Kuidas tõsta õpetaja palka?
Oli aeg, mil õpetajaamet oli ühiskonnas väga hinnatud. Saamaks täpsemat infot tolleaegse süsteemi kohta, tasub lugeda Karmen Trasbergi doktoritööd „Keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus Eesti Vabariigis (1918–1940) õpetajakoolituse ajaloolise kujunemise kontekstis”.
Õpetaja staatus, selge kvalifikatsioonisüsteem, töö- ja palgaolude eest seisvad tugevad kutseorganisatsioonid toetasid õpetajatöö prestiiži. Õpetajaamet oli võrdväärne arsti ja advokaadi elukutsega. Õpetajaks tõepoolest taheti saada.
August Kuksi 1920. aastate uurimuse „Koolinoorsoo ideaalid” tulemused näitasid, et elukutsena hinnati õpetajaametit väga kõrgelt – 34%, s.o kolmandik tollastest õpilastest unistas kooliõpetaja ametist. Õpetajatöö oli mainekas ja selle eest sai väärilist palka. Palgasüsteem oli diferentseeritud, mis motiveeris õpetajaid õppima ja oma kvalifikatsiooni parandama. Algaja õpetaja palk oli üle riigi keskmise ning gümnaasiumiõpetaja oma kaks Eesti keskmist. Õpetaja palgaga toitis mees ära oma pere isegi sellistes rasketes tingimustes, kus polnud nutitelefone, iPade, iPode, MacBooke ja muid vidinaid.
Eesti algkoolides oli veel 1935/1936. õppeaastal 50% õpetajatest mehed. Keskkooliõpetajate hulgas olid mehed ülekaalus. Miks siis nüüd koolis mehi nii vähe on? Vastus on lihtne: selle palgaga enam peret ära ei toida.
Kas ehk Nõukogude aeg solkis väärt ameti maine? Oma ideoloogia järgi oli Nõukogude Liit tööliste ja talupoegade riik. Intelligents oli selles süsteemis segav faktor. Õpetajad ei olnud siiski päris tähtsusetud, kool pidi ju kandma valitseva režiimi ideoloogiat. Kõrge palga vääriliseks neid aga ei peetud. Lüpsja ja assenisaator (maakeeli sibi) said õpetajast rohkem raha. Kuuldavasti oli seatalitaja töötasu palgaastmete tipus. Nõukogude ajal õpetajaks suunati ning mõnele oligi see lausa karistus. Kuidas sa lähed õpetajaks? Paljud läksid siiski vabatahtlikult, tahtsid lolluse vastu võidelda …
Kummaline on, et kuigi me ei ela juba kakskümmend kolm aastat Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus, on õpetajakutse maine Eestis endiselt madal. Eesti õpetaja palk on ikka madalam kui riigi keskmine palk. Ehk pole enam õige süüdistada Nõukogude aega?
Õpetaja ei ole ainult ainespetsialist. Õpetaja pole ainult tunniandja. Õpetaja peab olema oma õpilastele ka eeskujuks. On väga kurb, kui seesinane eeskuju käib läbi aastate ühe ja sama väljaveninud ning luitunud kampsuniga: kulunud ja väsinud, juuksuris käimata.
Järgnev on juba vana lugu.
„Tere, vana õpetaja! Kas te mäletate mind veel? Mina olen Juku, õppisin teie klassis kakskümmend aastat tagasi!”
„Miks ei mäleta, ikka mäletan, ainult et ära küll poleks tundnud! Aga kuidas, sina, Juku, mind nii pika aja järel ära tundsid?”
„Eks ikka palitu järgi, õpetaja!”
