Haridus tuleb möödunud sajandist lahti rebida

7. nov. 2014 Tiina Kangro Linnalehe peatoimetaja - 1 Kommentaar

Paar nädalat tagasi kritiseerisid mitmed üldharidus- ja kutsekoolijuhid siinsamas ajalehes tööandjate ideed, et keskharidus võiks tulevikus muutuda Eestis kohustuslikuks. Tööandjate keskliidu vihmavarju alla kogunenud ettevõtjad pakkusid sellise mõtte koos paljude teiste ideedega välja oma traditsioonilises manifestis, mida nad üllitavad iga nelja aasta tagant, et algatada diskussiooni ja kirjeldada oma ettekujutust Eesti ladusa arengu teel seisvatest takistustest ning nende ületamise teedest.

Koolijuhtidele kangastus seepeale pilt steriilses gümnaasiumiklassis vedelevatest ja korralike laste õpiedukust langetavatest murjanitest, kes tahvli ees seisva pedagoogi jutust tuhkagi aru ei saa, kuid keda nüüd tuleks hakata seaduse jõul veel ka gümnaasiumitunnistuse suunas lükkama. Kutseharidusjuhid nägid aga õudusunenägu kutsekoolide likvideerimisest. „Kui keskharidus muuta kohustuslikuks, kaob ju gümnaasiumist väljalangejail võimalus minna kutsekooli ja poe taga õlut joovate noorte arv suureneb veelgi,” arvas keegi. Ilmselt polnud ükski idee kritiseerija tööandjate manifesti lugenudki.

Näib, et meie praegune, sisulises mõttes 20. sajandi keskpaika kinni jäänud koolimudel on haridusinimeste mõttemaailmas nii sügavalt sees, et alternatiive isegi mängulises mõttes ei kaaluta. Võib-olla näitab see hoopistükkis, millise kroonilise hirmu all elavad meie haridusinimesed. Nad on valmis igal hetkel uskuma, et jälle saabub ei tea kust juhuslik tormituul, mis saabki, asjatundjaid kuulamata, seaduseks ja paiskab taas kõik seni rajatu pea peale. Eesti haridusmaastikul, kus käib juba paarkümmend aastat permanentne haridusreform, pole igapäevatöö tegijaile jäänud enam usku, et muutuseid tehtaks põhjendatult ja läbimõeldult, järjekindlalt ja jätkusuutlikult.

Tööandjate manifestis ei käinud aga jutt hoopiski sellest, et kõiki lapsi, olenemata nende võimekuse laadist ja huvidest, tuleks hakata lohistama lisaks meie koolipingikesksele põhikoolile kohustuslikus korras läbi ka gümnaasiumist. Jutt käis hoopis vastupidisest – kutsehariduse, sh kõrg- ja ülikoolihariduse eluliseks muutmisest, steriilse hariduse sidumisest päriselu, tööturu ja majandusarenguga. Selleks, et lapsed ja noored koolis paremini püsiksid, et neil oleks seal tore ja huvitav, et nad saaksid haridusteelt ka midagi muud peale õpikutarkuse ja PISA-tulemuste kaasa. Ja et nad hiljem üha muutlikumal ja kõrgemate nõudmistega tööturul konkureerida oskaksid.

Et siis äkki koos sellega saaks külvata meie ühiskondlikule maastikule ka tõelise elukestva õppimise seemne, kus haridusvormide vahel liikumine on paindlik ega küsi õppija east, kus inimeste omaalgatus on tervitatav ning haridussüsteemi ja ettevõtete koostöö soositud ja iseenesestmõistetav. Manifestis muidugi märgiti ka, et järjest dünaamilisemal tööturul, kus lihttööd kuivavad kokku, pole põhiharidusega inimesed konkurentsivõimelised – juba praegu on tööpuudus põhiharidusega inimeste hulgas kolm korda suurem kui kõrgharitute seas.

Minu üks laps lõpetas keskkooli USA-s (vahetusõpilasena Eesti kooli 11. klassi ajal). Tema koolis oli ligi 2000 õpilast ja seal olid esindatud nii ametiõppe, kutseõppe kui väga erinevate programmidega gümnaasiumihariduse harud, sh kõige võimekamatele eriprogrammid. Tema ise lõptas high school’i nn ülikooli astumise testiga, aga aasta jooksul kohtus tema klass teatud õppeainete mõnes moodulis ka autolukksepaks, juuksuriks, sotsiaaltöötajaks ja meditsiiniõeks õppivate eakaaslastega – mõnega mingites ainetes igal nädalal, aga mõnega näiteks kaks nädalat igal kolmandal kuul. Ülejäänud aja olid need noored õpipoisiõppel ettevõtetes või õppisid teisi aineid neile sobivate programmide alusel. Paljud koolivälised üritused olid jälle kõikidele koos ja suheldi väga mitmel rindel.

