Katrin Maimik: Romantika surm
Sellel pildil on ruudulises pluusis Katrin seitsmendas klassis. Seda küll enam ei mäleta, kas pilt on tehtud enne või pärast romantikale saatuslikku kanasöömist.
Võiks ju arvata, et kõik noored tüdrukud on romantikud. Neile meeldivad punased roosid, tume šokolaad, küünlavalgus, augustikuine tähistaevas, sulnis muusika. Ja kõigi noorte tüdrukute unistus on kord valges kleidis, pruudikimp käes, altari ette astuda …
Kui olin seitsmendas klassis, arvasin, et nüüd on õige aeg endale peika leida. Ja muidugi selline, kes võiks mulle kogu seda romantikapaketti täies mahus pakkuda. Kui oled otsustanud, et elus peab midagi muutuma, tuleb selle nimel ka tegutseda. Võtsin koolidiskol ise agaramalt noormehi tantsima. Mõne puhul sain kohe aru, et ega sellest asja ei saa – kes oli veel liiga poisike, kes ei osanud tantsusamme, kes näris nätsu, kes nuuskas varrukasse …
Üks noormees jäi siiski silma. Tema nimi oli Jaanus. Ta kandis teksaseid (tol ajal oli see suur asi, mis sest, et teksad olid igapäevasest kandmisest veidi võidunud) ja rohelise-mustaruudulist flanellsärki. Jaanus oli pikka kasvu. Tantsides oli väga mõnus talle veidi alt üles vaadata. Tantsud said tantsitud ja Jaanus tegigi mulle ettepaneku, et võiksin talle järgmisel päeval külla tulla. Et noh, õhtusöögile. Mulle see mõte muidugi meeldis. Keegi polnud mind varem õhtusöögile kutsunud, ühegi poisiga polnud ma väljas käinud. Uus elu võis alata.
Järgmisel päeval pärast kooli läksin koju, otsisin välja parima kleidi, mis mul oli, värvisin isegi ripsmeid, mida ma muidu kunagi ei teinud. Võtsin käekoti, vaatasin veel vilksamisi peeglisse ja asusin teele, romantikale vastu.
Jõudsin Jaanuse ukse taha, põlved värisesid. Koputasin. Jaanus tuli ja tegi ukse lahti. Ulatas mulle roosid. Punastasin. Astusin tuppa.
Äkki ilmus toasügavusest üks tume kuju … Jaanuse ema. Olin üsna ehmunud ja ei saanud esialgu vist isegi tere öeldud. Teadsin Jaanuse ema küll. Ta töötas tööstuskaupade poes müüjana. Oli kõigi ostjatega alati veidi tõre ja kahtlustav.
Jaanuse ema kutsus mind edasi ja palus lauda istuda. Ma ei lasknud seda endale teist korda öelda. Laual oli suur tühi vaagen ning kandelaaber küünaldega. Jaanuse ema kamandas Jaanust, et see lilled vaasi paneks, muidu närtsivad ära. Andsin roosid Jaanuse kätte. Ta läks vaikides kööki, tõi sealt vaasi ja pani lilled sisse. Ema võttis Jaanuse käest vaasi lilledega ja asetas selle lauale.
Siis istus ka mu väljavalitu viimaks lauda. Me vaatasime teineteisele otsa. Ta sai aru, et ma ei tunne end väga mugavalt. Jaanuse ema käis ümber laua ja sättis lauanõusid, voltis salvrätte. Ma nägin, kuidas Jaanus oma käsi hõõrub, need higistasid.
Siis võttis Jaanuse ema tooli ja istus laua otsa. Ta hakkas mult igasugu küsimusi küsima: kuidas mul koolis läheb ja mida mu vanemad teevad. Püüdsin kõigile küsimustele rahuldavalt vastata.
Äkki hakkasin tundma kõrbelõhna ja ma polnud ainus. Jaanuse ema hüppas laua tagant püsti ja sööstis kööki. Meie, kes me lauda istuma jäime, ei vahetanud sõnagi, lihtsalt vaatasime enda ette ja põrnitsesime laualina mustrit.
Mõne aja pärast saabus Jaanuse ema tagasi ning asetas kana vaagnale. Lind oli pehmelt öeldes krõbe, kui mitte öelda, et kõrbenud. Jaanuse ema võttis noa ja lõikas närviliselt meile kõigile kanatükid taldrikule. Isu eriti ei olnud, aga viisakas oli süüa. Kuidagi sai see kana ära söödud. Kana sai otsa ning ettekujutus romantikast ühes temaga.
Pärast seda olen olnud üsna ettevaatlik romantikast unistaja. Kord tuli veel ette, et üks noormees viis mind tähti vaatama, aga nii kui ta hakkas rääkima, et ta lemmiklaulja on Michael Bolton, jõudsin lõplikult arusaamisele, et romantikud pole minu tüüp. Las need valged pulmakleidid, roosinupsud, maasikad ja šampus olla filmides ja raamatutes. Päris elus on täitsa hea süüa hommikuti koos armsa inimesega munaputru ja peekonit ning juua peale üks korralik tass kohvi koorega.