Mina ei arva, et õpetaja peab priiskama nagu Anna-Maria Galojan (kui keegi veel mäletab seda tegelast, kes 2011. aastal ligi miljon Eesti krooni, s.o umbes 60 000 eurot MTÜ Eesti Euroopa Liikumine raha oma hilpudele kulutas). Aga õpetaja ei tohi välja näha ka nagu paadialune. Ülle Tõnumaa kirjutas 24. oktoobri Õpetajate Lehes: „Kui laps läheb kooli enesekindlana ja kõrge enesehinnanguga, oleme oma töö hästi teinud.” Lisan kolleegi arutlusele vaid, et enesehinnang peab olema kõrge nii lapsel/õpilasel kui ka õpetajal, ainult siis on tulemus kvaliteetne. Töötasu tõstmine väärtustab elukutset ja parandab õpetaja enesehinnangut. Madal palk on kõige ilmsem märk vähesest austusest õpetajaameti vastu. On viimane aeg murda välja paremasse paradigmasse.
Küsite nüüd, kust võtta õpetaja palga tõstmiseks raha. Selle probleemi lahendamiseks on kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist. Esiteks öeldakse, et õpetajate palkade tõstmiseks tuleb leida lisaraha, näiteks tõsta makse (luksuskaupade, loodusvarade kasutamise, magusamaks nagu Taanis jne).
Teine ja mõistlikum lahendus on tõsta õpetajate palka, kasutades maksumaksjatelt riigile laekunud raha paremini ära. Kelleltki ära võtta pole vaja, sest kellelt me ikka raha vähemaks võtame – kas riigikaitselt? Ei võta. Küsimusele, kuidas olemasolevat raha otstarbekamalt kasutada, oleme oma sõpruskonnas leidnud lahenduse. Kõigil nendel, kes saavad palka maksumaksja rahast, tuleb palgad indekseerida. Alustagem sellest, et õpetaja palk on 1,0 koefitsiendiga. Nüüd tekib küsimus, kelle palk on üle 1,0. Kellel aga näiteks 0,8? Saame tekitada sotsiaalse diskussiooni, mis oleks eriti aktuaalne enne valimisi. Kõik ametikohad tuleks läbi vaadata, võttes vaatluse alla ainult need, mis on maksumaksja ülal pidada. Kas näiteks riigikogulase palk oleks 5,5 koefitsiendiga? Peaministri palk 8,6? Eespool kirjeldatud lahendus tähendaks, et tuleks teha maksumaksjate kulul ülalpeetavate töö- või ametkohtade revisjon. Ehk saaksime läbi väiksema ametnikkonnaga? Ministeeriumides, riiklikes ülikoolides jm.
Kindlasti tuleb üle vaadata senised tavad haridusvaldkonna raha kasutamises. Kas on mõistlik renoveerida koolihoonet, kui kool lõpetab paari aasta pärast tegevuse? Revideerida tuleb mõttetult väikeseid lasteasutusi. Kõik tuleb üle vaadata. Näiteks avaliku sektori raamatupidamine, sh aastalõpul toimuv ebaratsionaalne raha kulutamine sel põhjusel, et eelarvereal veel ressursse leidub ning kui seda ära ei kasuta, ollakse järgmisel aastal sellest ilma. Samuti pole riigiasutustes vaja leiutada uusi hankekordi, mille järgi asutus ei või inimeste majutamisel või neile lennupiletite ostmisel hotellile või lennufirmale otse maksta, vaid peab tegema seda kahe hanke võitnud reisibüroo kaudu. Mis kokkuvõttes teeb teenuse kallimaks. Neid näiteid on palju.
Maksumaksjate raha parem kasutamine tähendaks ka seda, et persoonidel, kellel on niigi kõrge palk, jäetaks ära lisatasud. Kojuigatsusega peab igaüks toime tulema oma palganumbri sees. Makse tõsta või uusi makse leiutada pole vaja. Ei mingeid maksutõuse õpetajate tööle väärilise palga maksmiseks! Pole vaja, et meid vihkama hakataks. Et probleemile lahendus leida, selleks pole vaja revolutsiooni.
SAMAL TEEMAL
• Ülle Tõnumaa „Lasteaiaõpetaja staatus on sama madal kui tema palk”. ÕpL 24.10.
Sellest kõigest on juba nii palju räägitud ja kirjutatud! Kahjuks enamus õpetajaid ei tee häält, vaid töötab alandlikult edasi. Kahju, et õpetajad arvavad, et nende töö on nii vähe väärt!