Lapsed on ju sarnased, meie omad vaid veidi lärmakamad

28. nov. 2014 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Lapsed on ju sarnased, meie omad vaid veidi lärmakamad kommenteerimine on välja lülitatud

Haridusportaal.ee konverentsil peetud vestlusring vene koolide teemal kulges pealkirjale vastavalt – tasakaalukalt ja koosmeeles, ehkki sotsiaaldemokraatide ridades riigikokku kandideeriv ajakirjanik Andrei Hvostov õli tulle valada proovis. Ta soovitas vene koolid rahule jätta, loobuda nõudest õpetada gümnaasiumis 60% aineist eesti keeles ja anda igale koolile valikuvõimalus.

Diskussioonil osalejad ei näinud selles ettepanekus siiski päästvat õlekõrt. Narva keeltelütseumi direktor Nadežda Tšerkašina arvas hoopis, et meil tuleb seni tehtut hoida ja toetada. Kindlasti peavad säilima positiivsed meetmed: riiklikud konkursid, keelekümblus, õpetajate vahetus ja kultuuriüritused, mis toetavad lõimumist.

„Alles kolm aastat oleme proovinud, see on liiga lühike aeg, et järeldusi teha,” ütles ka Sakala eragümnaasiumi direktor Jekaterina Gridneva. „Kui soov on, õnnestub kõike teha, aga kui ei taheta, siis ei õnnestu midagi. Seadust ei pea küll muutma hakkama.”

Tartu ülikooli eesti keele võõrkeelena professori Birute Klaas-Langi sõnul tuleks hakata juba põhikoolis eesti keelt õpetama. Osa koole on seda teinudki, kuid kõigile ei jagu häid õpetajaid. See on ülikoolide õpetajakoolituse küsimus. Samas hakkab silma, et paremate tulemustega koolides pole probleeme õpetajate leidmisega.

„Ülikoolidelt tuleb küsida sedagi, kas õpetamise kvaliteet vastab uuenenud koolile,” soovitas Klaas-Lang ja täheldas, et eesti koolid on kohati veel kehvemas olukorras – õpetajail puuduvad kogemused-oskused eesti keeles nulltasemega uusimmigrantide laste õpetamiseks.

Ka kultuuriministeeriumi nõunik reformierakondlane Yoko Alender pooldab varases eas eesti keele õpet, mida riik peaks toetama. „Oleme murdelises hetkes,” ütles Alender. „Enamikule meeldib Eestimaal elada, siin on hea olla. Kõigil on suur vastutus, et säiliks eesti kultuur ja keel. Eestlastena oleme oluliselt suurema riskigrupi hulgas, meid on ju väga vähe.”

Rahvadiplomaatia seob

Vestlusringis küsiti sedagi, mis eristab vene ja eesti kooli.

„Meie kooli nimes pole sõna „vene”, aga 80% lastest on venekeelsed. Nimevalik oli teadlik, me ei tahtnud rõhutada rahvust,” selgitas Sakala eragümnaasiumi direktor Jekaterina Gridneva. Koolis õpib eri rahvusest inimesi, isegi hiinlasi. Õppetöö käib eesti, vene ja inglise keeles.

„Oleme eesti kool, sest töötame Eesti Vabariigis, oleme eestimeelne kool,” rõhutas Gridneva. Sakala eragümnaasium teeb tihedat koostööd Kuressaare gümnaasiumiga. Õpetajad on saanud ajaloo intensiivõpet, korraldatakse ühisüritusi. Direktor Toomas Takkis kutsus Gridneva Tartusse haridusportaali konverentsile.

„Inimlikud suhted ja otsekontaktid aitavad. Kes tahab leida sarnast, leiab. Kes tahab leida erinevusi, leiab just neid. Meie oleme valinud koostöö. Lapsed on ju sarnased ja mured samad. Meie omad on vist veidi lärmakamad,” lausus Gridneva.

Ka Narva keeltelütseumil on eesti õppekeelega sõpruskoole üle Eesti. Direktor Nadežda Tšerkašina sõnul on eesti ja vene kooli sihid samad: anda kvaliteetseid teadmisi, kasvatada Eesti patrioote. Kuid vene koolid on pidevalt avalikkuse pilgu all – neid kontrollitakse tihti ja iga viga kajastatakse meedias. Sel on omad head ja halvad küljed.

„Meie üks siht on vene kultuuri säilitamine – kellelegi pole huvitav inimene, kes kaotanud oma keele,” sõnas Tšerkašina. Vene õpilased peavad tema hinnangul eesti keelest lugu ning pööravad selle õppimisele tähelepanu ja aega. Ka eesti õpilased õpivad üha enam vene keelt.

„Ühtne eesti kool ei vähenda eristumist, venelased ei saa eestlasteks, aga võimalik on kujundada hoiakuid,” ütles Tšerkašina.

Sillamäe linnavolikogu esinaine Jelena Koršunova rääkis, et kuuleb tihti imestunud külaliste küsimusi, miks on Eesti riigis selline kool nagu Sillamäe eesti põhikool.

„Seda on neile raske seletada,” nentis Koršunova. Linna 14 500 elanikust on eestlasi vähem kui 4%, Sillamäel elab 57 rahvust. Ja probleeme eesti keele õppega on ka eesti koolis, kus 90% on sega- või vene perede lapsed.

