Karin Talviste – õpetajatööle pühendunud jurist
Karin Talviste on üks neist „Noored kooli” vilistlastest, kes pärast kaks aastat kestnud haridusprogrammi on õpetajaametisse edasi jäänud. Tänavu algas tal Tartu kutsehariduskeskuses õpetajana neljas aasta.
Kuidas sai juristist õpetaja?
Olin hariduselus aktiivne juba keskkooli ajal – juhtisin Viimsi keskkooli õpilasesindust, kuulusin noortevolikogusse, osalesin koolitustel ja haridusseminaridel nii Eestis kui ka Euroopa noorte vahetusprojektides. Keskkooli lõpus tundus, et minu jaoks võib olla õige eriala riigiteadused, aga ema soovitas õigusteadust. Juurasse võeti sel aastal vastu üle 180 tudengi, tasuta kohtadele pääses neid paarkümmend. Mõtlesin, et kui tasuta kohale saan, siis lähen. Saingi, ja mulle hakkas see eriala meeldima, kusjuures sügavam huvi tekkis kriminaalvaldkonna vastu. Pärast bakalaureuseõpet ei olnud ma siiski päris kindel, kas valitud eriala on õige. Argumenteerida ja väidelda mulle meeldib, aga prokuratuuris praktikal olles tundus, et selles valdkonnas on liiga palju tööd paberitega ja liiga vähe inimestega. Lisaks olin selleks ajaks 16 aastat ühtejärge õppinud. Öeldakse, et ma olen maksimalist, kui midagi teen, siis kogu hingest või ei tee üldse. Magistrantuuri astumisega oli seotud terve protseduur, bakalaureusetöö kaitsmisele lisaks tuli teha uuesti ka sisseastumiseksam, mis tähendas kuut tundi kaasuste lahendamist. Tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa, ja polnud ka kindel, kas ma tahan.
Sel hetkel sattuski mu teele „Noored kooli” programm. Sinna saamine oli seotud suure konkurentsiga, aga mulle pole kunagi meeldinud mööda kiirteed kohale jõuda, eelistan väljakutseid, mis nõuavad pingutust ja enda tõestamist. Kandideerisin esialgu rohkem hasardist, tahtsin näha, kas mind valitakse välja. Mu lähedased ei olnud otseselt vastu, aga polnud sellest plaanist ka üleliia vaimustuses. Ilmselt olid nad üllatunud, et oma erialal jätkamise asemel tahan minna tööle kooli, kus on raske töö ja väike palk. Aga kui mind välja valiti ja ma oma lennukaaslastega kokku sain, oli asi otsustatud. Ma ei ole seda kordagi kahetsenud. Mulle meeldib minu töö väga.
Miks sa hakkasid just ajalugu õpetama?
Programmi tingimus on, et tuleb õpetada üldainet. Õigusteadusele on õppeainetest kõige lähemal ühiskonnaõpetus, mis käib harilikult ajaloo õpetamisega kaasas. Lõpetasin gümnaasiumi väga heade tulemustega ja tegin ajaloos ka riigieksami, nii et ajalugu õpetada ei olnud minu jaoks probleem.
Pigem oli probleem, et Tartus oli õpetajakohtadele väga suur konkurss. Esiteks on Tartu ülikoolilinn, teiseks oli seal hakatud juba läbi viima koolireformi − gümnaasiume suleti ja õpetajad otsisid uusi kohti. Tartu kutsehariduskeskusesse, kuhu ma kandideerisin, oli soovijaid päris palju. Arvan, et vestlusele kutsutigi mind eelkõige huvist teada saada, miks tahab üks juristi haridusega inimene tulla ajalooõpetajaks. Aga läks nii, et nad valisid just minu välja.
Samal ajal otsis kool ka õigusainete õpetajat, mulle pakuti sedagi kohta. Nüüd õpetangi suuremas osas õigusaineid, üksikutele gruppidele jätkan ka ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tundide andmist.
Ülikoolid ei leia õpetajakoolitusse inimesi, „Noored kooli” programmi on aga suur konkurss. Mis on selle programmi fenomen?
See on omamoodi fenomen jah. Ka viimasesse, kaheksandasse lendu oli konkurents kaheksa inimest kohale. „Noored kooli” koolitused toimuvad ju Tallinna ülikooli õpetajakoolitusega koostöös, mitmed ained on samad. Lihtsalt õppevorm on nagu avatud ülikoolis ning iseseisvat uurimist ja tegutsemist on rohkem. Tänu sellele on õpe palju praktilisem ja õpitut saab kohe koolis rakendada. Minule meeldis just see, et meie koolitus oli õpetajakoolitusest laiem. Saime lisaks juhtimiskoolitust, millest on kasu ka siis, kui otsustad hiljem siiski oma erialal jätkata. Samas panustab „Noored kooli” palju oma programmi tutvustamisele ja reklaamimisele ega jää lootma sellele, et kodulehel olev info ongi see meepott, mis noori ligi meelitab. Kuna seda programmi serveeritakse nagu väljakutset, tulevad kokku ambitsioonikad inimesed, kes tahavad midagi uut proovida. Ülikooli astudes paljud noored veel ei tea, mida nad teha soovivad, nagu ma isegi.
