Kust te teadsite, et lapsed just nii mängivad?

See lugu räägib, kuidas väikeste laste emad teevad lastele tantsulavastusi. Tükid tulevad ikka oma laste järgi, nõnda, kuidas marakratid sirguvad. Nad kuuluvad Zuga ühendatud tantsijate truppi. On ühed vähestest, kes täidavad Eestis laste ja noorte tantsulavastuste nišši. Nende töid on pärjatud paljude auhindadega, sealhulgas Salme Reegi nimelise lastelavastuse preemiaga ning Eesti teatri aastaauhindadega tantsuetenduste kategoorias. Koreograaf ja liikumisõpetaja Tiina Mölder kuulub Zuga ühendatud tantsijate ridadesse alates selle loomisest 1999. aastal.

Tiina ise jõudis tantsu juurde täisealisena. Pärast keskkooli lõpetamist ja ebaõnnestunud katseid lavakasse ja pedasse näitejuhtimisse töötas ta aasta koolis. Õpetas algklassidele eesti ja vene keelt, kuigi ta vene keel polnud enda arvates just kõige tugevam. Tiina õppis aasta Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Alles Tartus hakkas ta käima tantsuringis, seal tehti nii ajaloolist kui ka kaasaegset tantsu ja ka aeroobset trenni. Varsti võis teda hommikuti kohata koos väikeste lastega Jelena Poznjaki klassikatundides. Neiu mõtles, et kaotada pole midagi, proovis pedasse tantsujuhtimisse ja sai sisse.

Mida sa Mait Agust mäletad?

Ta oli mu õppejõud, väga karismaatiline isiksus. Agu tunnid olid põnevad, tal oli palju anda. Loomulikult oli ta suur autoriteet.

Kui piirid lahti läksid ning sain minna viieks nädalaks Viini ennast täiendama, oli minu jaoks suur avastus, et õpetaja ja õpilane on seal pigem võrdsed partnerid. Pedas oli üsna autoritaarne, venepärane süsteem.

Peda päevil hakkas kooli väga vaikselt kaasaegset tantsu imbuma. Spetsialiseerumist sellele veel polnud.

Pärast kooli sai ennast täiendada, käia välismaal ja õppida Eestit väisavatelt välismaa koreograafidelt. Ajada oma asja, milleks oli kaasaegne tants. Zuga ühendatud tantsijad loodi 1999, kuigi esinesime ka varem.

Miks te oma trupile sellise nime panite?

Zuga ei tähendagi midagi. See lihtsalt kõlab toredalt. Meie alg- ja põhikooslus olime mina, Jarmo Karing ja Kaja Kann. Töödes osales ka teisi tantsijaid. Selles mõttes oleme „ühendatud tantsijad”. Kõigis meie lavastustes kokku on osalenud umbes 20 inimest.

Meie esimesed tööd olid Jarmo „X-Generation”, minu „Linamäng” ja grupitöö „Käijad”. Seda tegime tänaval, trammis ja sillal, kus iganes. Kui käisime festivalidel, siis festivali fuajees või linna peal. Muide, Expol Eestit esindades ka. Pidime seda tegema mitu korda päevas. Seal oli puhast liikumist ja natuke ka teatraalseid situatsioone. Tollal oli see uus, värskendav asi.

Tuttav küsis, kas see on kaasaegne tants, kui tulla Balti jaamas rongilt maha ja jalutada tööle.

(Naerab.) Kõik sõltub kontekstist ja nimetamisest. Kas sa nimetad seda etenduseks ja kas etendus nõuab pealtvaatajaid.

Tantsumaastikule sisenedes olite kooli just lõpetanud. Kuidas teid vastu võeti?

Hästi. Võib-olla mõne tõsisema tegija jaoks olime naiivsed või liiga vähe tantsutehnilised. Aga see, mida pakkusime, oli sõbralik, ning vastuvõtt samuti.

