Havi käsul, Taavi soovil
Viimasel kuul on meie peaministri avalikesse juttudesse sugenenud püsimotiivina, et majandus peab nelja aastaga kasvama veerandi võrra. Just nimelt sellises sõnastuses: et peab. Eks muinasjutu- ja käsumajanduses elu nii käibki. Direktiiv langeb ja majandus tõuseb. Eesti vabaturumajanduslikus reaalsuses aga saab mõõdetav muutus (majanduskasv) olla mitte peaministri käsu, vaid hoopis millegi muu tagajärg. Me teame lähiminevikust, mille.
Kui Mart Laari valitsus asus 1992. aastal põhiseaduse alusel poliitilisi ja majandusreforme läbi viima, siis läks kolm aastat enne, kui tulemused hakkasid peegelduma majanduskasvu näitajas. Sama juhtus pärast 1998. aasta kriisi. Kui jätta kriisiolukorras reformid tegemata, toimub taastumine aeglaselt, nagu on juhtunud Eestis pärast 2008. aastat. Kui eeldada, et perioodil 2015–2018 on iga-aastane majanduskasv vastavalt peaministri käsule 5–6%, peaksid selleks kiirenduseks vajalikud reformid olema tehtud tänavu, eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Aga keegi pole kuulnud sel perioodil ühestki reformist. Vastupidi. Ainuüksi reformidest mõtlemise ja rääkimise eest lennatakse valitsusest välja, nagu juhtus IRL-iga (kes polnud oma juttudes küllap samuti ülearu siiras). Kui sõna „reform” ei meeldi (sest võimupartei nimes tähistab see juba aastaid ideelist stagnatsiooni), siis selle teine nimi on poliitiline programm ehk poliitika. Programm on plaan, mis likvideerib puudujäägid mingis eluvaldkonnas või vahetab selle alustoed uue arenguimpulsi andmiseks kogunisti uueks.
On veel üks võimalus. Eesti juhid räägivad Eesti majandusest alatihti kui väikesest ja avatust, mis tähendab, et muutused väliskeskkonnas mõjutavad seda oluliselt. Läheb hästi naabritel, on edu meilgi. Külm hingus Soomes ja Rootsis puhub tühjaks ka Eesti rahakoti. Kui see väide endiselt kehtib, võib Eestis majanduskasv kiireneda juhul, kui hüppeliselt paraneb globaalne majanduskliima, eriti aga Eesti põhiliste eksporditurgude oma. Paraku ei ennusta ükski naaberriik endale kiire kasvu taastumist ja seda ei usu keegi ka tervest Euroopast või eurotsoonist. Seega kokkuvõtlikult: kui väliskeskkond ei õhuta Eesti majanduskasvu kiirenemist kuitahes vägeva konvergentsi raames ning siseriiklikult pole kasvutõukeid andvaid poliitilisi programme ellu viidud (sest Andrus Ansipi juhtimisel sai riik valmis ja uusi programme polnud enam vaja), siis saab majandus tõesti kasvukiiruse taas sisse saada vaid havi käsul.
Meenub, et kui Taavi Rõivas valitsuskoalitsiooni noorima nõunikuna justiitsminister Märt Raski juures tööle asus, oli tema põhiülesanne hoolitseda selle eest, et ministri kaalukas nahkportfell dokumentidega alati õiges kohas oleks (tollal polnud veel e-asjaajamist). Ja juba Raski kolmandal tööaastal hakkaski majandus pärast langust taas kasvama. Sellest võis noorele nõunikule jääda ekslik mulje, et tolle portfelli ja majanduskasvu vahel ongi põhjuslik seos. Umbes nagu saksofoni mängimise ja kodumaa reetmise vahel okupatsiooni ajal. Rütmiliselt öeldes: täna toodan agitpropi, homme kasvab majandus. Nüüd tassib peaministri enda portfelli juba ammu uus värske parteipoiss ja kui korrelatsioon endiselt kehtib, peaks ju majandus vuhinal kasvama hakkama! Lihtne.
Aga ei ta hakka. Kolmanda kultuuri ehk teaduse ja kunsti taasühinemise ideedeportaalis The Edge (www.edge.org), mis esitab intellektuaalidele üle ilma igal aastal aasta küsimuse, oli selleks tänavu „Milline teaduslik idee on valmis pensionipõlveks?”. Praeguseks vastanud 176 mõtleja hulgast on kolm valinud tähtsaimaks oma aja ära elanud ideeks just igikestva majanduskasvu, visates seda vaidlustades kinda reaalmajanduses toimuvaga vastuolus olevale majandusteooriale laiemaltki.
Kestva kasvu üks probleem on näiteks, et kui see jätkuks tuhat aastat, oleks alanud millenniumi lõpuks lääneriikide keskmise kodaniku sissetulek aastas ligikaudu miljard dollarit. Reaalses ostujõus, mitte inflatsiooninullides. Ehk siis peame küsima, et ega inimkond juhtumisi selle rikkuse sisse ära ei lämbu. Teine mure on, et kui kasvu lõpmatuse idee on jabur ja see käibelt (me plaanidest ja juttudest) kaotada, siis millega täita tühi koht. Siin on mõtlemisainet, ent kui vaadata kasvuidee hälli, pole olukord sugugi lootusetu.
Kasv kui lunastaja mõeldi välja igakülgse ainelise puuduse ehk ressursside defitsiidi tingimustes. Fookus langes tööjõu tootlikkuse ja tehnoloogilise arengu peale. Et nüüd mõlemad ületavad me (inimkonna) vastuvõtuvõimet juba tükimat aega, puudujääk on asendunud ülejäägiga, peab ka pilgu tööjõult ja masinatelt mujale suunama. Küsima, kuidas lahendada, saada kontrolli alla üle-, mitte puudujääk.
Pärast silmapiiril olevat rahvastikutipu hetke, mil inimliigi arvukus enam ei kasva, muutuvad tähendusetuks kõik muud „ressursitipud” ja maltsaks Malthus. Kasvust rääkijad ihalevad ja mõõdavad valet asja. Rooli juurest peab eemal hoidma igaühe, kes seda ei taipa.