„Sihid on mõlemas koolis samad, kõik tahavad, et lapsed oleksid edukad, aga tulemused on erinevad. Ja liiga poliitiliseks lähevad asjad mõnikord. Aga kui Treffneri õpilased meile külla tulevad, siis lapsed sõbrunevad. Keele erinevusest hoolimata peab laps tundma end omana. Mulle ei meeldi sõna „muulane”. Nad on meie Eesti lapsed,” ütles Koršunova.

Vaja on motivatsiooni

Professor Klaas-Langi sõnul on viimase kümne aastaga toimunud suured muutused ja emakeelte hulk Eestis kasvanud 157-ni. Nii nagu erinevad omavahel eesti koolid, erinevad ka vene koolid. Vene ja eesti koolist rääkimise asemel peame suunduma ühe eesti kooli poole, sõltumata sellest, mis keeles õpetatakse. Õppekava ja eesmärgid on ju samad.

„Erinevad kultuurid, taustad ja hoiakud – see ongi meie Eesti,” ütles Klaas-Lang. „Motivatsioon keeleõppes on hädavajalik, et saada häid tulemusi. Paraku näitasid TÜ uuringud vene koolides, et kõlavad loosungid ei tule välja mujalt kui kooli visioonidokumentidest. Paljud vene noored mõtlevad minna välismaale. Aga ka eesti noored arvavad samamoodi.”

Andrei Hvostov tuletas meelde Ligi-Ossinovski kaasust ja ütles, et seni on vene õpilaste motiveerimiseks ikka öeldud: kui omandate keele, saate paremini hakkama. Aga nüüd öeldi, et õpi, palju tahad, ikka oled võõras. Saa või valitsuse liikmeks, ikka oled sisserännanu poeg.

„Tegu oli väljavihastamise, mitte solvumisega ja see mõjus kooliõpilastele väga frustreerivalt,” ütles Hvostov ja lisas, et kaks kolmandikku eestlastest toetas Ligit.

Yoko Alenderi arvates andis ministri tagasiastumine siiski signaali, et me ei tolereeri selliseid hoiakuid.

Birute Klaas-Lang, kelle lapsepõlvekodus räägiti nii eesti, vene kui ka leedu keeles, meenutas, et 1989. aastal TÜ kammerkooriga Soomes käies kohtusid nad rootsikeelse meeskooriga. Kui eestlased küsisid, kas mehed on rootslased, kostsid nood, et rootsikeelsed soomlased.

„Loodan, et jõuan ära oodata hetke, mil meil on venekeelsed eestlased, soomekeelsed eestlased jne,” lausus Klaas-Lang.

Helmer Jõgi

Tartu Jaan Poska gümnaasiumi direktor

Mind on ärevaks teinud viimaste päevade uudis, mis räägib sellest, et Tallinna kooli- õpilased pildistavad ajaloomuuseumis punapannoo juures ja kuue kooli õpilased osalesid Venemaal militaarlaagris.

Keel ja meel on seotud, eestimaalaseks ja lojaalseks kodanikuks ei saa teisiti kui keele kaudu. Juba aastal 2000, mil olin HTM-is üld- ja kutsehariduse osakonna juhataja, oli vene koolide arengukavades kirjas, et nad on valmis minema üle osalisele eestikeelsele õppele. Mida nad siis nüüd vaidlevad? Kui hakkame nämmutama, ei jõua kuskile. See on pinnas Kõlvarti-taolistele, kes käivad kohut Eesti riigiga, et vene keeles õpetada. Ei kao vene keel ega kultuur kuskile, see suur riik on siinsamas kõrval. Inimesed on poliitiliste manipulatsioonide ohvriks langenud ja seda on valus vaadata.

Tarmo Valgepea

Jõhvi riigigümnaasiumi direktor

Nõukogude Liidu mõjud on tugevad, pokazuhha ühel rohkem sees kui teisel. Probleem on selles, et ei taheta rääkida, mis on integreerunud Eesti. Seda pole 20 aasta vältel veel tehtud. Mina tean ainult kahte varianti: assimileerumine ja juudi variant. Ükspuha, kus juut elab, õpib ta ära selle riigi keele, austab riigikorda ega lähe sellega vastuollu, oma kultuuri teevad nad ise. Kui see otsus on tegemata, istutaksegi, jalad õhus.

Mäetaguse kooli näide tõestas, et saab asja ära teha küll. Kohtusime neli kuud vene laste vanematega. Nad said aru, et olid enne poliitiliselt ajupestud, tegid otsuse ja panid lapsed eesti klassidesse, sest nii on parem.

Inimene peab aru saama, et maailm pole täiuslik. Peaksime olema nii targad, et ei puhu iga asja tulekahjuks. Intelligentse inimese tunnus on, et ta ei vihasta, vaid aitab.

Pildistamine Okase pannoo juures … Kuidas pedagoogid viivad lapsed sinna ja koolidirektor sallib seda − sellest ei saa ma aru. Ja kuidas abilinnapea ütleb, et see on normaalne. Samuti sellest, et õpetaja viib lapsed Venemaale ümberkasvatamislaagrisse. Trooja hobune on selle nimi.

Andrei Hvostov

ajakirjanik

Evald Okas on punast haltuurat teinud, aga on suurte tähtedega eesti kultuuri sisse kirjutatud. Kas kehtestame keelu, et seal ei tohi pildistada? See juhtum on pigem märguanne. Minu kaasüliõpilased käisid Kuperjanovi haual ja Jõhvi gümnaasiumis õppides külastasime jõululaupäeval kirikut. Leidsime viisi oma arvamuse näitamiseks.

Meie, eestlased, teeme lõputut ajalootundi, võiksime liikuda edasi ühiskonnaõpetuse tunnini.