Mis selles head võis olla? Esiteks sai koolis optimeerida ressursse – nii õpetajaid, aega, ruume kui ka õppevahendeid. Arvutiga on ju lihtne programmeerida tunniplaane, sisestades ka väga keeruliste soovidega kombinatsioone. Teiseks ei tekkinud nii seina ametiõppijate, rakendusliku suunaga kutseõppijate ja ülikooli suunduvate noorte vahele. Neid kõiki ühendas sama kool, miljöö ja pedagoogid, kuid samas sai igaüks keskenduda oma sihtidele. Kuigi ametiõppijad veetsid lõviosa õppeajast ettevõtetes, ei kaotanud nad kontakti tavakooliga, ja see tähendas nende jaoks sobiva ja võimetekohase õppimisteekonna jätkumist ja õppimisharjumuse (mitte pinginühkimise) kinnistamist veel mitu aastat pärast põhikooli.

Kolmandaks tähendas see, et pedagoogide pere sai vähemalt mõtteliselt väga huvitavat täiendust firmades õpipoiste ja -tüdrukutega töötavate juhendajate ja meistrite näol. Kui Eestis kurdame, et koolides on vähe värsket verd ja puudu mehi ning et noorte huvi õpetajaharidusse mineku vastu üha kahaneb, siis miks mitte otsida kas või seepärast koostöövõimalusi ettevõtjatega. Seda aga mitte pelgalt õpilaste tööpraktikale saatmiseks, vaid läbimõeldud ühiste õppekavade loomise ja püsiva õppetöö kaudu. Ka manifestis kirjeldatakse just sellist koostööd, kus tööandjad osalevad ametiõppe ja kutsehariduse programmide koostamisel ja hariduspoliitika planeerimisel võrdse partnerina kõrvuti haridusasutustega, pakkudes õppebaasiks oma keskkonda ja kaasates noortega süsteemselt töötama spetsialiste ja meistreid otse tootmisprotsessist.

Olen kuulnud samasugusest kesk- ja erialahariduse kombineerimisest ka mujalt maadest ja minu meelest oleks see asjakohane lahendus ka Eestisse. Selle üks eeldus oleks aga ilmselt, et riik võtaks vastutuse kogu hariduskorralduse eest, sest riigi juhitud kutseharidus ja omavalitsuste vastutuse all tegutsevad üldhariduskoolid muidu vaevalt leibu ühte kappi panema hakkavad. Päris kindlasti on see aga valdkond, kus 2 + 2 võib targa planeerimise korral anda väga vabalt tulemuseks viie või kuue.

Kas või selle kaudu, et mis tahes elu umbsõlme tõttu raamatuid-vihikuid ja koolitahvlit vihkama hakanud poisi või tüdruku saaks suunata ettevõtjate valvsa pilgu alla tegema midagi põnevat, kuni ta ükskord võib-olla ise ringiga hariduse juurde tagasi jõuab.

Näiteid õpipoisikoolitustest

• Austraalias on õpipoisikoolitused väga populaarsed ja sel moel saab õppida enam kui 60 ametit. Õpipoisiõpe on mõeldud neile, kes tahavad tööturule siseneda või on juba töökogemusega, aga soovivad oma kvalifikatsiooni parandada. Koolitustele kandideerimisel on suur rõhk sobivustestimisel, et õppimine oleks sihipärane. Õpipoisiks saab minna täis- või osaajaga, paljudel juhtudel on töökohapõhine õpe osa tavalisest kooliharidusest.

Valitsus pakub programmides osalevatele tööandjatele ja õppijatele mitmesuguseid stiimuleid. Kogu protsessi koordineeritakse riiklike õpipoisikeskuste kaudu, kes jälgivad, et töö oleks süsteemne ja vastaks turu vajadustele. Tööandjad võivad õpipoisse võtta ka vahendusbüroode kaudu. Nood tagavad konsultandi, kes haldab õppijaid ja nõustab tööandjat.

• Austrias kuulub töökohapõhise õppe juurde osaajaga õppetöö kutsekoolis. Õpipoisiprogramm kestab 2–4 aastat ja valida saab enam kui 250 eriala (müüja, autolukksepp, juuksur, kokk, administraator jne) vahel. Igast viiest koolilõpetajatest kaks valibki kooli järel just mõne õpipoisiprogrammi ja see on nii olnud juba aastast 1950. Õpipoisikoolituse läbimine on eelduseks mõningatele edasi­õppimisvõimalustele, mõnel erialal on seda tarvis isegi kolledžisse või ülikooli astudes, samuti kutseeksameid tehes.

