Ibsen – ühtaegu lummav ja hirmutav
Kas te ei mõista, mida nõuate?
Et peaksin riigi kukelaulu peale
salgama maha ideaali, mille nimel
ma olen kogu elu elanud!
(Brand, lk 178)
1865. aastal kirjutatud dramaatiline poeem „Brand” on Henrik Ibseni (1828–1906) loomingus „Nora ehk Nukumaja” kõrval vähe tuntud. Nagu öeldakse eessõnaski: küllap seepärast, et ta on pikk ja tõsine (esietendus Stockholmis 1885. aastal vältas kuus ja pool tundi). Ja väga sügav. Aga on seda ju paljud teisedki, kaasa arvatud eelnimetatu, võib tekkida tahtmine vaielda. Jah, tõepoolest, de facto vaielda polegi mõtet. Pigem otsida edasi, laskuda sügavamale, et tõusta kõrgemale. Just nagu teeb siinne peategelane, kirikuõpetaja Brand.
Küllap on läbi aja mänginudki teose tuntuses (või tundmatuses) suurt rolli selle sügavmõttelisuse põhitemaatika – kristlus, usk Jumalasse –, mille tähtsus on ajas üha enam hääbunud.
See on teos, mis kisub halastamatult alasti inimhinge. Tema tahte ja suutlikkuse, tema valikud ja ohverdused. Tema seotuse ja suutmatuse, kombates mõistuse murdumispiiri. Eriti selgesti ilmneb see jõuluöö stseenis last leinava ema puhul, aga ka paljudes teistes, peategelast puudutavates.
Inimhinge, mis on pandud niisama hästi kui võimatute valikute ette, küsides, kelle tahe on kõrgem, milline valik on õigem, millised kogemused on saadetud meile lunastuseks, millised meie tahte ja usu katsumiseks. Kui palju oleme valmis ohverdama, kust läheb piir, kust tuleb teadmine. Kust tuleb teadmine, et see teadmine on õige …
Viie vaatuse vältel käiakse läbi hulk rõhuvalt raskeid rägastikke, võimatuid võimalusi. Edasiantava ängistava eluvalu siirus ja puhtus ning valikute keerukuse üüratus on ülim, võimendatuna kirjeldatud tegevuspaigast lumiste mägede vahel, igaveses külmas. Peategelase hoomamatu kõikehõlmav usk aga ühtaegu paeluv ja hirmutav. Muidugi ei näita Ibsen ainult õigete valikute tegijaid – ega ta ju ütlegi, milline on õige, kas ja kes seda ülepea öelda võikski –, vaid ka neid, kes valinud teise tee, kuid usuvad sellesse sama siiralt – kas see ongi siis õigupoolest nii vale?
Kindlasti tuleb öelda, et Sigrid Toomingu ja Paul-Eerik Rummo osaliselt värsivormis, kuid sujuvalt vahelduv tõlge on oskuslik – piisavalt lihtsalt loetav ja mõistetav ka kooliõpilasele, kandes samas kaasas ja andes edasi loo literatuurset lummust. Nii et Ibsen kui ka aukartust äratav klassik, kelle teosed on äkki liiga rasked, ei peaks olema piisav põhjus teda mitte lugeda. Vähemalt mitte keelelises mõttes.
Ja ühe mõtte laenan nüüd siia VAT-teatrilt, kelle repertuaaris näidendit praegu näha võib: tänases Eestis kõlab see lugu sama kaasaegselt kui 19. sajandi Stockholmis.
Tänapäeva maailma virvarris võib Ibseni lugemine – eriti saadetuna aknast paistvast hallist taevast ja vastsest lumevaibast – anda uuestisünni tunde. Nagu oleks leitud ammuigatsetud võimalus karussellilt korraks maha astuda ning vaadata elu puhtama ja värskema pilguga, mida ei ähmasta miljon maist meediumit; kus argised pisiasjadki näivad mõneks hetkeks pea kaalututena.