Geeniuse naine ehk Ühe eestlanna traagiline saatus

Selle kirjutise ajendiks on üks lõik kirjanik Boriss Akunini blogi „Armastus ajaloo vastu” hiljutisest postitusest pealkirjaga „Polivanov”: „Suure terrori aastatel võeti kõik kodumaise japonistika vägilased muidugi üksteise järel kinni. Esimesena ekstsentriline Jevgeni Polivanov koos eestlannast naisega. Seejärel Nikolai Nevski koos jaapanlannast naisega. Nende tütre, pooljaapanlanna võttis kasvatada vaikne Nikolai Konrad, kuid varsti jõuti ka Konradini.”

„Harilik geenius”

Mind hakkas huvitama selle „eestlannast naise” saatus. Üht-teist õnnestus tema kohta leida, fotot kahjuks mitte. Aga alustuseks veidi Jevgeni Polivanovist, kelle nime mäletasin uduselt oma ülikooliajast, professor Paul Ariste loengutest sissejuhatusest keeleteadusse.

Akunin kirjutab, et Jevgeni Polivanov olnud inimene, kes ei hoolinud eriti eetikast või kellel oli omaenese eetika. Kirjandusteadlane Viktor Šklovski on Polivanovit nimetanud harilikuks geeniuseks. Akunin rõhutab, et Polivanov huvitus keerulisest ja ebaharilikust. Oskas palju haruldasi keeli, oli geniaalne keeleteadlane. Tema elulukku mahtus nii kalapüük mingis Jaapani kolkas, luuretöö Vene tsaari kasuks kui ka põrandaaluseks bolševikuks olemine ja töö Trotski asetäitjana.

Kirjanik Venjamin Kaverin, keda eesti lugejad tunnevad kõige paremini „Kahe kapteni” autorina, on oma romaanis „Skandalist ehk Õhtud Vassili saarel” kirjutanud Polivanovist, andes sellele tegelasele Dragomanovi nime: „Tema lingvistikaalased tööd on oma järelduste peensuste poolest inimajule peaaegu mõistmatud /—/”

Kirgas keelemees

Kui aga kirjanduslike seikade juurest ametliku eluloo juurde kulgeda, selgub, et Jevgeni Polivanov sündis 28. veebruaril (12. märtsil) 1891. a Smolenskis aadliperekonnas (kuid ühes ankeedis on kirjutanud, et ta isa oli raudteelane, ema kirjanik). Lõpetas gümnaasiumi Riias. 1912. aastal lõpetas Peterburi ülikooli ja idaakadeemia. 1914. a tegi magistrieksamid ja kaitses väitekirja teemal „Psühhofoneetilisi tähelepanekuid jaapani keele murrete kohta”. Pärast kaitsmist sõitis Polivanov Jaapanisse välitöödele. 1916. a pöördus sealt tagasi, liitus bolševikega, osales kodusõjas. 1917. ja 1918. aasta mõne kuu töötas Vene NFSV välisasjade rahvakomissariaadi idaosakonna juhatajana ja oli üks kahest Lev Trotski asetäitjast. 1919–1926 oli ta kommunistliku partei liige.

Õppejõu tegevust alustas Polivanov dotsendina jaapani keele ja võrdleva keeleteaduse alal, hiljem tegutses professorina mitmes ülikoolis. Keeleteadlasena oli aktiivne Nikolai Marri kriitik. Teda peetakse nõukogude sotsiolingvistika ja ajaloolise fonoloogia üheks alusepanijaks, keeleevolutsiooni originaalse teooria loojaks. Ta uuris idamaade ja Kesk-Aasia keeli. Huvitus poeesia uurimisest ja luuletas ka ise. Tõlkis vene keelde kirgiisi rahvuseepose „Manass”. Väidetavalt oli talle naljamäng tõlkida Goethe luulet saksa keelest usbeki keelde.

Polivanov oskas teda tundnud kirjanike ja teadlaste ning ta enese ankeetide andmetel jaapani, prantsuse, saksa, inglise, ladina, kreeka, hispaania, serbia, poola, hiina, kirgiisi, tadžiki, usbeki jt keeli. Täpselt on teada, et keeleteadlasena uuris ja valdas ta veel ab­haa­si, aserbaidžaani, albaania, assüüri, araabia, gruusia, dungaani, kalmõki, karakalpaki, korea, ersa-mordva, tiibeti, türgi, uiguuri, tšetšeeni, tšuvaši ja eesti keelt. Tema tuttavad on maininud, et eesti keelt aitas tal uurida eestlannast abikaasa Brigitta. Väidetavalt on Polivanov mees, kes oleks eesti keelde toonud neljanda välte.

