Kõrgushüppe mentaliteedist kutsehariduses

14. nov. 2014 Tuuli Hiiesalu Mart Reiniku kooli õpetaja - Kommenteeri artiklit

Eesti hariduses võiks olla vähem projektikesksust ja rohkem terviklikke lahendusi, toonitab Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus.

Küsimusele, millest tunneb ära hea kutsekooli, vastab Tanel Linnus, et seda otsustavad vilistlased. Kui vilistlased ütlevad, et kool oli asjalik, siis see ongi tunnustus koolile. Et kool tuleb õpetamisega suurepäraselt toime, et õppekavad on väga head − see kõik on mööduv. Põhiküsimus on, kas lõpetanu suudab tööturul püsida? Kas ta suudab vajadusel ümber õppida ja tänu sellele edasi tööturul püsida ning elust rõõmu tunda? Kas ta suudab oma pere ära toita, on õnnelik ja läheb vajadusel ka oma riiki kaitsma?

Kas teie õpetate selliseid inimesi?

Tanel Linnus: Vaatasin just statistikat − meie kooli lõpetanute tööhõive on väga kõrge, tehnika valdkonnas isegi sajaprotsendiline. Ettevõtjad on järjekorras, et just meie õpilasi endale tööle saada. Samas on põhikooli järel õppima tulnutega probleeme. Kuidas nad on saanud kätte põhikooli lõputunnistuse, kui ei tea, mida tahavad teha? Maapiirkonnas saadavad neid noori sageli sotsiaalsed probleemid, millega nad kahjuks tihti üksi jäetakse.

Mida teha noortega, kellel on probleeme?

On vaja terviklikku lahendust. Praegu tegeleb haridusministeerium haridusküsimustega, sotsiaalministeerium sotsiaal- ja majandusministeerium majandusküsimustega. Selle asemel et jõud kokku liita ja mõelda, mis nendest noortest tulevikus saab.

Meil oli toimetulekukursus, kus õpetasime kolm-neli kuud mitut rühma Võru ja Põlva maakonna noori. Tõmbasime nad sõna otseses mõttes kodudest ja putkade tagant välja. Alguses nad lõhnasid nagu põrgulised, ei olnud ennast kaua pesnud, noa ja kahvliga süüa ei osanud. Läks mitu nädalat, enne kui nad oskasid tere öelda ja said aru, mis on hügieen. Nad naeratasid, tundsid end hästi. Aga siis projekt lõppes ja enam polnud võimalik nende õpet rahastada. See tähendab, et nad läksid oma putkade taha tagasi ja nende uuesti sealt välja toomine on mitu korda raskem, kui olnuks järjepidev töö. Meil käivad asjad projektipõhiselt ja tundub, et seda ei muuda keegi. Tagajärg on, et just maakohtades kaovad inimesed ühiskonna jaoks lihtsalt ära.

Kas lahendus ei peaks olema siis projektipõhine?

Täpselt nii. Vaja on riigi kindlaks määratud süsteemset tööd, et ükski inimene ei jääks tähelepanuta.

Kui rahul olete meie kutseharidussüsteemiga?

Oleme saanud palju raha hoonete kordategemiseks. Hooned säravad, kuldsed katused peal. Armastan ikka öelda, et praegu on kutsehariduse renessanss. Samal ajal unustatakse ära, et kool ei ole seinad ja katus. Koolist teeb kooli säravate silmadega õpetaja. Paraku on just õpetajakoolitus teisejärguline. Ka kutsekool ise on Eestis veel teisejärguline. Meil räägitakse iga päev üldharidusest, gümnaasiumide rajamisest ja liitmisest, üldhariduskoolide sulgemisest. Kus me kuuleme, et räägitakse kutseharidusest? Praktiliselt ei kuulegi. Aga kuidas on riigigümnaasiumi arendamine seotud kutsehariduse arendamisega selles piirkonnas, kuhu riigigümnaasiumid luuakse? Kas ajame jälle ühelt poole ainult üldhariduse rida ja teiselt poolt ainult kutsehariduse rida? Soome vaatab üldharidus- ja kutsekooli koos, Soome näeb tervikut.