Aga välismaal, kus te samuti palju esinesite? New Yorgis on publik hea ja paremaga hellitatud …

Alguses käisime tõesti palju välismaal: Jekaterinburgis, Poolas, Rumeenias. „Walking home sologa”, mis oli meie esimene suurem ja tähtsam töö, New Yorgis ja San Diegos … Halba emotsiooni ei meenu. New Yorgis antakse tohutult erisuguseid etendusi. „Walking home solo” üks etendus läks seal hästi, teise vastuvõtt oli jahedam.

Kuidas sul on õnnestund Eesti tantsumaastikul ellu jääda?

Tänu abikaasale olen saanud nii palju tantsule pühenduda. Kui tegeled ainult tantsuga ja elad üksi, võib juhtuda, et ellujäämiseks pead nii palju tunde andma, et ei suuda etendusi teha. Sul pole aega ega mõtteruumi luua. Kõige tähtsam on muidugi enda tahtmine. On ka aegu, kus tantsust on võimalik enam-vähem ära elada.

Eestis ei ole palju kaasaegse tantsu truppe. Meie ellujäämise üle on uhke ja hea tunne. Ma ei ole soolotegija. Võib-olla peabki olema piisavalt jobu, et suuta koos püsida.

Tiina Mölder

Kui palju sinu ajast kulub õpetamisele?

Õpetajakoormust on praegu kolm tundi nädalas. Annan liikumistunde Vanalinna hariduskolleegiumi teatriharu õpilastele ja Aiakese lasteaia mudilastele. Olen andnud rohkem tantsutunde, aga praegu on mul aastane laps. Suuremad poisid on kuus ja kaheksa.

Miks te Zugaga lastele tantsulavastusi tegema hakkasite?

Meilt küsiti, miks me ei tee. Esimese lastelavastuse tegime Helen Reitsniku ja Kaja Kanniga 2004. aastal. See oli „Zuga lastekas” 5–10-aastastele, tuli üsna plärtsti, aga kukkus välja tore. Sellele etendusele me vanemaid ei lubanud. Lapsed võisid kaasa teha ning soovisime, et nad tunneksid ennast vabalt. Vanemad said sel ajal kohvikusse minna. Lavastus sai Draamakese festivalil „Publiku puudutuse” auhinna – publiku puudutamise eest.

Esinesime sellega ka Hollandis ja Saksamaal. Vastuvõtt oli igal pool soe. Vajaliku sõnamängu õppisime igas keeles ära. Seal olid kohad, kus üks andis käskluse, teine liikus. Näiteks kui liigud tagurpidi ja öeldakse: „Liigu edasi”, siis kas see tähendab tagurpidi liikumise jätkamist või ettepoole liikumist?

Kuidas ema olemine sind looma on inspireerinud?

Kui mina ja veel mõned inimesed ümberkaudu lapsed saime, mõtlesime, miks lastele tantsuteatrit ei tehta. Tegime naistega, kel kõigil aasta-paari vanused lapsed, tantsuetenduse „Zuga-zuug zuh-zuh-zuh” päris väikestele, 2–5-aastastele. Vaatasime palju enda laste pealt, kuidas midagi teha. Näiteks värvisime etenduseks Kanuti stuudio nii, et värvipiir läks hästi madalalt, et lapsed ei peaks kogu aeg üles vaatama. Lugu oli inspireeritud rongisõidust. Seal võisid lapsed kaasa teha, aga ka vanemad said rongi tulla. Tore oli vaadata, kuidas nad rõõmustavad oma lapse üle või naudivad ise seal olemist.

„Zuga-zuug zuh-zuh-zuhi” eest saime Eesti teatri aastaauhinna – Salme Reegi nimelise preemia ja Eesti sõltumatu tantsu preemia.

Paar aastat hiljem, kui enda lapsed olid suuremad, valmis „Võluvärk”, fantaasiamäng 4–7-aastastele. Lavastus on ehitatud üles laste mängu põhimõttel. Tegelased on muinasjututegelased, näiteks printsessid ja konn, keda peab suudlema. Kes ei suudle, muutub pihlapuuks. Kui su sõber on pihlakaks nõiutud ja saad soovida kuldkalalt ainult ühe soovi, siis mida sooviksid? Esitame lastele küsimusi ja kutsume neid osalema.