Akadeemik Jaan Ross rõhutab (Akadeemia, nr 10/2005, lk 2186–2194), et kuivõrd Polivanovi väldete analüüs põhineb kuuldelisel analüüsil ja mitte kõnesignaali mõõtmisel, siis osutab ta põhitooni muutumise iseloomule eri väldetes rohkem tähelepanu kui kvantiteedisuhetele. Ja veel: „Polivanovi kaitseks peab ütlema, et ilmselt on ta esimene lingvist, kes kirjeldab eesti keele teise- ja kolmandavälteliste sõnade vahelist erinevust põhitooni kontuuri harja erineva asukoha abil neis sõnades.”

Geeniuse naine

1921. aastast oli Jevgeni Polivanov abielus Brigitta Polivanova-Nirgiga, kelle isanimi oli Alfred ja kes oli sündinud Valgas. Ross mainib aga tähelepanekut, et „Polivanov oma õpikus ei nimeta Brigitta Nirgi sünnikohaks mitte Valgat, vaid Tallinna, ning rõhutab, et tema eesti keele kohta tehtud tähelepanekud puudutavad vaid eesti keele „Reveli murret”.” Igatahes elas Brigitta mõnda aega Tallinnas, kuni temast sai Petrogradi ülikooli üliõpilane. Tõenäoliselt kohtus Brigitta tollal professoriks olnud Polivanoviga just õpiaastatel. Umbes samal ajal oli Kaverin Polivanovite peretuttav, käis neil külas ja on nende kohta oma essees „J. D. Polivanov” raamatus „Kirjutuslaud” kirjutanud, et nad elasid kahekesi üliõpilaste ühiselamu tillukeses toas, kus kõik rääkis Petrogradi ülikooli professori Jevgeni Polivanovi tagasihoidlikkusest ja vähenõudlikkusest.

1921. a on Polivanov Brigitta kohta kirjutanud ühes ankeedis, et naine on üliõpilane ja „artistka”. Tollane venekeelne sõna „artistka” võis tähendada mida iganes: tsirkuseartisti, näitlejannat, naiskunstnikku. Millega Brigitta täpselt tegeles, seda ma ei tea. Väidetavalt polnud neil lapsi.

1929. a asus Polivanov alaliselt elama Kesk-Aasiasse, mis võis olla (Jaan Rossi hinnangul) „tingitud tema konfliktist Nõukogude režiimi poolt algul kanoniseeritud ning hiljem hukka mõistetud keeleteadlase Nikolai Marriga”. 1934. a olevat professor Polivanov töötanud korraga nii Kirgiisias kui ka Usbekistanis. Frunzes elas ta koos naisega esialgu võõrastemajas, hiljem aga ühetoalises korteris Dzeržinski tänava 32. majas. Dzeržinski tänav on nüüd Erkindiki bulvar, kõige uhkem terves Biškeki linnas. Taškendis ja Frunzes elas koos Polivanovitega ka Brigitta õde Aurelia Odojevskaja-Nirk, kelle saatus pärast 1937. aastat on teadmata.

Kui Jevgeni Polivanov 1. augustil 1937 arreteeriti, sõitis Brigitta Frunzest Taškenti. 17. novembril 1937 jõudis Frunzesse aga ametlik kiri Moskvast. Selles sisaldus ettekirjutus arreteerida Brigitta kui rahvavaenlase naine. Ta kuulutati tagaotsitavaks. On põhjust arvata, et Brigitta ise ei teadnud sellest midagi. Muidu oleks ta ehk ennast varjanud, aga ta toimis teisiti …

Veebilehelt „Kõrgõzstani ajaloolised isikud” leidsin südamliku kirjutise Polivanovi ja tema naise kohta. Kahjuks polnud selle juures teksti autorit. Aga ära on toodud katkendid Brigitta Polivanova kirjast NSV Liidu peaprokurörile Andrei Võšinskile.

Niisiis, Brigitta ei teadnud oma mehe saatusest kaua aega midagi. Frunzes ei saanud ta tema kohta teateid, mistõttu arvas, et mees on saadetud Taškenti, ja sõitis sinna otsinguid jätkama. Kirjutas kirju kõigile, keda lootis Polivanovi kohta midagi teadvat. 1938. a jaanuaris Võšinskile saadetud venekeelse kirja mustandi leidis Kõrgõzstani KGB-arhiivis olevast Polivanova toimikust akadeemik V. Ploskihh. Tal lubati seda kirja pildistada. Veebilehel oleva teksti autor aga oli selle kirja seejärel kirjutusmasinal maha kirjutanud. Kirjaread olevat kohati laiali läinud, arvatavasti nuttis Brigitta seda kirjutades. Ka olevat kirja originaalis palju sõnu puudu.