Kas kutsekool peaks tegema rohkem tööd põhikooliga?

Eks seda ka tehakse, kuid proportsioonid on paigast ära. Otse põhikoolist tuleb kutseõppesse umbes 28% õpilastest, ülejäänud lähevad gümnaasiumi. Peaks olema aga vastupidi, sest tänapäeva kutsekoolis õpitakse kasutama ülikeerukat tehnoloogiat, mis eeldab eriti nutikate lõpetajate tulekut just kutsekooli. Ei tea, millal saadakse aru, et Eestis pole mõtet pidada ülal nii palju gümnaasiume, mis on paljudele noortele lihtsalt lapsepõlve pikendus.

Kutsekooli üks tunnus on suur väljalangus …

Oleme näinud, kuidas ema, isa või vanaema toob meile kahe jalaga vastu tõrkuva noore ja ütleb talle: „Kuhugi pead sa minema, kuskil pead sa olema, kirjuta avaldus!”

Ja võtate vastu?

On kaks varianti: kas ta tuleb meile õppima ja temast võib asja saada või ta jääbki tänavale. Mida vähem selliseid tõrkuvaid noori on, seda parem muidugi. Õnn on see, kui ta on siin meie koolis aasta ära, vaatab, et ei sobi, ja läheb üle erialale, mis sobib. Neid juhuseid on olnud küllalt. Suurem probleem on aga, et noored pole harjunud õppima. Palun oma üldhariduskoolide kolleegide ees vabandust, aga mõnes koolis on õpilaste läbivedamine ilmne. Meie kedagi läbi vedada ei saa, sest meie vastutame ettevõtjate ees. Me ei saa anda paberit inimesele, kelle oskused sellele paberile ei vasta.

Kuidas suhtute kutsekooli lisa-aastasse, kus õpilane saaks enne põhiõpet eri erialadega tutvuda?

Lisa-aasta on hea mõte. Meil oli kümmekond aastat väga hea suhe Parksepa keskkooliga. Nende noored õppisid keskkooli kõrvalt seitse nädalat meil, et tutvuda meie erialadega. Nii mõnigi tuli pärast keskkooli lõpetamist meile õppima. Kahjuks sai see koostöö otsa. Esiteks kahanes õpilaste arv keskkoolis väikseks − kunagise viie paralleeli asemel on neil ainult üks järel. Teine põhjus oli, nagu ikka, tervikpildi puudumine. Riigil on oma rahakott ja kohalikul omavalitsusel oma − nii need projektid välja surevad.

Kui palju käite ise koolides ennast tutvustamas?

Sellega tegeleb aktiivselt õpilasomavalitsus koostöös kooli töötajatega. Meil on kindlad põhi- ja keskkoolid, kus käime. Kutsume sealt õpilasi ka endale külla. Alles oli karjääripäev, kus oli kohal üle 350 inimese. Meie juures tutvustasid ennast ka Tartu kutsehariduskeskus, Rajaleidja jt.

Kuna noortel on suur huvi robootika vastu, viime oma majas läbi tehnikaringi 10−12-aastastele. Küsimus on selles, kuidas keerulisi asju lihtsalt selgitada. Siin on õpetajatel palju arenguruumi. Aga tundub, et oleme pildil, et noored teavad meid ja on ikka tulnud meile õppima. Meil pole seda probleemi, et õpilaste arv väheneb nii kõvasti, et peame kokku tõmbama. Pigem vastupidi, me ei saa nii mõndagi projekti enam algatada, sest põhitöötajad on niigi koormatud. Ei julge uusi projekte juurde võtta, muidu kurname õpetajad ära.

Võtsite sel aastal esimest korda vastu õpilasi viienda kutsetaseme õppele.

