Kas oled juba näinud Berliini müüri?
Okupatsioonide Muuseumi kõrval Kaarli puiestee põlispuude all Tallinnas püüab alates 9. novembrist möödujate pilke 3,5 meetri kõrgune, 1,2 meetri laiune 2,5 tonni kaaluv betoonplaat, tükk Berliini müürist, mis veel veerandsada aastat tagasi asus Berliini kesklinnas Leipzigi ja Stresemanni tänava ristmikul Potsdami väljakul.
See sümboolne tükk on osake tohutust betoonseinast, mis eraldas 28 aastat Lääne-Berliini Ida-Saksamaast.
Teise maailmasõja lõpust alates teravnes Euroopa demokraatlike lääne- ja kommunistlike idabloki riikide vastasseis. Ideoloogiline ja majanduslik vastasseis põhjustas massiivse põgenemislaine Nõukogude sektorisse jäänud Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale ja Lääne-Berliini. 1960. aastate alguseks oli Ida-Saksa tööjõuprobleem muutunud dramaatiliseks, selleks ajaks oli Läände pagenud üle 3,5 miljoni inimese ehk 20% Ida-Saksamaa elanikest. Saksa DV propagandaüritused ja kampaaniad ei suutnud elanikke kommunistliku ideoloogia paremuses veenda.
Kuid inimvool tuli peatada, Ida- ja Lääne-Berliini piir sulgeda. Kuigi väljend „müür” kõlas toonase riigijuhi Ulbrichti suust juba 1961. aasta juunis, sulgesid kommunistlikule diktaadile allunud Saksa DV rahvaarmee sõdurid, piirivalve- ja politseiüksused pääsud Lääne-Berliini kõigest ühe ööga – vastu 13. augustit 1961, esialgu barrikaadide, okastraadi ja harktõketega. Raudne eesriie langes.
Kapitaalne betoonmüür koos selle taga paikneva nn surmaväljaga, st mitmekordse automaatsete tulirelvadega varustatud okastraataia, riisutud liivariba ja vahitornidega rajati Berliinis ajavahemikus 1965–1975. Seda pikendati ja täiustati kogu Ida-Saksamaa ulatuses praktiliselt kuni müüri langemiseni 1989. Ka ümara vormiga müürikate ei ole lihtsalt dekoratiivelement või vihmakaitse, vaid selleks, et müürile ronija ei saaks kumerast pinnast kinni haarata. Hea ettekujutuse Berliini müüri piirirajatisest leiab animeeritud kujul internetilehelt http://www.dw.de/popups/mediaplayer/mediaId_4418618.
Müür, kui „antifašistlik kaitsevall”, nagu seda propagandistlikult nimetati, pidi küll takistama idasakslaste põgenemist Läände, kuid mitte ainult. See on üks külma sõja, Saksamaa eraldamise ning Euroopa lõhestatuse tuntumaid sümboleid. Berliini müür oli oluliselt rohkem kui lihtsalt piir, mis eraldas Ida- ja Lääne-Saksamaad. See eraldas kommunismi ja demokraatiat, allasurutust ja vabadust.
Lääneliitlased reageerisid külma sõja tingimustes toimunule vaoshoitult – ikkagi parem kui päris sõda.
1989. aasta oli Euroopas murranguline, seda on nimetatud suurte revolutsioonide aastaks. Märtsis kogunesid inimesed Budapestis demokraatia eest võitlema, esimene lõhe raudsesse eesriidesse löödi 1989. aasta juunis, kui Ungari avas oma piiri Austriaga ja idasakslastele tekkis põgenemistee Läände. Augustis ühendasid kolme Balti riigi inimesed käed, moodustades 650-kilomeetrise inimketi Tallinnast Vilniusesse, ja nõudsid Baltimaadele iseseisvust.
Oktoobris algasid demonstratsioonid Ida-Saksamaal, mis kulmineerusid Berliini müüri langemisega. 9. novembri õhtusel pressikonverentsil, kus oodati teadet Honeckeri tagasiastumise kohta ja mida kanti üle uudistesaates, andis Saksa DV poliitbüroo liige Schabovski ajakirjanikule ettevaatamatu vastuse küsimusele, millal kehtestatakse reisivabadus: „Minu teada kohe!” Pommuudisele „Saksa DV avab oma piirid!” järgnenud inimtulva polnud enam võimalik peatada …
Seega ei ole juhus, et müüri väljapanek Tallinnas avati hulga uudistajate silme all pidulikult just sel kuupäeval.
—
Rahuleib. Berliinis küpsetatud leiva jaoks kasvatati rukist kaheteistkümnes Euroopa riigis, mis pärast Berliini müüri langust iseseisvusid. Seeme pärineb Berliini endisest „surmatsoonist” – piiritsoonist kahe Saksamaa vahel. Põllumajandusminister Ivari Padar tutvustab rahuleiva algatust. Taamal rukkikuningas Hans Kruusamägi.
Berliini müür toodi Tallinnasse
Berliini müüri tükid on omandanud sümbolväärtuse ja neid on eksponeeritud enam kui 240 paigas üle maailma, näiteks Brüsselis, Riias, Londonis, Ottawas, New Yorgis. Alati seisavad need vaataja poole oma grafitipoolega, ehk siis müüritükke vaadeldakse „vabaduse” poolelt. Müür kujuneski omamoodi meelsuse avaldamise kohaks, mis väljendus müürile kirjutatud sõnumites ja piltides. Piltidest üks tuntumaid kujutab Leonid Brežnevi ja Eric Honeckeri tervitussuudlust. Tekstidest võiks tsiteerida: „Maailm on liiga väike müüride jaoks” ja „Paljud väikesed inimesed paljudest väikestest kohtadest, kes teevad palju väikesi tegusid, võivad koos muuta maailma nägu.”
Sündmused 1989. aastal Euroopas on meie kõigi elu otseselt mõjutanud. Kindlasti on neil, kes siis veel sündinudki polnud, seda mõju raske mõista ja hinnata. Seda vähem mõtlevad need inimesed täna sellele, milline oleks elu, kui neid sündmusi toimunud poleks. Me ei tea, võime ainult oletada. Aga kahtlemata tähistab juhtunu hirmust võitusaamist, vaprust ja kodanikujulgust. Inimeste püüdlused jõuda vabaduseni viisid raudse eesriide langemiseni.
See suur hall betoonitükk Okupatsioonide Muuseumi akna taga võiks möödujaile ajaloo õppetunde meelde tuletada. Ja kui mälu tuhmunud on, tasub muuseumi sisse astuda.
Berliini müüri originaalelemendi kinkis Eesti Vabariigile Berliini senat.
Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Eestis Christian Matthias Schlaga (vasakul): „See tükk müüri on eestlaste ja sakslaste sõpruse märk. Meenutagu ta meile, et müür mitte ei langenud, nagu tihti kirjeldatakse, vaid kukutati kogu Euroopa julgete inimeste poolt.” Okupatsioonide Muuseumi direktor Kadri Viires (keskel) meenutas oma kõnes müürile kirjutatud tsitaate: „Maailm on liiga väike müüride jaoks.”