Nukitsamehest väikelinna detektiivideni ja Libahundi Tiinast Taarkani

21. nov. 2014 Mari Klein Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Tänasest pühapäevani saab Pimedate Ööde filmifestivali käigus vaadata veel kuut filmi Just filmi kavas linastuvast „Lapse õiguste eriprogrammist”. Selle avamisel tutvustati esmaspäeval lastekaitse liidu algatusel ilmunud raamatut „Laps Eesti filmis”.

Eesti kirjandusteadlase, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses töötava Õnne Kepi koostatud raamat kätkeb endas 134 fotot 84 filmist ajavahemikust 1947–2013. „Albumi koostamise mõte sündis soovist näidata meie stsenaristide-filmilavastajate suhtumist lapsesse ja tema kujutamise viisidesse Eesti filmis läbi aegade,” ütleb Kepp raamatu eessõnas.

Raamatu esitlusel sõnas koostaja, et laps ei ole Eesti filmis olnud naerutaja ega ole tal olnud ülistavat momenti, mida oleme harjunud lapsepõlvega kaasas käivat. Pigem on pilt, mis raamatus välja koorub, tõsisem, traagilisem, mitmeplaanilisem ja mitmeti mõistetavam. „Lastekaitse liidu moto on olnud „Märka last”. Ma lisaksin sellele, et märka last ka halval ja raskel päeval,” ütles Kepp.

Kaunilt kõlava alapealkirjaga „Laps aegade hõbelõngal” raamat on esmakordne kokkuvõte linateostes esinevatest lapstegelastest ning nende soovidest, arusaamadest ja kohast üldises filmikontekstis. Lapse kujutamist Eesti filmis käsitlev raamat on hea ülevaade Eesti filmidest, eriti vanematest, Nõukogude-aegsetest, mis kipuvad nooremate mälus juba tuhmuma või on sealt sootuks puudu.

Raamatu sirvimine tekitab tahtmise nii mõndagi filmi uuesti vaadata, teise pilguga kui varem, lapsepõlves, teadlikumalt ja mõtiskledes, milline mõju võis neil olla tollasele kasvavale noorsoole, olgu ideoloogiliselt või laiemalt. Seda saab küllap teha ka koolitunnis, sidudes praegusi noori nende vanemate lapsepõlveradadega. Seda enam, et paljudes filmides on tegelased just kooliõpilased, ning kui poliitika kõrvale jätta, võimaldab sotsiaalne probleemistik mitmeski linateoses praegusega paralleele tõmmata ning tutvustavad lausedki kõlavad üsna aktuaalselt.

Olgu siin toodud mõni näide: „Isa olemasolu rasketel hetkedel on pojale, keda mängib hiljem enesele reklaamimaailmas nime teinud Olav Osolin, asendamatu” („Ühe katuse all”, 1962, lk 30) või „Lapsed jäävad vanemate tülidele jalgu. Väike tüdruk on üksi oma saladuse ja suure murega” („Gladiaator”, 1969, lk 44) või „Oma ideaalide eest peetava poliitilise võitluse kõrval elatakse igapäevast elu, kus perekond on tähtsal kohal” („Surma hinda küsi surnutelt”, 1977, lk 71) või „Riigi ja noore perekonna vahelises võitluses muutub laps vahendiks …” („Armastuse lahinguväljad”, 1992, lk 107) või „Lapse rolliks on peegeldada elu filosoofilisi paradokse üha ükskõiksemaks muutuvas heaoluriigis, kus kohtumõistja töö teeb ära meedia” („Head käed”, 2001, lk 115).

Teine mõte ja fookus, mis raamatut sirvides tekkis, käsitleb kirjandusteoste ekraniseeringuid läbi aja. Näiteks annab teos teada, et „uus lapse-kuju eesti filmiloomes: muinasjutulise sasipeaga ja sarvedega marakratt, kes on jonnakas ja teeb pahandusi” ei pärine mitte „Nukitsamehe” filmist, nagu sageli tunduda võib, vaid sai alguse juba varem, 1964. aastal Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi filmist „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis põhineb A. H Tammsaare samanimelisel teosel.