Õpipoisiõppes panevad austerlased suurt rõhku pädevate firmasiseste juhendajate valikule, kes peavad olema lugupeetud isikud ja noortele head eeskujud laiemas mõttes. Seaduses seisab, et inimene, kes soovib tegelda noorte väljaõppega, peab lähtuma igapäevaelus kõrgetest eetilistest väärtustest ning näitama kodanikuna üles vastutustundlikkust.

• Šveitsis saab valida 2-, 3- ja 4-aastase õpipoisiõppe vahel. Lühim periood on mõeldud kehvema koolitunnistusega noortele ja see sisaldab vaid minimaalset teoreetilist õppetööd. 3- ja 4-aastases programmis kombineeritakse erialast lähtudes praktikat ja koolitööd. Valida saab enam kui 300 üleriigiliselt registreeritud õppeprogrammi vahel. Õpipoisiõppesse suunduvad noored enamasti põhi- või keskkooli lõpetamise järel 15–18-aastaselt. Vanuse ülempiir küll puudub, kuid üle 21-aastaseid ei pidavat ettevõtted enam naljalt õpipoisteks võtma.

• Ka Prantsusmaal on õpipoisiõpe kutsehariduse üks vorme, mis on mõeldud kuni 25-aastastele. Töökohapõhise õppe programme on lihtsate ametite õppimiseks, aga ka bakalaureu­se-, insenerialade diplomiõppe ja magistrikoolituse tasemel. Kui rakenduskõrghariduses tähendavad õpipoisiprogrammid väga suure töökohapõhise õppe osakaaluga kursusi, kus õppejõud ja tööandjad tegutsevad käsikäes, siis õpiraskustega noortele pakutakse hõlpsalt ligipääsetavat õpipoisikoolitust eelkõige selleks, et vähendada põhikoolist väljalangemise tõttu tekkivaid sotsiaalprobleeme. Töökohaõppe programmid on avatud juba 14-aastastele noortele, kui nad mingil põhjusel on kooli pooleli jätnud. Pärast ametiõppe läbimist võivad nad soovi korral kooliteed jätkata.

• Saksamaal on samuti õpipoisiprogrammid haridussüsteemi osa. Tööle kandideerimisel või kõrgkooli astumisel on enamasti eelduseks vastava õpipoisiõppe läbimine. 2004. aastast on kõik ettevõtted, välja arvatud mikroettevõtted, lausa kohustatud pakkuma töökoha­põhist õpet koostöös mõne kutseõppeasutusega. Üle poole Saksamaa noortest läbib 22. eluaastaks õpipoisiõppe oma koolihariduse raames või eraldi. Töökohapõhine õpe annab võimaluse omandada ameteid isegi panganduses, meditsiinis, tehnilistel erialadel jne töötamiseks.

Muu kutse- või kõrgharidusega võrreldes eristuvad õpipoisiprogrammid selle poolest, et neis jääb töökohal õppimise osakaal 50–70 protsendini õpiajast. See võib tähendada, et kolm-neli päeva nädalas osaleb õppija tööprotsessis ning käib kutsekoolis loengutel vaid päeva-paar nädalas. Kõrgema kvalifikatsiooniga erialade õppimises kasutatakse enamasti tsükliõpet, näiteks kolm kuud töökohal ja järgmised kolm auditooriumis. Ettevõtetele on süsteemis tagatud oma töö eest muidugi vääriline tasu.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Haridus tuleb möödunud sajandist lahti rebida”

  1. Andres ütleb:

    Mitte midagi pole uut siin päikese all. See oli vist Mitchurin, kes nõuka ajal soovitas tunde pidada elavas looduses. Maisi istutamine Eestisse, hurraa-kampaaniad. Omandage traktorist-mehhanisaatori elukutse jne.
    Üks vaieldamatu fakt on see, et lapsi on koolis vähem kui enne. Ka koolide pearahad vähenevad. Enam pole võimalik isegi selle möödunudsajandi mallide järgi kedagi õpetada, sest raha pole.
    Elukestev õpe on muinasjutt lihtsameelsetele. Kui oled üle 50, sa enam tööd ei saa, õpi ümber nii palju kui jõuad.
    Lõpuks: meie hariduses ei muutu ennem miski, kui õpetajate palk kahekordistatakse ja jäetaksegi koefitsiendi 2 juurde. Õpilased ju näevad, et õpetaja palk on koristajavääriline (palga mõttes); nad teavad väga hästi, palju õps palka saab. Seetõttu on siiamaani naerma ajanud ka õpetajate streigid: neist ei muutu midagi. Aga tervishoiutöötajad: hoidku jumal, kui keegi peaks kõrvad pea alla panema. Kui amet pole au sees, ei aita loomulikult ka katkematu reformimine.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!