Mängiv inimene. Kaheksa visiooni lastele mõeldud ruumist

28. nov. 2014 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Tänavune arhitektide liidu aastanäitus „Mängiv inimene”, mida Tallinnas sai näha novembris, keskendus lasteaia arhitektuurile. Näituse kuraatorite, arhitektuuribüroo b210 arhitektide Kadri Klementi ja Karin Tõugu sõnul sai näitus algtõuke moodulrühmade loomisest lasteaedade juurde, kuid kasvas sealt edasi üldisemate küsimusteni: milline peab olema lasteaed ja lastele loodud keskkond üldse ning kuidas saab ruum olla hariduse ning kasvatuse vahend?

Sel teemal lõid oma visiooni seitse arhitektuuribürood ja üks maastikuarhitektuuribüroo. Lennukad visioonid ei tähenda alati midagi teostamatut, kinnitasid kuraatorid, kelle sõnul selgus ka vestlusest lasteaiatöötajatega, et kõik pakutud ideed on kasutatavad. Näituse peamine kasutegur oli, et see näitas võimaluste mitmekesisust ja lõi hea põhja edasiseks diskussiooniks lastele disainitud keskkonna üle.

Kogu maailm on lasteaed

„Rändav lasteaed”

„Rändav lasteaed”

HGA arhitektid Hanno Grossschmidt, Mark Grimitliht ja Tomomi Hayashi püstitasid küsimuse, miks ei võiks tänapäeva võimalusterohkes maailmas ka lasteaed ruumis ringi liikuda ja kogemusi pakkuda, ning lõid sellele vastates näituseprojekti „Rändav lasteaed”. Kui praegu on lasteaiad seotud kindla ruumi ja territooriumiga, siis rändav lasteaed kujutab endast mobiilset rühmatuba ehk rühmabussi. Töökorraldus on sellises lasteaias praegusest hoopis erinev – buss tuleb lastele hommikuti kodudesse või kogunemispunkti järele, edasi aga sõidab vastavalt õppekavale, kuhu vaja: parki, muuseumi, raamatukokku, metsa, mere äärde. Kogu maailm on lasteaed!

„Sööstud tundmatusse”

„Sööstud tundmatusse”

Kindla asukohata lasteaia idee pakkusid välja ka arhitektuuribüroo Teigar Sova arhitektid Vahur Sova ja Andres Kull. Nende näitusetöö „Sööstud tundmatusse” on väikeste mõõtmetega kosmoselaeva meenutav moodul, mis sobib eelkõige tihedasse linnakeskkonda, kus ruumiprobleem on terav ega ole võimalik suurt hoonet ehitada. Selline lasteaed, mis mahutab viis-kuus last, luuakse lapsevanemate endi algatusel. Vanemad leiavad linnaosavalitsusega kokkuleppel sobiva koha, rendivad mooduli, otsivad õpetaja. Tööstuslikult toodetud moodul ei sõltu tehnotrassidest. Elektrit toodetakse päikese- ja tuuleenergiast, vesi võetakse paagist, toit tuuakse kohale. Väikesesse ruumi mahub garderoob, kompaktne köök, töölauad õpetajale ja lastele, ülestõstetavad voodid, batuudiga spordinurk. Et ruumi on minimaalselt ning lasteaial puudub mänguväljak, ei ole probleem, sest iga päev korraldab õpetaja lastele väljasõite ja avastusretki – vanemate töökohtadesse, linnalähedasesse tallu, mänguväljakule, mere äärde, muuseumi parki, metsa. Sellise lasteaia võibki moodustada neljaks-viieks aastaks, kuni peredel selle järele vajadus on. Edasi viiakse moodul järgmisesse kohta.

Mänguruumid ja ruumimängud

„Mängu maja”

„Mängu maja”

Arhitekt Musta projekt „Mängu maja”, autorid Mari Rass, Larissa Kondina, Ott Alver, Alvin Järving, Kaidi Põder, lähtub sellest, et kogu tegevus lasteaias on seotud mänguga, mis ongi lapse jaoks ainus viis teadmisi ja kogemusi saada. Iga mäng vajab aga teatud iseloomuga ruumi. Näitusetöö pakub harjumuspäraste rühmaruumide asemel välja neli ruumitüüpi: ruumid liikumistegevusteks, ruumid, kus lapsed mängivad, söövad ja magavad, ruumid, kus loetakse, arvutatakse ning tegeldakse kunsti ja muusikaga. Ja ruumid, mis annavad lapsele võimaluse eralduda ja omaette olla.

„Ruumimängud mänguruumides”

„Ruumimängud mänguruumides”

Kuu arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja filosoof Eik Hermann püstitasid küsimuse, kuidas teha nii, et ruum ei oleks pelgalt kest või ümbris, vaid osaleks ka ise mängus. Milliseid mänguvõimalusi looks pidevalt liikuv või teisenev ruum? Oma projektis „Ruumimängud mänguruumides” tulidki nad välja muudetava ruumi ideega – lastel on võimalus elastse liikuva seina abil ise ruumi kujundada – moodustada vaheseinu ja sopistusi, väiksemaid ja suuremaid tube.

Sellise lahenduse puhul saaksid lapsed ise rühmaruumi tegevus- ja mängukeskkondi moodustada ning neid vastavalt soovile kas või iga päev muuta. Samasugune lahendus toimiks hästi õues, kus on veel rohkem ruumi möllata.

