinna teatrikooli. Kuna mind huvitas ka tants, võtsin teatrikooli kõrvalt Gerd Neggo ja madam Tšernova tantsustuudiotes eraviisiliselt tunde, aimamata, et peagi tulebki mul tantsida Estonia teatri laval. 1947. aastal, kui olin juba noorsooteatris näitleja, valis Helmi Tohvelman mu koreograafilise poeemi „Kalevipoeg” nimirolli.

Mäletan, et läksin noorsooteatrist joostes, et jõuda etenduse alguseks Estoniasse. Mõnikord jõudsin kohale viimasel minutil, eelmäng juba käis. Georg Ots mängis Päikest, Katrin Välbe oli üks Linda ümmardajatest, tollal üheksa-aastane Tiiu Randviir tantsis üht Linda kodakondset. See oli grandioosne lavastus, kus osales nii tantsijaid, ooperilauljaid kui ka draamanäitlejaid.

Tolleaegseid nukulavastusi, kus mängisid Olli Ungvere, Aino Talvi, Salme Reek, Helmut Vaag ja teised tuntud näitlejad, olin näinud juba Jõhvi keskkoolis käies, aga enda esmakordne kokkupuude nukkudega oli teatrikooli ajal.

Mulle meeldivad väga muinasjutulised süžeed, arvan, et nukuteatri vorm on üks teatraalsemaid. Nukud võivad olla väga plastilised, nendega saab luua mis tahes illusioone. Hakkasin nukkudega harjutama ja märkasin, et mõni asi tuli hästi välja. Kui noorsooteater 1947. aastal likvideeriti ja nukutrupp draamateatriga liideti, võtsin nukkudega tegelemise oma südameasjaks.

1952. aastal sai minust vastloodud nukuteatri peanäitejuht. Pikka aega otsisime teatrile oma maja ning kui viimaks 1955. aastal praegusesse Laia tänava majja ruumid saime, algas tõsine töö. Venemaal oli pärast sõda üle 60 riikliku nukuteatri, aga meil õnnestus kiiresti esimese viie hulka jõuda. Moskva, Kiiev, Leningrad, Riia, Tallinn – kujunes välja selline viisik. Kokku olen teinud aastate jooksul üle saja nukulavastuse, neist ligi 80 Eesti Riiklikus Nukuteatris.

1954. aastal, kui Eesti Raadios hakati tegema kuuldemängu Buratinost, olin selle kuuldemängu juht. Kui peaosatäitja rollist ootamatult loobus, soovitas režissöör Eero Sepling mul endal proovida. Otsisime kaua puupoisi kriuksuvat häält. Lõpuks valisime magnetofonilindil välja sellise lindi pöörlemiskiiruse, mille juures tekkis sobiv hääl, lindistasime kõik Buratino laused eraldi ja lõikasime teiste näitlejate jutu vahele. Kuuldemängul oli menu ja juba varsti tuli Buratinol minna ka lastega kohtuma. Pidin seal nuku häält ise tegema. Lapsed küsisid kohtumistel alati, kuidas ma seda teen. Ma justkui haigutan või hammustan haput õuna, samal ajal naeratan, nii et suunurgad ja suulagi ülespoole tõusevad, ning häält ei olegi vaja pingutada. Buratino ja tema lauluke said väga populaarseks, mind hakati seostama Buratinoga ja Buratinot minuga.

Lastega kohtumisi on mul elu jooksul olnud tohutult palju. Lapsega suheldes peab esialgu jätma distantsi. Kõigepealt on vaja luua meeleolu, alles siis suhelda. Lapsed tuleb ära kuulata, kõik lapsed on head, kõigist tuleb lugu pidada.

Emotsionaalne rikkus on inimese üks suuremaid rikkusi. Fantaasiat tuleb arendada lapseeas, muidu jääb hing vaeseks. Samamoodi on vaja lapsena omandada harjumus õppida ja töötada. Teater on kahtlemata üks võimalus lapse tundmuste kujundamiseks.

Ferdinand Veike meenutuse pani kirja Tiina Vapper