Ivo Lill: Oma tööde ja näituste üle ma arvet ei pea

Mul on alati korraga mitu tööd käsil, kinnitab klaasikunstnik Ivo Lill, kes naudibki enda sõnul kõige rohkem tegemisprotsessi ennast. Tema loodud klaasskulptuuride hulk on tohutu ning nimekiri näitustest ja saadud autasudest aukartustäratavalt suur. Tänavu pälvis Ivo Lill ka aasta tunnustatud klaasikunstniku aunimetuse. Foto: erakogu

See oli mul üsna varasest noorusest teada, et tahan kunstiga tegelda. Ema oskas kuidagi nii suunata. Esimesel korral ei saanud ma kunstiinstituuti sisse. Olin kaks aastat sõjaväes ja pärast seda proovisin uuesti. Siis õnnestus sisse saada, jõudsime sõpradega sel puhul isegi peo maha pidada, kuid järgmisel päeval selgus, et mind ei võetudki vastu. Keegi oli kaevanud, et kasutasin eksamil anatoomiaatlast, ja minu sissesaamine tühistati. Aga olin järjekindel, proovisin aasta pärast uuesti ja sain sisse.

Kord on mind instituudist välja ka visatud. Olin liiga isepäine, tegin oma asja. Panin välja tööd, mis olid juhendamata. Selge, et see tekitas pahameelt, sest milleks siis kool on.

Õppimise ajal mind klaas eriti ei huvitanud, maal tundus põnevam, maalisin kuni viimase kursuseni. Klaasi erialale astusin seepärast, et sinna oli kõige väiksem konkurss, pealegi oli see kõige laiem – õppisime ka skulptuuri, maali, graafikat, joonistamist. Aga kui viimasel kursusel pakuti mulle võimalust teaduste akadeemia kohvikus maalinäitus teha, tundsin, et oma maalidega ma tähti taevast alla ei too, ja tegin näituse jaoks hoopis klaasist seinapannood. „Peegeldused” oligi mu esimene näitus ja sealtpeale hakkas klaas meeldima.

Minu õppimise ajaga võrreldes on tehnoloogiad palju muutunud, kõik on lihtsamaks läinud. Tol ajal ei olnud ju praegusega võrreldes mingeid võimalusi. Seepärast olengi pidanud tehnoloogiad ja süsteemid ise välja mõtlema. Teen oma asjad algusest lõpuni ise. Liimin klaasi kihthaaval kokku, enne kuumutan iga kihti saja kraadi peale, et liimimullid välja tuleksid, ja kasvatan niiviisi mahud üles. Kui toorik on kokku liimitud, hakkan teda vormi saagima, lihvima, poleerima. Trükkimine, söövitamine, graveerimine, toonimine on veel omaette mängimine, iga ruutsentimeeter tuleb kätega nii- ja naapidi läbi käia.

Klaasi külmtöötlus on füüsiliselt raske ja töömahukas. Kui klaasi saagida, tõuseb lendu mitte tolmu, vaid udu. Viimasel ajal polegi ma suuremaid klaasplokke saaginud ja modelleerinud mitte Nõmmel koduaias, vaid Võrumaal Piusa jõe orus, kus on meie pere suvekodu ja kus seda on kõige mõnusam teha – tuul kannab valge tolmupilve minema.

Kavandeid ma ei tee, need sünnivad peas. Arvutit kasutan samuti vähe. Maketi saab ju valmis teha ja kolmemõõtmeliselt arvutisse panna, aga mille kuradi pärast seda siis üldse teha, kui ma tulemust ette tean! See, kuidas klaas end lihvimise ajal tasapisi näitama hakkab, kõik need klaasi mängud ongi ju asja võlu. Sageli hakkab klaas sind ise juhtima. Kui juhtub, et töö katki läheb, võib see anda asjale hoopis uue ja õigema suuna.

Ma teen tööd iga päev, ka suvel maal vähemalt kaks-kolm tundi päevas, siis on mõnus olla. Sel suvel oli mul Vana-Võromaa kultuurikojas näitus „Klaasijukõrdisõ”. See oli päris suur näitus – kahes ruumis olid tööd väljas ja rahvast käis ka palju.

Oma tööde ja näituste üle pole ma kunagi arvet pidanud. Minu jaoks on tähtsam tegemine ise, protsess. Kui töö on valmis, tulevad juba uued mõtted. Aastas teen paar isikunäitust, lisaks grupi- ja üldnäitused, sümpoosionid. Neid on olnud igal pool: Euroopas, Ameerikas, Koreas, Hiinas, Jaapanis … Suurim tunnustus ongi 2001. aastal Jaapanis Kanazawa rahvusvahelisel konkursil saadud hõbeauhind, seal osales 1500 kunstnikku.

Eelmisel kevadel oli mul hiigelnäitus ülevenemaalises rahva- ja tarbekunstimuuseumis Moskvas, kus oli väljas 70 tööd. Selle eest valiti mind ka Venemaa kunstide akadeemia auakadeemikuks. Hiljem sain teada, et see oli olnud eelmise aasta kõige külastajaterohkem välisnäitus Moskvas, kus ometi toimub sadu näitusi kuus.

Näituse lõpus lahenes ka üks mõistatus. Nimelt uurisin ülikooli ajal peremärke ja tegin oma diplomitööks massiivse klaasist peremärgi, kümme korda kümme sentimeetristest postidest klaasskulptuuri. Just sel ajal ehitati Moskvasse Eesti saatkonna juurde talveaeda, skulptuur osteti sinna ning see mõjus seal roheluse keskel suurepäraselt. Pärast Eesti iseseisvumist jäi Moskvaga suhtlemises pikem vahe sisse. Talveaed kaotati ära ja kui ma saatkonnast oma töö kohta uurisin, ei teadnud keegi sellest midagi. Eelmisel aastal Moskvas näitust tehes hakkasin uuesti küsima, kuhu nii suur töö võis kaduda. Kui me mai lõpus näitust maha võtsime ja töid kokku pakkisime, tuli see jutuks ka Eesti saatkonna kauaaegse töötajaga, kes on ametis juba sellest ajast, kui see oli veel ENSV esindus Moskvas. Küsisin, ega tema minu töö saatusest midagi tea. Selgus, et teos on tema aiamaal. Kui talveaeda lammutati, sai skulptuur viga ja tema oli vedanud tükid oma peenarde vahele – kahju ära visata ja kena vaadata. Selliseid naljakaid lugusid on palju.

Mul on alati korraga mitu tööd käsil. Aasta lõpp on eriti kiire, siis on ka palju tellimustöid – välisministeeriumi missioonipreemiad, „Eestimaa uhkuse” tänuauhinnad, teatriauhinnad, näitusteks valmistumine veel lisaks.

Novembri lõpus tuleb Tartu kunstimajas suur Eesti klaasikunstnike näitus, detsembri alguses teen näituse Brüsselis, järgmise aasta kevadel Münchenis, Lätis Cēsises avati uus kontserdimaja, kuhu juunis näitust tahetakse.

Olen palju tänu võlgu oma perekonnale, kes on mu tegemised välja kannatanud, hoolinud ja kaasa aidanud. Lapsed kinkisid mulle nüüd maalikomplekti, aga uuesti maalima pole ma jõudnud veel hakata.