Keelekaste: Üks uus sõna päevas
Vahel kuulen mõnda inimest kurtmas: eesti keel on ikka vaene küll, ei lase mul kuidagi oma mõtteid väljendada. Ja uhkustamas: mina eelistan rääkida, isegi mõtelda inglise keeles, vaat see keel juba võimaldab …
Säherdune olukord siis: Hargla, Kivirähk, Tungal, Veidemann saavad eesti keelega hakkama, aga mõnel on mõtted nii säravad, et eesti keelest nende sõnastamiseks ei piisa. Ja eks sa proovi sellisele suurvaimule selgeks teha, et asi pole keeles, vaid keele kõnelejas; et piiratud ei ole mitte eesti keele väljendusvahendid, vaid tema teadmised nendest vahenditest.
Muuseas, pahatihti ilmneb, et inglise keelt eesti keelele eelistav hoopleja teab vähe ka inglise keelest, nii et tema kasutuses ei ole see enamat kui madalatasemelisest massimeediast viletsal kujul, nii-öelda broken English’ina ajusse imbunud lodev keel, millega püütakse korvata oma eestikeelse sõnavara ahtust. Sellise inimese suus kannatavad kokkuvõttes mõlemad, nii eesti kui ka inglise keel.
Kogu eesti keele sõnavara ei valda muidugi mitte keegi, ka selle uurijad ja õpetajad, kogenud toimetajad ega staažikad kirjanikud mitte. Puhuti jäävad hätta asjatundjadki, oskamata mõnele oma mõttele eesti keeles otsemaid väljendust leida. Ometi ei tule neile pähegi osutada seepeale emakeele vaesusele ja roomata pikemalt mõtlemata inglise või mõne muu võõrkeele manu.
Uuritakse hoopis eesti keele sõnaraamatuid, nõutatakse kolleegide abi ja ollakse peagi valmis möönma: just, seda ma ju mõtlesingi! Sest erinegu keeled üksteisest palju tahes, teistest rikkamaid või vaesemaid keeli ei ole; iga keel vastab oma kõneleja kultuurilistele vajadustele, igas keeles on omad korvamisvahendid – kui nii nagu inglise või vene keeles öelda ei saa, siis kuidagi teisiti ikka saab.
Minul on kõigile neile, kes on kunagi tundnud või tunnevad, et eesti keeles jääb sõnu väheks, üks ettepanek. Õppige selgeks üks endale seni teadmata eesti sõna päevas, vähemasti nädalas. Uskuge mind, enne raugeb teie jaks, kui sõnadest puudu tuleb. Ja ehk sugeneb ka allaheitlik mõistmine: eesti keel on oi kui võimas, lihtsalt mina, inimene, olen vaimust väeti.
Sõnade leidmine ei ole teab kui keeruline. Trükkige internetis näiteks sünonüümisõnastiku otsingulahtrisse mõni lihtne sõna ja saategi sellele paar enda jaoks uut, eri tähendusvarjundiga vastet. Näiteks „elav” – „ajekas”, „kipukas”. Või „hobune” – „kaeramootor”, „sadulaalune”, „sorgsaba”, „jahumokk”; liitsõnu võiks eesti keeles moodustama jäädagi.
Või siis võtke eesti õigekeelsus- või seletus- või etümoloogiasõnaraamat, avage see suvalisest kohast ja leiategi sõna, mis teile võõras. Ma teen proovi, kätte satub õigekeelsussõnaraamat, see avaneb leheküljelt 605 ja kohe jääbki silma sõna, millest mul seniajani aimugi ei olnud: „nõnge” ehk „kangekaelne”. Etümoloogiasõnaraamat täpsustab: „1930. aastatel loodud tehistüvi.” (Aavik siis?) Teine katse: lehekülg 255 ja sõna „jomp” ehk „tombuke, kühmuke” – häälikuliselt ajendatud tüvi.
Mäng hakkas meeldima, proovin veel: lehekülg 43 ja „aiduraidutama” ehk „(sõnadeta) laulujoru ajama” ning lehekülg 477 ja „lillutama” ehk „hõlbuelu elama, trallitama”. Eesti keel jälle kahe sõna jagu avaram. Et need sõnad paremini meelde jääksid, proovin neid juba täna vestluses kasutada või – veel parem – nende järgi talitada. Reedene päev ju, lillutamiseks ja aiduraidutamiseks peaks võimalusi tekkima küll.
[…] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 07.11.2014 […]