Tuntud kirjandusteostest järgnevad ekraanil riburada mööda Eduard Vilde „Mäeküla piimamees” (1965); August Kitzbergi „Libahunt” (1968), milles mängib laps-Tiinat muide tulevane poetess Doris Kareva; Aadu Hindi „Tuuline rand” (1969, 1971); Oskar Lutsu „Kevade” (1969); Einar Maasiku „Tuisu-Taavi seitse päeva” (1970); Eno Raua „Tuli pimendatud linnas” (1973); Veera Saare „Ukuaru” (1973); A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” (1975); Oskar Lutsu „Suvi” (1976); A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees” (1979); Oskar Lutsu „Nukitsamees” (1981); August Gailiti „Karge meri” (1981), Aino Perviku „Arabella, mereröövli tütar” (1982); Mats Traadi „Puud olid …” (1985); Herman Sergo „Näkimadalad” (1987); Hans Christian Anderseni „Metsluiged” (1987); Aimeé Beekmani „Valikuvõimalus” (1989); Oskar Lutsu „Sügis” (1990); Albert Kivika „Nimed marmortahvlil” (2002) ja Mati Undi „Sügisball” (2007), mis peaksid olema hõlpsalt kättesaadavad ja miks mitte kirjandusteoste lugemise kõrvale tunnis vaadatavad.

Kuude ossa jaotatud raamatus on kasutatud lüürilisi Juhan Smuuli, Villem Grünthal-Ridala, Ernst Enno, Marie Heibergi, Viivi Luige ja Hando Runneli luuleridu, mis juhatavad sisse osad „Laps kui ideoloogiline ikoon”, „Lapseks sündimine”, „Laps muinasjutus ja tegelikkuses”, „Laps aja paines”, „Laps tänapäeva kirevuses” ja „Laps olemise kammitsais”, mille pealkirjade sisu kronoloogilisust mõtestab lahti raamatu lõpus olev koostaja pikk järelsõna. See käib läbi lapse kui ideoloogiat vahendava objekti karakteriks ning edasi subjektiks ja traditsiooniliste väärtuse kandjaks kasvamise ning kohatise tagasilanguse. „Ükskõik, missugusesse aega või milliste inimeste sekka filmilaps ka kuulub, omab ta kindlat kohta eesti filmiloos,” ütleb Õnne Kepp lõpetuseks.

Raamatu väljaandmist toetasid kultuuriministeerium, kultuurkapital ja Eesti filmi instituut.

Lastekaitse liidu algatusel ilmunud varasemad albumid

• „Laps eesti kunstis” (2003)

• „Laps eesti lasteraamatu illustratsioonidel” (2008)

Lapse õiguste eriprogramm

Neljandat korda PÖFF-il aset leidva „Lapse õiguste eriprogrammi” käigus jõuab Tallinnas kinolinale üheksa filmi laste ja noorte igapäevastest muredest ja rõõmudest.

Avafilmina näidatud „Rich Hill” kõneleb kolme vaeses piirkonnas elava Ameerika nooruki elust ja probleemidest. Vaesusest, katkistest peredest ja vägivallast tuleneva trööstituse keskel hoiab igaüks neist siiski elus lootust paremale tulevikule. Filmi saab vaadata täna, reedel, 21. novembril kell 16 Viimsi kinos.

Lisaks linastub täna, 21. novembril film „Kiirkäigul” (kl 16 Solarises), homme, 22. novembril aga „Lubadus” (kl 18.30 Solarises) ning pühapäeval, 24. novembril „Kombed” (kl 16 Coca-Cola Plazas), „Mürgeldaja” (kl 17 Solarises) ning „Õnnekuradid” (kl 18.30 Coca-Cola Plazas). Kõigi filmide (v.a „Lubadus”) järel toimub ekspertide juhtimisel arutelu filmi seostest Eestiga.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!