„Võluvärki” vaadanud lasteaiaõpetaja ütles, et see on täpselt nagu laste mäng. Kust te teadsite, et nii nad mängivadki?

Meie lapsed on jälle suuremaks kasvanud, nii et uusima lavastuse „Käik” vanusegrupp on 6–10. Selles eas lastele on väga tähtis sõprus ja usaldus. Kooli minnes tekkivad tõsisemad sõbrasuhted. See lugu, kus ei puudu ka seiklus, räägib omavahel hakkama saamisest ja usaldusest, mis on ideaalne tantsulavastuse teema. Tantsus tuleb usaldada nii üksteist kui ka iseennast. Selleski lavastuses osalevad lapsed ning neil on seejuures vaja usaldada oma kaaslast. Mängime mina, Helen Reitsnik ning Cabaret Rhizome’i näitlejad Ajjar Ausma ja Päär Pärenson.

Milline teie side koolinoortega on?

Koolides tegime Zugaga kunagi moderntantsu ajalugu tutvustavat loengut-etendust. Esinesime näiteks Jõhvis ja Iisakus.

Meile meeldib käia nii-öelda väikestes kohtades. Tore koostöö oli Ida-Virumaa koolinoortega projektis „Teater Ida-Virumaale”. Etendasime lugusid eri paigus ning kaasasime kohalikke noori. Küsisime, miks neile meeldib nende kodukoht ja mis ehk ei meeldi. Vastuste põhjal hakkasime välja mõtlema kodukohateemalist lavastust. Töötasime noortega kolm-neli päeva, viimasel päeval oli etendus. Iisakus, Avinurmes, Aseris, Jõhvis … Igal pool oli see erinev. Etendus toimus linnaruumis. Näiteks Iisakus algas see poest ja lõppes muruplatsil. Linnarahvas vaatas, mida nende noored ja tantsijad koos teevad.

Mis on lastele lavastamise eripära?

Mõni koreograaf ütleb, et pole vahet, tema teeb oma tööd. Meiegi ei taha lastelavastuses ninnutada ega puust ja punaseks teha, aga määrame iga kord sihtgrupi vanuse ja lähtume sellest. Sarnaselt täiskasvanutele lavastamisega peab endal ka huvitav olema.

Kui palju tead Eestis teatreid-truppe-inimesi, kes teevad lastele tantsulavastusi?

Muidugi balletiteatrid. Siis Maria Goltsmani balletitrupp, Zuga, tantsuteater Zick, Kaja Lindal, kelle „Rock’n Roll ja lehesadu” kandideeris Salme Reegi preemiale … Loodan, et kedagi välja ei jätnud. Põhimõtteliselt saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Eelmisel aastal juhendasin Viljandi kultuuriakadeemia koreograafiatudengeid, kellega lavastasime kolm tantsuetendust lastele. Sealt võib tulla uusi lastele lavastajaid, sest neil on ka tugev pedagoogiline suund.

Lastega minnakse eelistatult vaatama sõnalavastust. Kui juba tantsulavastust, siis midagi kaunilt klassikalist, nagu „Pähklipureja”. Kuidas teid üles leitakse?

Muidugi vaadake sõnalavastusi ja lasteballetti, aga arvan, et selline lavastus, nagu meie teeme, on kehakeelelt lastele lähedane. Lapsed ei istu veel tervet päeva laua taga. Nende kehas on veel liikumine sees.

Mõne lapse kukal on tantsuetendust vaadates väljendusrikkam kui täiskasvanu nägu.

Oleneb inimesest, aga lastes on, jah, seda rohkem, et liikumist vaadates hüpatakse seesmiselt kaasa. Keha ja vaim on veel üks.

Mis vahe on moderntantsul, kaasaegsel tantsul ja nüüdistantsul?

Moderntants on pigem juba ajalugu. See on natuke balletilik. Nüüdis- ja kaasaegne tants on sünonüümid. Kaasaegne tants võib olla igasugune tantsulavastus, mis on nüüdis- või kaasaegse tantsu tehnika põhjal, aga võib olla keegi hoopis seisab tund aega laval. Või räägib juttu või võtab alasti.

Või jalutab Balti jaamast tööle.

Jah.