Võtsime vastu täpselt 60 noort, kes kuues õppekavarühmas viiendal tasemel õpivad. Esimese aasta kohta päris hea tulemus. Kutsekoolides on alanud üldse suur üleminekuaeg, kus tuleb vaadata, kuidas ühiskonna, noorte ja ettevõtete ootused paremini kokku sobitada. Ees seisab üleminek uuele põhimõttele, mille järgi loobutakse ainekesksusest ning noore teadmisi ja oskusi hindavad neli, viis, kuus õpetajat üheskoos ja tervikuna. See on nii suur muutus, et isegi süsteemi väljamõtlejad on seni suhteliselt napisõnaliselt seletanud, kuidas see kõik toimima hakkab.

Meie senine haridussüsteem oli ehitatud üles kõrgushüppemeetodil. Grupp seltsimehi on leppinud kokku, et esimeses klassis peab hüppama 20 cm, enamik hüppab üle. Teises klassis tuleb üle hüpata 40 cm, enamik ületab ka selle kõrguse. Kolmandas hüpatakse 50 cm, mõned enam üle ei saa. Seitsmendas klassis peab hüppama juba ehk meetri ja tuleb välja, et sulgpalli maailmameister latti ei ületa. Ning grupp seltsimehi otsustab, et ta pole sportlane ega kõlba üldse kuhugi.

Seda süsteemi nüüd muudetaksegi. Veel ei suuda me aktsepteerida, et mõnes kohas võib natuke järele anda, kui õpilase üldiselt areneb, aga loodan, et väljundipõhine õpe sunnib vaatama õppijat tervikuna, mitte igas üksikus õppeaines eraldi. Üle Eesti minnakse praegu üle väljundipõhistele õppekavadele. See on raske töö, aga õpetaja peab uutmoodi mõtlema hakkama.

Olete võtnud suuna kõrgema taseme kutseõppe poole, aga mis saab madalamatest kutsetasemetest?

Need ei kao kuskile. Peame olema ikka kogukonna teenistuses ja katsuma nendele sihtgruppidele, kes meil siin on, anda vähegi jõukohast õpetust. Põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajad saame kätte, aga raskem on nendega, kellel on põhikool pooleli jäänud. Töötukassa kaudu teame, kui palju on meil hariduseta ja tööl mitte käivaid inimesi, aga kus nad on, missuguses talus, kuidas nad siia tuua − see võimekus meil praegu puudub. Siin oleks meil koostöös töötukassa, Rajaleidja piirkonnakeskuste ja kohalike omavalitsusega palju ära teha.

Kas nad suudavad kutsekoolis keskhariduse omandada?

Minu arusaam on selline, et heade oskustega kontingent, kes jääb üldainetega hätta, peaks lõpetama ikkagi koos oma rühmakaaslastega.

Miks ei anta kutsetunnistust ja keskhariduse tunnistust eraldi välja?

Eraldi kutsetunnistus oleks suurepärane. Paberi saajal oleks hea tunne ja koolil samuti. Enamasti langetakse ju kutsekoolist välja üldainete, mitte erialaainete pärast. Usun siiski, et kui hindamine muutub väljundipõhiseks, võib ühe aine nõrkus koos teise aine tugevusega sulanduda kokkuvõttes positiivseks hindeks. Aineõpetajate ainepõhine ego tuleb maha suruda ja asendada meeskondliku mõtlemisega.

Kas õpetajate probleem on üks suuremaid kutsehariduses?

Ja seda mitte ainult kutsehariduses, ka üldhariduses. Oleme 20 aastaga saavutanud selle, et õpetajaks õppima ei minda. Sel aastal soovis vist ainult üks inimene õppida Tartu ülikoolis loodusteaduste õpetajaks. Kui meil õpetajakoolitusega midagi radikaalset ette ei võeta, upub Eesti riik rumalusse.

Mida peaksime ette võtma?

Sellest sügisest oleks pidanud olema õpetaja miinimumpalk 2000 eurot ja uuest aastast 3000. Ja maksta tuleks seda summat kümme aastat silma pilgutamata, sest selle aja jooksul võib toimuda nihe. Mis mõtet on rääkida, et austame õpetajat, kui öeldu taga pole tegusid.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!