Ma ei välista, et oleksin läinud õpetajaks õppima, kui keegi oleks reklaaminud seda mulle kui kihvti ja perspektiivikat eriala. Ma ei tea, et õpetajakoolitusse otsitaks huvilisi nii, et keegi helistab ja kutsub või et korraldatakse kohtumisi edukate õpetajatega ja infoõhtuid, nagu teeb seda „Noored kooli”. Võib-olla peaks lähenemist muutma.
Mis oli õpetajatöös sinu jaoks alguses kõige raskem?
Esimesel aastal õpetasin peamiselt põhikooliharidusega gruppe ja ehkki töökoormus oli väga suur, oli minu jaoks kõige suurem üllatus õpilaste suhtumine õppimisse. Mul endal ei tekkinud koolis kunagi küsimust, miks ma õpin. Minu õpilased küsisid seda minu käest tunnis mõnikord mitu korda. Kui mina arvasin, et ajalugu, mida ma õpetan, on põnev ja elus oluline, siis tulevaste lukkseppade jaoks tundus see ilmselt kõige ebavajalikum aine õppekavas ja nad ei saanud aru, miks nad peavad seda õppima. Kõige suurem väljakutse oli leida need seosed ja põhjused, miks nad seda tegema peaksid.
Kas ja kuidas see sul õnnestus?
Tegelesin ülikooli kõrvalt telefonimüügiga ja käisin pärast esimest kursust Ameerikas haridusteemalisi raamatuid müümas. Arvan, et see kogemus tuli mingil määral kasuks. Palju arutasime tunnis õpilastega, miks neil elus on ajalugu vaja. Leidsime, et sellest on kasu nii reisimisel kui ka näiteks filmidest arusaamisel. Olen ise noor ja vaatan samu filme, mida mu õpilased, tänu sellele saime tunnis arutada, mismoodi ajaloolise tausta ja persoonide tundmine aitab kaasa filmis toimuva mõistmisele. Pidin kõvasti pingutama, aga see tasus end ära ning oli ka õpetlik ja huvitav.
Tööõigusega on lihtsam. Sellest, et seaduste tundmisest on kasu, saavad õpilased paremini aru. Samas on tööõiguses materjali hulk suur, seadused tuleb õpilastele selgeks teha 30 tunniga. Pean olema leidlik, oskama sealt välja võtta kõige olulisema ja endale aru andma, et ma ei koolita juriste. Ja muidugi on tähtis õpitu sidumine praktikaga. Olen püüdnud iga grupiga käia maakohtus üht töövaidlust vaatamas. Sel päeval, kui toimub õppekäik kohtuistungile, ei ole harilikult ühtki puudujat, kohal on ka need, kes muidu tundides ei käi. See näitab, kui tähtis on tuua tundidesse vaheldust. Õpetaja jaoks tähendab see muidugi rohkem tööd.
Kas sul on õnnestunud mõne õpilase suhtumist õppimisse muuta?
Mida rohkem õpilastega suhelda, seda rohkem nad sind usaldavad. On keerulistest peredest lapsi, kellele tunned kaasa. Hindamisel ma kellelegi järeleandmisi ei tee, küll aga olen püüdnud vajaduse korral õpilase jaoks õpetatavat lihtsustada. Temal endal peab muidugi ka huvi ja tahtmist olema. Tavaliselt jälgin nende õpilaste käekäiku, kellega oleme ekstra pingutanud. On neid, kes on järje peale saanud, aga ka neid, kes on saanud minu aine tehtud, aga siiski koolist välja langenud, sest teisteski ainetes on olnud suured võlad. Saan aru kolleegidest, kellel kas töökoormuse või pereelu tõttu õpilaste järeleaitamiseks nii palju aega ei ole. Meie koolis on perioodõpe, õpetaja tegeleb iga grupiga viis nädalat, õpilased kogu aeg vahetuvad. Esimesel aastal õpetasin näiteks 590 õpilast. Kui aasta lõpus tulid järele vastama kõik, kellel oli võlgnevusi, pidin tõsiselt pingutama, et meenutada, millisest grupist keegi on ja mis on tema mure. Selline süsteem eeldab süsteemsust ka õpetajalt.
Milline õpetaja sa oled?