Eriti kole on teadmine, et kuigi selle kirja kirjutamise ajal oli Polivanov Brigitta jaoks teadmata kadunud, on praegu, palju aastaid hiljem selge, et Polivanov viidi kohe tapiga Moskvasse, seal kuulati teda korduvalt üle ja mõisteti 25. jaanuaril 1938 surma. Otsus viidi täide samal päeval. Brigitta ei saanudki seda vist kunagi teada.

Brigitta kiri Võšinskile, samuti oma koduse aadressi andmine oli hulljulge samm. Võšinski oli tuntud kui Nõukogude poliitiliste repressioonide peamisi läbiviijaid. Loomulikult ei vastanud ta meeleheitel naisele. Võib-olla ei jõudnudki kiri temani. Kuid kodust aadressi kasutasid ära NKVD töötajad, kes arreteerisid Brigitta 10. aprillil 1938. Uurimise ajaks toodi ta Taškendist tagasi Frunzesse.

NKVD troika otsusega 13. novembril 1938 süüdistati teda selles, et ta „oli Poola luureagent, kogus spioonina andmeid ja diskrediteeris Nõukogude võimu karistuspoliitikat”. Brigitta Polivanova mõisteti kümneks aastaks parandusliku töö laagrisse. Ta ei pidanud kümmet aastat vastu, vaid suri Kargopoli laagris 1. juulil 1946. Kargopol on linn Arhangelski oblastis. Sealses vangilaagris tegid vangid Stalini ajal rasket metsatööd. Brigitta Polivanova rehabiliteeriti 1989. aastal.

—

Kiri Võšinskile

Kunstnik Marsel-Marija Koente oli üks Kargopollagi vange. Erinevalt Brigitta Polivanovast jäi ta ellu. Hiljem saadeti ta vangilaagrisse Leedus. Siin on tema joonistus „Eestlanna” – laagriteatri kostüümikavand (1953). www.gulagmuseum.org

Brigitta Polivanova-Nirk kirjutas: „Austatud seltsimees! Kuus kuud olen kannatlikult oodanud mingeid tulemusi ja alles nüüd, veendunud, et ma ei saa läbi Teie abita, julgen võtta Teilt osakese Teie ajast ja paluda Teie lahket tähelepanu minu küsimuses.

Olen professor Jevgeni Dmit­rijevitši naine, ta on keeleteaduses hästi tuntud oma avastuste poolest lingvistika alal, oma lõputu töövõime ja ustavuse poolest teadusele …

Mu mees võeti kinni suvepükstes ja -särgis ning kadus niimoodi teadmata kuhu.”

Teine kirjaleht kirja järje ja lõpuga olevat paremini säilinud: „Ma saatsin jälle järelpärimise Frunzesse, uurija Margaitisele ja lisaks ka palve Kirgiisia siseasjade rahvakomissarile sm Lotsmanovile, et mulle teatataks, kus asub mu mees, kuhu ta võis jäljetult kaduda. [—] Varsti on juba poolteist kuud sellest, kui saatsin nimetatud järelpärimised Frunzesse, kuid vastust pole senini ei sm Margaitiselt ega sm Lotsmanovilt. Olen lihtsalt meeleheitel, ei tea, kuhu peaksin veel pöörduma.

Ja nüüd süttis minus taas lootusekiir – ma tean, et Teie, sm Võšinski, ei jäta meeleheitel inimest vastuseta. Palun andke mulle nõu, kuidas saaksin mehe saatusest teada. Palun Teid anda vastavatele organitele korraldus teatada mulle mu mehe saatusest. Võib-olla on ta Moskvas? Kas uurimine on lõppenud ja kohus olnud ning milles teda süüdistatakse? Palun aidake mul sellest kõigest teada saada. Vabandage, et tülitasin ja Teie aega kulutasin.

Sügava austusega B. Polivanova”

Kirja lõpus oli, nagu kord ette nägi, kaks aadressi, kuhu Brigitta vastust ootama jäi: „Minu aadress: Taškent, peapostkontor, nõudmiseni, B. Polivanovale. Kodune aadress: Taškent, Sennaja väljak, kollektiiv nr 8, maja 83.”

Võib kujutleda, kui mitu korda käis ahastuses Brigitta Taškendi peapostkontoris küsimas, kas kauaoodatud vastus on saabunud. Samal ajal oli tema abikaasa juba Moskvas hukatud.