Läks aia taha

„Läks aia taha”

„Läks aia taha”

Arhitektide kollektiiv koosseisus Katrin Koov, Kalle Komissarov, Eve Komp, Grete Veskiväli uuris üht 12 rühmaga tüüplasteaeda Tallinnas Õismäel, milliseid on Eestis palju. Arhitektid leidsid, et see, mis on aia sees, on standardne ja igav, põnevamad asjad jäävad aia taha. Samas on lihtsate vahenditega võimalik ehitada mitmekesine mängumaastik, mida lapsed saaksid oma kujutlusvõimet rakendades ise kujundada ja luua. Sellist võimalust pakubki mängurada, mis jookseb ümber kogu territooriumi, olemasolevatest mänguplatsidest üle ja ümber.

Näitusetöö idee ongi laudtee põhimõttel ehitatud avastuste rada, kus on tõuse ja langusi, ronimis- ja rippumisvõimalusi ja muidki tegevuspaiku, mis annavad lastele võimalusi lihtsamaks ja keerukamaks tegevuseks. Tähtis on, et rada pakuks põnevust ja avastamisrõõmu, kuid oleks laste jaoks turvaline. Idee tugevus on selles, et mõte on kohe teostatav. Tüüplasteaia suur eelis on, et tänu avarale õuealale on sellise raja jaoks piisavalt ruumi. Lisaks leiavad kasutust varjulised aiaääred, kus lasteaia algusaastatel istutatud puud on juba suureks kasvanud.

Mänguline õueala ja õuelasteaed

„Õueminek”

„Õueminek”

Kino maastikuarhitektid Mirko Traks, Henn Runnel, Karin Bachmann pöörasid tähelepanu vaheruumidele, mida leidub lasteaias päris palju ja milleks on verandad, terrassid, aknaorvad, esikud, trepipealsed … Näiteks verandal saab kohaneda toast õue ja õuest tuppa minekuga, lisaks on sellised vahealad põnevad, kuna pakuvad tavapärasest erinevaid kasutusvõimalusi.

Veel mõtlesid arhitektid, kuidas muuta õueala mängulisemaks, ning tõid sisse märksõna „võimaldavus”. Võimaldavusi on lõputult ja ideaalne mängukeskkond ongi selline, kus lastel on piisavalt vabadust ja võimalusi ise ringi liikuda, avastada ja valida, samuti olla kaasatud igapäevaellu, mis tähendab ka kohustusi – näiteks loomade, lillede, marjapõõsaste eest hoolitsemist. Kuna õueatraktsioonid on valmistatud kindlate standardite järgi, on eelis neil, kes on kiiremad, pikemad, tugevamad. Väiksemad, kes veel ei jaksa ega ulata, jäävad tihtipeale kõrvale. Arhitektid püüdsid õueala lahendada nii, et ei oleks välistavat ruumi, vaid seal leiduks kõigile midagi. Lisaks tõid nad sisse olulise mõiste „ära”, mis on selline natuke silma alt ära olemise koht − mõni aianurk või kuurialune, omamoodi peidu- või salaruum, kus laps saab omaette toimetada ja kus on vähem reegleid.

Kaose arhitektid Margit Argus, Margit Aule, Mae Köömnemägi ja Liisa Vald­mann esitasid õuelasteaia kontseptsiooni, mis on Saksamaa, Rootsi ja Norra lasteaedades üsna levinud. Kõiki tegevusi, kaasa arvatud joonistamine, meisterdamine, õppimine, lugude jutustamine, teatri vaatamine ja tegemine, laulmine, tantsimine, söömine tehakse seal ilmaoludest hoolimata õues. Looduses käiakse matkamas, sporditakse, valmistatakse koos lõkkel toitu, hoolitsetakse koduloomade ning peenramaa eest. Nii kaob piir töö ja mängu vahel, töö on ka mäng. Arhitektid mõtlesid, milline võiks olla õuelasteaed Eestis, ning pakkusid selle asukohana välja Pirita jõekääru, kus on huvitav maastik ning inimene ja loodus saavad koos kasvada. Kerge läbipaistva arhitektuuriga hoones on varjualuseid, mis ei eralda lapsi loodusest, vaid loovad loodusega seotud poolruume.

Laste oma linnaosa

„Laste linnaosa”

„Laste linnaosa”

Salto arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helin Kukk lähtusid sellest, et praegu on lasteaed pigem linnaosast eraldatud üksus, kuid võiks toimida samal printsiibil nagu näiteks Telliskivi loomelinnak, Rotermanni kvartal või Kultuurikilomeeter, mis koondavad sarnaste funktsioonidega hooneid. Arhitektid valisid laste linnaosa asupaigaks Skoone bastioni ja seda ümbritseva roheala. Muinsuskaitse all olev piirkond mastaapset ehitustegevust ei võimalda, küll aga saaks selle võtta kasutusele laste linnaruumina, kus lisaks lasteaiale oleks palju teisi lastele suunatud hooneid: mänguasjapoodidest lastehoidudeni, lastearstikabinettidest lastele mõeldud kohvikute ja peoruumideni, spordiradadest huvikeskusteni. Nii tekiks Skoone bastioni äärde ja sisse laste mõõdus ehitatud ja lastele mõeldud linn. Sellises linnaosas oleks ainuüksi lasteaeda minek sündmus, sest tee peale jääb palju põnevat.

Oluline on, et lastele mõeldud ruum oleks mitmekesine ja vanematel oma eelistustest lähtuvalt võimalusi lasteaiavalikuks rohkem, tõdesid näituse kuraatorid Kadri Klementi ja Karin Tõugu. Arhitektuurinäitus pakkuski välja erinevaid lahendusi ja andis hea aluse eri suundades edasi mõelda.

Järgmisena saab näitust „Mängiv inimene” näha Rakveres. Praeguse plaani järgi toimub avamine Rakvere teatris 6. jaanuaril 2015.

Näitusekataloogiga saab tutvuda aadressil www.arhliit.ee/publikatsioonid/raamaturiiul.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!