Õpilaste hinnangul nõudlik, kuid õiglane. Ilmselt tuleb see mu juristiharidusest. Mul on kindlad reeglid ja kontrolltöödel konkreetsed hindeskaalad, mis kehtivad kõigile ühtmoodi. Kui jääb üks punkt puudu, siis nii ongi, järelikult tuleb järgmine kord rohkem pingutada. Kui esitad töö päev hiljem või pakud oma töö pähe välja plagiaadi, on sellel tagajärjed. Aga selliseid katseid on üha vähem. Õpilased teavad, et kontrollin töid põhjalikult ja võrdlen neid nii omavahel kui ka varasemate töödega. Lisaks annan palju individuaalseid ülesandeid, näiteks tööõiguses lahendada mõni konkreetne juhtum, ajaloos teha intervjuu vanemate või vanavanematega, alates küsimuste koostamisest kuni vormistamiseni. Õpetajal tuleb ise ka rohkem vaeva näha, plagiaate kiputakse esitama siis, kui ülesanne on igav ega anna õpilastele midagi.
Mida sa sellest arvad, et uutes õppekavades on üldainete osa vähendatud?
Meie koolis minnakse praegu uutele õppekavadele üle, mina ei ole veel nende järgi õpetanud. Ainemahud üldharidusainetes vähenevad uute õppekavadega küll drastiliselt. Ajaloos umbes kolm korda. Samas näeb uus õppekava ette, et ajalugu ei pea enam õpetama ainult ajalootunnis, seda võib teha ka inglise keele, eesti keele või mõne erialaaine tunnis. Arvan, et võtmeküsimus ongi, kuidas õppekavu rakendada, et teemad oleksid loogilises järjekorras ja tunniplaan nii koostatud, et tekiks võimalus teise õpetajaga aineid lõimida. Sellises suures koolis nagu meie oma ei ole see kindlasti lihtne. Palju sõltub ka ainest, mõnda asja on lihtsam lõimida, mõni on väga spetsiifiline. Tööõigust õpetades olen kogu aeg lähtunud sellest, mis eriala õpilastega on tegemist. Mõtlen läbi, millise lepingu alusel nad tööle hakkavad, millised on seda valdkonda reguleerivad õigusaktid, ja keskendun peamiselt sellele. Olen seda meelt, et kutsekooli tullakse eelkõige kutset omandama. Muud saab igaüks ise elus juurde õppida, vastavalt sellele, mis teda huvitab.
Kuidas sa suhtud kohustusliku keskhariduse mõttesse?
Olen nõus, et kohustuslik võiks olla kas keskharidus või kutsekeskharidus. Olgem ausad, ega 15-aastasel põhikoolilõpetanul tööturul eriti võimalusi pole. Kutsekoolist saab õpilane nii keskhariduse kui ka ameti. Ka paljud keskharidusega noored, kelle jaoks ülikooliharidus tundub liiga akadeemiline, tulevad kutsekooli eriala õppima. Järjest rohkem hindavad õpilased erialasid, kus õpe kestab pool aastat või aasta. Tullakse kooli ja omandatakse mingi oskus, millega on võimalik tööd leida. Loevadki eeskätt oskused. Ega ülikooli bakalaureusekraadist tööturul samuti piisa.
Kas sa seepärast otsustasidki eelmisel aastal õigusteaduskonna magistriõppes jätkata?
Jah. Õpetades tuli ka mul endal õppimisind tagasi. Spetsialiseerusin karistusõigusele, aga valikained valisin vastavalt sellele, mida mul vaja läheb, muuhulgas tööõiguse valikkursuse, et täiendada oma teadmisi valdkonnas, mida ise õpetan. Kevadel plaanin lõpetada.
Oled sa mõelnud, mis sinust pärast lõpetamist saab?
Sellele ma ei oska praegu vastata, see on suur dilemma. Erialasel tööl on mitmeid plusse, alustades palgast kuni selleni, et õhtuti tööd koju kaasa võtma ei pea (või lausa ei saa). Õpetajatöö on mulle aga hästi südamelähedane. Sellel on väga palju eeliseid. Aga kui see muutub kellast kellani istumiseks, kus palju valikuvabadust ei anta ja vabatahtlikku initsiatiivi ei tunnustata, kaovad need eelised ära ja tuleb vaadata muid kriteeriume. Töökoormuse ja tasu suhe on õpetajaametis ilmselgelt paigast ära, nii et pole imestada, miks paljud noored õpetajad kooli püsima ei jää. Tihti ei jõuta neid veel märgatagi, kui nad on juba läinud. Tahaksin loota, et koolijuhid oskavad märgata noorte ambitsioonikust ja initsiatiivi ning leiavad sellele koolis väärilise rakenduse. Siis jäävad noored kooli ka kauemaks.